aga kus koer on?!?

Huhh, panin just mõni hetk tagasi väikese karupoja ööunne, Nils on linnas oma igakuisel pokkeriturniiril, ETV2 pealt tuleb minu jaoks juba teist ringi eetriaega saav Koduseinte saladused, mille keskseks teemaks keskaegsete inimeste kodused kombed ja tavad - no ei kujutaks ette üht saadet, mis võiks olla rohkem minu tassike teed. Ühesõnaga - olen leidnud just selle mõnusa hetke, mil olen valmis jälle pisut kirjutama ja püüan omadega ehk järjelegi jõuda.

Jaanuarikuu on olnud tõeline emotsioonide virrvarr, ja seda mitte ainult minu ja Nilsi jaoks vaid ka karupojakese jaoks. Aga emotsioonide virrvarr selle kõige ägedamas mõistes. Väike kutt teeb pidevalt põhimõtteliselt üle öö selliseid arenguhüppeid, et lihtsalt vaata ja imesta. Et ta meil juba ka neli kuud vana on, annab ainest uskuda, et areng läheb nüüd alles täistuuridel käima.
On nii hästi näha kuidas tema emotsionaalne pool on viimase kuu jooksul arenenud - kui naerda, siis lõkerdades ja südamest. Kui aga miski tuska valmistab - siis loomulikult kõvahäälse kisa ja jörina saatel.

Minu jaoks pisut üllatusena tuli aga asjaolu, et juba neljakuused asjapulgad võivad tahta roomamist praktiseerida. Ja oi-kuidas-veel meie karupojake roomamistehnikat igapäevaselt lihvida üritab. Pelgalt mõned kuud tagasi see pisike ubinakene ainult lamas selili ja vaatas tasaselt enda ümber toimuvat ja nüüd annab endast kõik ja rohkem veel, et pisikeste jalakeste ja käekestega end mööda põrandat edasi vedida. Küll on alles pealehakkamist ja indu. Kohe näha, et emasse 😅

Jaanuari keskpaigas ootas karupojakest ees ka teine rotaviiruse vaktsiin mida kartsin kui tuld arvestades mis trall meid peale esimest vaktsiini ees ootas. Jumalaletänu oli karupoja kõhuke nüüdseks juba nii suure sammu paremuse poole teinud, et teine vaktsiin meie majas järelkaja ei saanudki. Tõesti ei oleks ealeski uskunud, et kellegi teise kannatused võivad rohkem korda minna ja haiget teha kui enda omad. Näiteks kui üks päev kilkasin Nilsile, et wow kui vahva, et meie gaasivalude periood nüüd suures pildis möödanik on, kostitas see õhtu meid kõige nuturohkema gaasitralliga, mida üldse näinud olen. Nii me siin siis karupojakesega olime, tema nuttis - mina nutsin. Muudkui masseerisin teda nii kuis oskasin, kussutasin, pakkusin lähedust ja sosistasin muudkui häid soove. Emasüda, oeh maivõi.

Meie päevakava on hetkel üsna kenasti välja kujunenud - varahommikune ärkamine jätkub esimese unega kella 10 paiku. Peale mida ootab meid ees pooleteisttunnine mängupaus ja 12 paiku suigub karupojake kolme, mõnikord ka nelja tunnisesse lõunaunne. Pikale lõunaunele järgneb ka veel pärastlõunane uni umbes viie paiku, millel kestvust tunnike-poolteist. Ööuni saabub kaheksa - üheksa paiku, mis annab lapsevanematele paar tunnikest ka mõnusat õhtuaega.
Olen küll korduvalt kuulnud, et jõuad vaevu päevakavaga ära harjuda kui kõik järsku peapeale pööratakse. Ei ole mul muidugi aimugi, millal järgmine peadpööritav muutus meid kostitab aga nii kaua kuni ta veel saabunud ei ole, jätkame tegutsemist väljakujunenud kondikava järgi.

