reede, 26. jaanuar 2018

aga kus koer on?!?

Huhh, panin just mõni hetk tagasi väikese karupoja ööunne, Nils on linnas oma igakuisel pokkeriturniiril, ETV2 pealt tuleb minu jaoks juba teist ringi eetriaega saav Koduseinte saladused, mille keskseks teemaks keskaegsete inimeste kodused kombed ja tavad - no ei kujutaks ette üht saadet, mis võiks olla rohkem minu tassike teed. Ühesõnaga - olen leidnud just selle mõnusa hetke, mil olen valmis jälle pisut kirjutama ja püüan omadega ehk järjelegi jõuda.

Jaanuarikuu on olnud tõeline emotsioonide virrvarr, ja seda mitte ainult minu ja Nilsi jaoks vaid ka karupojakese jaoks. Aga emotsioonide virrvarr selle kõige ägedamas mõistes. Väike kutt teeb pidevalt põhimõtteliselt üle öö selliseid arenguhüppeid, et lihtsalt vaata ja imesta. Et ta meil juba ka neli kuud vana on, annab ainest uskuda, et areng läheb nüüd alles täistuuridel käima.
On nii hästi näha kuidas tema emotsionaalne pool on viimase kuu jooksul arenenud - kui naerda, siis lõkerdades ja südamest. Kui aga miski tuska valmistab - siis loomulikult kõvahäälse kisa ja jörina saatel.


Minu jaoks pisut üllatusena tuli aga asjaolu, et juba neljakuused asjapulgad võivad tahta roomamist praktiseerida. Ja oi-kuidas-veel meie karupojake roomamistehnikat igapäevaselt lihvida üritab. Pelgalt mõned kuud tagasi see pisike ubinakene ainult lamas selili ja vaatas tasaselt enda ümber toimuvat ja nüüd annab endast kõik ja rohkem veel, et pisikeste jalakeste ja käekestega end mööda põrandat edasi vedida. Küll on alles pealehakkamist ja indu. Kohe näha, et emasse 😅


Jaanuari keskpaigas ootas karupojakest ees ka teine rotaviiruse vaktsiin mida kartsin kui tuld arvestades mis trall meid peale esimest vaktsiini ees ootas. Jumalaletänu oli karupoja kõhuke nüüdseks juba nii suure sammu paremuse poole teinud, et teine vaktsiin meie majas järelkaja ei saanudki. Tõesti ei oleks ealeski uskunud, et kellegi teise kannatused võivad rohkem korda minna ja haiget teha kui enda omad. Näiteks kui üks päev kilkasin Nilsile, et wow kui vahva, et meie gaasivalude periood nüüd suures pildis möödanik on, kostitas see õhtu meid kõige nuturohkema gaasitralliga, mida üldse näinud olen. Nii me siin siis karupojakesega olime, tema nuttis - mina nutsin. Muudkui masseerisin teda nii kuis oskasin, kussutasin, pakkusin lähedust ja sosistasin muudkui häid soove. Emasüda, oeh maivõi.

Meie päevakava on hetkel üsna kenasti välja kujunenud - varahommikune ärkamine jätkub esimese unega kella 10 paiku. Peale mida ootab meid ees pooleteisttunnine mängupaus ja 12 paiku suigub karupojake kolme, mõnikord ka nelja tunnisesse lõunaunne. Pikale lõunaunele järgneb ka veel pärastlõunane uni umbes viie paiku, millel kestvust tunnike-poolteist. Ööuni saabub kaheksa - üheksa paiku, mis annab lapsevanematele paar tunnikest ka mõnusat õhtuaega.
Olen küll korduvalt kuulnud, et jõuad vaevu päevakavaga ära harjuda kui kõik järsku peapeale pööratakse. Ei ole mul muidugi aimugi, millal järgmine peadpööritav muutus meid kostitab aga nii kaua kuni ta veel saabunud ei ole, jätkame tegutsemist väljakujunenud kondikava järgi.

