Mida pista jõuluvana kingikotti?

Olles tänaseks päevaks juba neljakordselt ja lausa 17 aastat saanud kanda uhkusega suure õe nimetust, võite vaid ette kujutada kui lugematul arvul kordi olen ma puutunud kokku kinkide nuputamisega nii jõuluõhtuteks kui ka sünnipäevadeks. On neist kingipojukestest ju lapsekestele nii hirmsuur rõõm, et mis saakski minul siis selle nuputamise vastu olla eksole.
Ega mul ta vastu miskit olegi kui vaid et läheb see iga aastaga muudkui keerulisemaks ja keerulisemaks. Olgugi, et meie pere lapsed valjuhäälselt oma nõudmisi soove ei esita ja jätavad pigem vabad käed, on aastatega juhtunud nõnda, et mänguasjade kuhilad kasvavad üle pea ja vaat et polegi enam midagi uut kinkida võimalik.
Täna, lapsevanemana, näen kingiideede lukku panemisega eriti hoolega vaeva, sest näen nüüd omalkäel, et ega seda plastikust kola ja hetketrendi eriti koju kuhjata ei tahaks küll. Mäletan selgelt enda lapsepõlvest, et pilvebaleriinid ja furbyd jäid minul saamata, sest isa üritas vanemdada ja lapsele selgeks teha, et see plastik pakub rõõmu vaid üürikeseks ja tema sellesse panustada ei soovi. Olgugi, et tundsin tol hetkel maailma suurimat ülekohut enda suunas, saan nüüd loomulikult vanemlikust seisukohast aru ja mõistan, miks panustati pigem kauakestvatesse esemetesse nagu näiteks raamatud ja puidust mänguasjad. Eks ta proovis juba maast-madalast lapsele väärtuseid sisendada aga no eks sa püüa seda selgeks teha kui kõikidel klassikaaslastel on koolis pilvebaleriinid kaasas. Okei okei... eks ma teinekord skoorisin ikka jõuluks ka Sadamamarketist Spice Girls pusa või Harry Potteri kasseti, seega mingid soovid suutsin ikkagi läbi suruda.

Tänasel päeval on aga kvaliteetsete ja vahvate mänguasjade valik niivõrd suur, et lihtsasse plastiknänni panustamine on õnneks järjest keerulisem. Olengi teile kokku pannud väikese valiku toodetest, mis mulle lastele mõeldes silma on jäänud. Üks märksõna millest püüan aga laste puhul mööda vaadata on tehnika. Miskipärast kardan seda lastele suunatud digiajastut nagu kulutuld.

Eks kingi iseloom oleneb muidugi suuresti ka kingisaaja vanusest ja leian, et näiteks pisibeebide puhul on paslik kink suunata rohkem vanematele, sest niisama aastaks-paariks asju koju ootele panna on ju pigem keerukas. Meie kodu on igatahes niivõrd panipaiga vaene, et kohe kuidagi ei kannata mänguasjakuhilat kapinurka tekitada. Nüüd siis aga kingivaliku juurde, mis minu jaoks vahva, lapselik ja kvaliteetne tundub.

Ütlen ise alati kõigile, kes miskit külakostiks või kingiks tuua tahavad - tooge lihtsalt mähkusid! Kulub neid pisibeebidega ju nii meeletus koguses ja hinda osatakse nende eest ka päris krõbedat küsida. Seega igati praktiline ja kasulik nii beebile kui vanematele.
Meie peres on viimastel kuudel täiesti asendamatu igapäevane kaaslane Najell Sleepcarrier. Kasutan seda igapäevaselt poissi vankrisse transportimisel (ilma liftita kortermaja puhul ideaalne lahendus) ja samuti on ta meil alati kaasas restoranis, et poisile üks mõnus ja tuttav pesa teha.
Kuna pisibeebid aga juba mõne kuu vanusena maailmast üht-teist mõistma hakkavad, võib kingikotti pista midagi sellist, millest pisikesele nii kasu kui rõõmu on - näiteks närimisrõngas, et pidevalt suhurändavatele käekestele konkurentsi pakkuda.

Juba pisut suurematele mugulatele võiks rõõmu pakkuda üks ukseavast või maakodu puuoksalt rippuv kiik. Või vähe lihtsam oleks ehk minna kiikhobuse teed, mida nii kiftilt moderniseeritult tänases kaubanduses leida on. Väikestele maailmaavastajatele oleks paslik näpuvahele pista ehk hoopis üks vahva eestimaine puidust fotoaparaat, millega endale olulisi hetki "jäädvustada".