Päevakava järgimine aitab minusugusel pedandil meile planeerida ka üksjagu seiklemist siin-seal. Käime karupojakesega nii ujumas, massaazis kui ka rühmavõimlemises, et sotsiaalseid oskuseid juba maast-madalast arendada. Hetkel on kõige sotsiaalsem tegevus rühmavõimlemises küll nutmine, sest paratamatult on beebidega kord juba nii, et kui keegi ühes toa otsas nutuvõru suu ümber tekkida laseb, levib see kui doominoefekt ka toa teise otsa 😅. Õnneks on aga võimlemistundides rõõmsaid avastushetki kordades rohkem kui melanhoolseid kaastundeavaldusi. Tore on näha kuidas beebikestele nii lihtsad kuid efektiivsed võimlemisharjutused palju kilkeid ja rõõmu toovad.

Kuna Nikolasele teised lapsed palju huvi pakuvad, oleme aktiivsed ja osavõtlikud kõiksugustel üritustel kuhu kutseid lunastada võimalik, näiteks eelseisval nädalavahetusel oleme oodatud lausa neljale sünnipäevale. Kuna minu jaoks on beebi uneaeg püha ja äärmiselt oluline beebi (ja ka minu) rutiinse ja rahuliku päevakava (ja ka terve mõistuse) säilimisele, on läinud seekord eriti hästi, sest kõik sünnad sattusid ajaliselt täpselt uneaja ümber. Sellegipoolest on meil vanker alati valmis pagassi kolima, et karupojake oma vajalikud unetunnid ka külapeal tehtud saaks.

Mõnikord vaatan ja imestan, et ühevanused beebid on tegelikult niivõrd erinevad. Karupojake vajab minutipealt oma väljakujunenud unetunde, muutub nende puudumisel virilaks ja valjuhäälseks ja tudumiseks sobib ainult ja ainult vanker või voodi. Samaaegselt on meie kõrval palju samaealisi beebisid, kelle päevakava koosneb juhuslikest unedest mis võivad aset leida ka empsi süles. Oeh süleuned - kui need aset leidsid, tundusid need lõputud ja vabadust piiravad aga ühel hetkel said need ootamalt kiirelt otsa ja igatsen neid juba jäägitult. Ulme on see eluke beebiga, nii palju uut ja uskumatut igas päevas, millele varem pole isegi mõelda osanud.
Ööuned on viimasel ajal aga üsna rahutuks muutunud ja kui varem ärkas pojake iga mõne tunni järel ja öö jooksul kokku 3-4x, et kõht mõnusalt piima täis nommida, siis nüüd võib äratusi tulla lausa 6-7x öö jooksul. See on nii äraütlemata väsitav ja on tõeliselt veider mõelda, et viimati magasin terve öö järjest möödunud aasta septembris 😄  Minu üsna arvestatavat kurnatust kirjeldab üsna hästi juhtum mõne päeva tagusest ajast. Nimelt istun mina rahulikult elutoas ja taban end järsku ehmatuselt, et issand... aga kus koer on?!? Järgmisel hetkel sain aga aru, et aa jah... meil pole ju koera 😅  Olin eelneval ööl hoopis unes näinud, et võtsime koera, panime talle nimeks Snoopy ja tegime koos tema ja Nikolasega igasuguseid vahvaid asju. No ei olnud just üks minu kirkamatest hetkedest.

Olles nüüdseks juba pisut üle nelja kuu end ihu ja hingega beebimajandusele pühendanud (ja peaaegu, et iga hetke sellest jäägitult nautinud), üritan ka pisut rohkem aega ja tegevusi puhtalt endale välja mõelda. Näiteks olen üsna usinalt filminud ja üleslaadinud videosid, mille kallal töötamine mulle hirmsasti meeldib. Samuti annab Nils mulle võimalusel vaba aega ja veedab mängleva kergusega väikese kutiga koos aega, et emps saaks nautida kas iluprotseduure või niisama ringi tuuseldada. Mõned nädalad tagasi avanes mul esmakordselt võimalus oma hilbud kokku korjata ja Moepärli Kirbuturule müüki paisata. Kes veel Moepärli jõudnud ei ole, siis järgmisel laupäeval toimub seal vahva müügiüritus kuhu ka mina oma kodus lamamisest kanged kondid katsun kohale vedada, et oma boksi (nr 56) uhkelt esindada. 

Siinkohal tuleks see pisut laialivalguv postitus kokku tõmmata, et veel päeva viimaseid tunde nautides oma peakesele puhkust anda ja rohkem mitte lobiseda. Jutustame varsti jälle!