Päevakava järgimine aitab minusugusel pedandil meile planeerida ka üksjagu seiklemist siin-seal. Käime karupojakesega nii ujumas, massaazis kui ka rühmavõimlemises, et sotsiaalseid oskuseid juba maast-madalast arendada. Hetkel on kõige sotsiaalsem tegevus rühmavõimlemises küll nutmine, sest paratamatult on beebidega kord juba nii, et kui keegi ühes toa otsas nutuvõru suu ümber tekkida laseb, levib see kui doominoefekt ka toa teise otsa 😅. Õnneks on aga võimlemistundides rõõmsaid avastushetki kordades rohkem kui melanhoolseid kaastundeavaldusi. Tore on näha kuidas beebikestele nii lihtsad kuid efektiivsed võimlemisharjutused palju kilkeid ja rõõmu toovad.

Kuna Nikolasele teised lapsed palju huvi pakuvad, oleme aktiivsed ja osavõtlikud kõiksugustel üritustel kuhu kutseid lunastada võimalik, näiteks eelseisval nädalavahetusel oleme oodatud lausa neljale sünnipäevale. Kuna minu jaoks on beebi uneaeg püha ja äärmiselt oluline beebi (ja ka minu) rutiinse ja rahuliku päevakava (ja ka terve mõistuse) säilimisele, on läinud seekord eriti hästi, sest kõik sünnad sattusid ajaliselt täpselt uneaja ümber. Sellegipoolest on meil vanker alati valmis pagassi kolima, et karupojake oma vajalikud unetunnid ka külapeal tehtud saaks.


Mõnikord vaatan ja imestan, et ühevanused beebid on tegelikult niivõrd erinevad. Karupojake vajab minutipealt oma väljakujunenud unetunde, muutub nende puudumisel virilaks ja valjuhäälseks ja tudumiseks sobib ainult ja ainult vanker või voodi. Samaaegselt on meie kõrval palju samaealisi beebisid, kelle päevakava koosneb juhuslikest unedest mis võivad aset leida ka empsi süles. Oeh süleuned - kui need aset leidsid, tundusid need lõputud ja vabadust piiravad aga ühel hetkel said need ootamalt kiirelt otsa ja igatsen neid juba jäägitult. Ulme on see eluke beebiga, nii palju uut ja uskumatut igas päevas, millele varem pole isegi mõelda osanud.
Ööuned on viimasel ajal aga üsna rahutuks muutunud ja kui varem ärkas pojake iga mõne tunni järel ja öö jooksul kokku 3-4x, et kõht mõnusalt piima täis nommida, siis nüüd võib äratusi tulla lausa 6-7x öö jooksul. See on nii äraütlemata väsitav ja on tõeliselt veider mõelda, et viimati magasin terve öö järjest möödunud aasta septembris 😄  Minu üsna arvestatavat kurnatust kirjeldab üsna hästi juhtum mõne päeva tagusest ajast. Nimelt istun mina rahulikult elutoas ja taban end järsku ehmatuselt, et issand... aga kus koer on?!? Järgmisel hetkel sain aga aru, et aa jah... meil pole ju koera 😅  Olin eelneval ööl hoopis unes näinud, et võtsime koera, panime talle nimeks Snoopy ja tegime koos tema ja Nikolasega igasuguseid vahvaid asju. No ei olnud just üks minu kirkamatest hetkedest.