Olen ise alati olnud laste puhul hästi raamatute usku. Õppisin ise juba ühes vanaemaga üsna pisikesest saati raamatuid nautima ja seda sooviksin kindlasti ka oma pojakesele juurutada. Igihaljaste klassikute kõrval on lasteraamatute maailmas aga alati midagi uut ja põnevat avastada ja üht uut ja põnevat teiega jagada sooviksingi. Nimelt loosin välja kaks vahvat Helen Eikla lasteraamatut "Sennahoi ja Nurrnopsu. Üks Põhjamaa lugu". Kui soovid kingikotti raamatuvõrra täiendada,  jäta palun kommentaariumisse endast märge maha meiliaadressi näol. Võitjatega võtan ühendust 08.12.
Minul isiklikult ei saa kunagi küllalt lauamängudest ja ma lihtsalt südamest loodan, et ka lapsed tänapäeval veel lauamängudest lusti leiavad. Jõuluvana kingikotti võiks üks arendav lauamäng igatahes enda tee leida küll!
Et lauamängu oleks vahva mängida ühes vinges patjadest-tekkidest ehitatud tubases onnis, oleks ju paslik mängijaid valgustama ja valvama asetada üks armas valgusti.

Et minu perekonnas on suurem osa lapsi juba eas, kus tahaks ise teha-käia-avastada-mängida, saan end aastast aastasse proovile panna ja kingiideedega pidevalt pead ragistada. Juba pisut suurematele paneksin mina kingikotti taaskord mõne huvitava seltskonnamängu, mida ühes sõpradega lõbus mängida oleks.
Samuti tundub igati mõistlik kinkekaardi-majandus, eriti eelistaksin midagi sellist mis tooks saajale mõne vahva elamuse. Paar kinkepiletit kinno võib ühe toreda nädalavahetuse lapse jaoks ideaalselt ära sisustada.

Selle pika kingijoru lõpuks tahaksin teile lihtsalt soovida stressivaba pühadeperioodi. Lumeootust ja magusaid piparkooke. Rõõmu perega veedetud ajast ja ühte igati nauditavat jõulukuud!

Novembris olen tänulik

Olen üritanud järgmist postitust kirjutada järjepidevalt alates möödunud pühapäevasest isadepäevast saati aga nagu näha on, pole ma omadega veel kuhugi jõudnud. Nüüd kavatsen seda aga muuta ja kibekiirelt postitus kirja panna, sest tunnen, et just sellist teemat ma hetkel lahata tahan.
Nimelt oli meie väikses peres eelmisel pühapäeval täitsa esimene isadepäeva tähistamine ja sellest ajendatult tabas mind tõeline emotsioonitulv millesarnast ei saa kohe kindlasti tuulde lasta.
Hakkasin siis mina üks hetk mõtisklema, et küll see november on alati üks kõle ja pikk kuu... aga see aasta tunnen end selles "kõledas ja pikas kuus" kuidagi erakordselt teistmoodi. Tunnen end hoopis väga hästi ja tänulikuna. Tunnen, et elukene söödab järjest ette asju mille eest vaid tänulik olla on õige ja sellest ma täna teile rääkida tahaksingi.
Tunnen ennast ju läbi ja lõhki ja oi-kui-kergelt lasen end teinekord pisiasjadest häirida ja ärritun kiirelt. Langen kergekäeliselt stressi ja elan seda välja inimeste peal, kes tegelikult on väärt palju enamat kui minu tujutsemisest tulenev turtsumine.
Seetõttu tundsingi möödunud nädalal, et tegelikult on elu ikka täitsa ilus ja tusatsemiseks ei ole üldse nii palju põhjuseid kui lasen endal teinekord arvata. Pigem on paslik kinni haarata just rõõmsatest emotsioonidest ja lasta neil end pilvisematel momentidel jällegi hõbedasele pilvepiirile sikutada.