Olles nüüdseks juba pisut üle nelja kuu end ihu ja hingega beebimajandusele pühendanud (ja peaaegu, et iga hetke sellest jäägitult nautinud), üritan ka pisut rohkem aega ja tegevusi puhtalt endale välja mõelda. Näiteks olen üsna usinalt filminud ja üleslaadinud videosid, mille kallal töötamine mulle hirmsasti meeldib. Samuti annab Nils mulle võimalusel vaba aega ja veedab mängleva kergusega väikese kutiga koos aega, et emps saaks nautida kas iluprotseduure või niisama ringi tuuseldada. Mõned nädalad tagasi avanes mul esmakordselt võimalus oma hilbud kokku korjata ja Moepärli Kirbuturule müüki paisata. Kes veel Moepärli jõudnud ei ole, siis järgmisel laupäeval toimub seal vahva müügiüritus kuhu ka mina oma kodus lamamisest kanged kondid katsun kohale vedada, et oma boksi (nr 56) uhkelt esindada. 

Siinkohal tuleks see pisut laialivalguv postitus kokku tõmmata, et veel päeva viimaseid tunde nautides oma peakesele puhkust anda ja rohkem mitte lobiseda. Jutustame varsti jälle!



pühapäev, 7. jaanuar 2018

Asjad mida me päriselt ka kasutame

Mäletan hästi, et kui Triinu Liis, mitmed head kuud tagasi tegi postituse beebitoodetest, ilma milleta nemad ei suudaks, panin kõrvataha, et kindlasti pean ka ise sarnase postituse kirja panema.
Nüüd, kui karupojake on juba pea nelja kuune, oman üsna selget ülevaadet asjadest, mis on meie igapäevase elu kohe hästi palju mõnusamaks muutnud. Imselgelt on igapäevases kasutuses vanker - voodi - lutt jms, seega nendest ma siin juttu tegema ei hakka. Kokkuvõtvalt võib hoopis öelda, et tänases postituses on nö. mugavustooted aga mis see elu siis ilma mugavuseta oleks... pigem pisut närune. Seega kui mugavust on antud - tuleb sarvist haarata!

Fresco Bloom söögitool
Kui tuttavad meile algselt Fresco Bloomi laenuks pakkusid, olin üsna kahtleval seisukohal, sest tundus teine ilgelt suur kobakas ja kuidagi hirmus jäik. Kuidas ma siis panen enda beebikese sinna jäiga tooli sisse eksole... Uskusin, et saan hakkama laenatud BabyBjörn tooliga, mille saame maha asetada. Kiirelt oli aga selgus majas, et Nikolasele BB tool väga suurt rõõmu ei paku ja pigem eelistab ta aega veeta just Fresco toolis. Hoiame me seda köögis, seega ei oskaks ma enam meie hommikuid ilma toolita ette kujutadagi. Pistan poisi pleediga kaetud tooli sisse ja nii ta seal oma mänguasjadega minuga samal kõrgusel vähemalt 30 minutit järjest on nõus aega veetma. Minule annab see ideaalse aja, et nautida hommikusööki.



Najell SleepCarrier
Sleepcarrierist olen siin ennegi korduvalt juttu teinud ja tema ilmselt pikka tutvustust ka ei vaja. Tegemist on ühega kahest asjast, mille ise pidime soetama ja oma hinda on ta igatahes väärt. Kasutan seda igapäevaselt karupoja transportimiseks toast kaks korrust allapoole vankrisse. Tekitab ta beebile mõnusa tuulekindla pesa. Kui ma aga kortermajas ei elaks, vast carrier nii palju kasutust ei leiaks.


Babyboo kate
Vahva Babyboo pere saatis mulle karupojakese sünni puhul imetamiskatte kingituseks. Kui alguses selle kasutamist natuke pelgasin, olgugi, et tegemist on ülilihtsa ülesehitusega tootega, siis juba mõne korra järel olin täiesti lummatud. Olen kasutanud katet lugematul arvul kordi restoranis/avalikus kohas imetamiseks ja samuti on see meie igapäevane kaaslane lõunaunede ajal. Nimelt on rõdutuduks meil kasutada isteosaga jalutuskäru, mis on eest täiesti avatud. Kuna tormituuled ja (harvad) lumesajud meid ju sügis-talvisel perioodil kimbutavad, on lihtsalt ideaalne ava osaliselt kinni katta Babybooga ja lasta karupojakesel mõnusalt pesas nohiseda.

Lõputus koguses pleedid
Pleedid diivanil, pleedid voodis, pleedid vankris, pleedid põrandal, pleedid söögitoolis... you name it! 

Ühekordsed mähkimisalused
Mainisin enne, et põhimõtteliselt pidime enne karupoja tulekut ostma vaid kaks asja - SleepCarrieri ja mähkimislaua. Viimane neist, on meist 100% puutumata ja ei plaani seda kasutada ka tulevikus. Kasutusse võtsime hoopis ühekordsed mähkimisalused, mida saab laiali laotada kuhu iganes tarvis - diivanile, voodisse, restorani mähkimislauale jms. 

Beebimonitorid
Minu armsad sõbrannad kinkisid beebimonitorid karupojakesele babyshoweri raames ja kuigi esimesed kuud ma nende kasutamisest sotti ei saanud, muutusid nad järsku hädavajalikuks kui karupojake hakkas tegema lõunaunesid rõdul ja õhtuti ise oma voodis uinuma. Meil on kasutuses Britton BC-966 monitorid ja oleme nendega igati rahul.



Imetamisrinnahoidjad
Kui raseduse ajal olin jummala veendunud, et mingeid imetamisrinnahoidjaid mina küll kasutama ei hakka ja rokin tavalises pesus edasi... sain aga üsna kiirelt vastu näppe ja selgus, et kui tahan väljas süües ka pojakesele süüa pakkuda, tuleb need rinnakad siiski skoorida. Õnneks on tänapäeval variatsioon välimuse osas väga korralik ja skoorisingi H&Mist ühed täitsa kenad isendid, mis mind (ja pojakest) truult teenivad.

Marlilapid
Põhimõtteliselt võiksin marlilappide ja imetamisrinnahoidjate arvamuse osas võrdusmärgi tõmmata, sest mõtlesin miskipärast, et mingeid vanaaegseid marlilappe ma nüüd küll kasutama ei hakka 😅  Õnneks aga ema terve hunniku mulle neid pihku toppis ja koheselt oli selge, et ilma nendeta me kohe kuidagi ei saa. Olgugi, et piima tagasiheitega me siin palju tegelema ei pea, on lapid pojakesele mõnusad nossukad kui kätte on jõudmas tuduaeg. Et viimasel kuul on meil beebikese asemel tekkimas buldogikutsikas, kes kogu elamise täis tahab ilastada, on lapid nüüd veel eriti käepärased.

Sõbrunemine BB tooliga, tähtis nossulapp kindlalt haardes

Beebigrupp
Otseloomulikult saab iga täie mõistuse juures inimene aru, et tegemist ei ole asjaga aga minu terve mõistuse säilitamise jaoks on just beebigrupist olnud kõige suurem abi. Tegemist on pisikese grupiga, mille raames chatime kaasvõitlejatega juba umbes kolmandast-neljandast raseduskuust igapäevaselt hommikust õhtuni. Tunnistan, et pelgasin muidugi seda beebigrupindust, sest ega vähe ei ole ju räägitud nendest hullumeelsetest, kes gruppides tormi üles keerutavad. Müstilisel kombel on minu pisikeses grupis nii võimatult normaalsed naised, et ma ei oskaks midagi paremat ette kujutadagi. Lihtsalt nii hädavajalikult hea on teada, et on vähemalt 15 naist, kes elavad läbi ja kogevad igapäevaselt kõike seda sama mida isegi... Terve mõistus on igatahes tänu neile veel omal kohal.

Kindlasti kuude jooksul nimistu muutub ja täieneb, aga just sellised on asjad, mida me ka päriselt nelja kuu jooksul kõige enam vajanud oleme, et meie ja beebipoisi elu võimalikult mõnusaks elada. Huviga kuulaksin ka teie kogemusi asjadest, milleta beebimajanduses kohe kuidagi hakkama ei saaks. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!