Tänulik olen selle eest, et käesoleval aastal saab see pikk novembrikuu nii-kärmelt-nii-kärmelt omadega ühelepoole ja järgmisena tervitab meid juba mõnus jõulukuu. Minu armas mõnglike on möödunud kuu jooksul õppinud ja arenenud nii palju, et vaid rõõmupisar silmil on teda võimalik vaadata. Pisipoiss hakkab tasapisi gaasimurest vabanema ja see on üks äraütlemata rõõmus hetk värske ema elus. Lisaks sellele mööduvad tema päevad juba tasahilju mänguasju uudistades, oma pisikesi rusikaid lutsutades ja suunurgad taeva poole meile maailma armsaimat naeratust näidates.
Tema unegraafik ja päevased vajadused on mulle iga päevaga aina selgemad ja seda enam saan olla tema jaoks olemas just sel kujul nagu tal seda kõige enam vaja on. Tänu pojakesele näen esimest korda novembrikuud hoopis uues kuues. Igapäevased jalutuskäigud lasevad nautida sügisilmasid oma täies võlus ja uskuge mind, ka vihmas jalutamisel on miski salapärane võlu.

Tänulik olen ka selle eest, et Nils nii uskumatult sujuvalt isarolli sisse elanud on ja pojakesega väga erilise sideme on loonud. Olgu päev või öö - kui silmapiirile ilmub papake, on mõnglil tuju hea. Nii nad mul siin koos tantsivad, jutustavad, mängivad ja poistele omaseid krutskeid korda saadavad. Mõnglikesel täitus eile kaks elukuud ja otsustasin, et järgmisel laupäeval on aeg poisid täitsa üksinda kahekesi omapäi mõneks tunniks koju jätta, et emps saaks sõbrantsile sünna puhul õnnitlused viia. Ausaltöeldes olen täitsa põnevil, et kuidas neil siin läheb ja ei muretse teps mitte (olgu, võibolla ainult natuke), nad saavad kindlasti suurepäraselt hakkama.

Rääkides isadest, tõdesin taaskord, et ka minu isa on üks äraütlemata vinge mees. On ta ju valmis meisterdanud lausa neli täiesti omanäolist ja erilist tütart. Seda on lihtsalt nii kift jälgida kuidas neli plikat saaavad olla nii sarnased aga samalajal totaalselt erinevad. Minu noorem koopia ja järelkasv Lotta, kelles voolab tulihingeline teatrigeen ja saab hakkama üheaegselt nii tööl käimise-teatrikooli-kui ka gümnaasiumiõpingutega. Vinge värk ma ütlen! Meie Johanna, kes meenutab mulle väga mind ennast. On nii uudishimulik ja osav, meisterdab valmis kõik kaadervärgid, mida vähegi ette kujutada suudate ja tunneb rõõmu lihtsatest õuemängudest ja mürgeldamisest nagu minu lapsepõlveski kombeks oli. Ja muidugi meie kartmatu ja maailma humoorikaim pesamuna Emilia, kelle uudishimu, tegutsemishuvi ja rõõmsameelsus teeb silmad ette paljudele.

Üldsegi on väga vahva näha kui osavõtlikud proovivad olla värsked vanavanemad ja kui palju rõõmu väike mõngel ka nende eludesse toob. Tänu neile saavad tihtipeale rampväsinud vanemad ka mõne hetke diivanil lösutades puhata ja omavahel pisut juttugi puhuda. Tuleb tunnistada, et omavahelist aega on hetkel veel hirmraske leida aga küll see kõik balanssi jookseb ja normaliseerub. Olen selles veendunud. Praegu pühendame end nii palju kui võimalik meie maailma armsaimale mõnglikesele.

Samuti olen tänulik endale. Selle eest, et olen leidnud endas julguse koos pojakesega avastada ja käia-teha, et saaksime võimalikult palju kodust nina välja pista. Poiss muudkui kasvab ja tahab ju temagi maailma avastada. Iga päev on uus ja huvitav. Ta on mul üks äraütlemata tubli ja vagur poisiklutt, kellega on külas-kohvikus-poes käimine piece of cake. Oluline on vaid, et piimariiul oleks läheduses ja iga tunni-paari järel valmis oma uksi paotama ja oleme good to go!

Tundub, et sain nüüd lõpuks kõik emotsioonid kirja ja loodan, et suudan nende harjal heatujuliselt edasi pingutada. Jõulukuu on kohe-kohe kohal ja ma ei saaks rohkem põnevil olla. Mõnglikese esimesed jõulud - kui mõnus :)