Eluke, ilus eluke

Uuuups kui silmpilkselt on viimased nädalad mööda lennanud ja minust siin blogis ei kippu ega kõppu. Usun, et mõistate, et igapäevane elu beebiga on niivõrd asjatoimetusi täis ja samas üsna ühekülgne, seega ega mul tegelikult siin suurt miskit kirja panna teinekord polegi. Eks mida päev edasi, seda rohkem toimub meil põnevaid arenguid ja jagub ainest jutustamiseks ehk pisut rohkem.

Kui eelmises postituses veel kilkasin, et olen hirmproduktiivne just neil päevil kui Nils tööl on... heh algaja õnn või asi! 

Loomulikult läksid asjalood hoopis nii, et mina väsisin ju muudkui enam ja enam, ja lõppude lõpuks on need kõige produktiivsemad hetked siiski need kui Nils nädalavahetustel meiega kodus on. Jumal tänatud, et on olemas nädalavahetused! 😅 Olgugi, et viie-kuue tunnised ööuned on juba üsna tavapäraseks saanud, ei ole mu organism kohe kindlasti veel uue elukorraldusega sajaprotsendiliselt harjunud. Eks need unetunnid ole ju ka hästi pindmise une pealt ja iga tunni-kahe tagant tõustes ja mõnglikesel kõhtu täites. Aga kes saaks teda süüdistada - on teine üks ääääretult nunnu tegelane. 

Vot ei ole minu silmad enne näinud, et keski või miski saaks iga jumala päevaga aina nunnumaks muutuda, mõnglikesel on see oskus aga suurepäraselt omandatud! No lihtsalt vaadake seda väikest nööbikest 💙

Mõngelpoiss on homme juba kuus nädalat meiega olnud ja kuigi tänane öö oli taaskord üks väsitavamate killast, olen tänasel esmaspäeval siiski ääretult produktiivne ja lausa müstiliselt palju asju poisiga koos tehtud saanud. Müstiliselt paljude asjade tegemise alla kuulub maniküür, juustepesu, uue toidu valmistamine ja mõned muud iluprotseduurid. Et meie pojakest siiani gaasid üsna hoogsalt kimbutavad, on selge, et päevad ei ole vennad ja hirmproduktiivseid päevi on siiski üsna vähe. 

Gaaside teemal võin end juba tõeliseks spetsialistiks pidada, sest läbi on meil proovitud pea et kõik gaasirohud, probiootikumid, d-vitamiinid, võimlemised jne... Lõppkokkuvõttes tundub, et kõige paremini mõjub siiski lihtlabane võimlemine ja gaasirohtudest suurt tolku pole. Olgugi, et oleme gaasitralliga juba üsna harjunud ja ootame lihtsalt pingsalt selle aja lõppu, on ju lapsekesest nii hirmus kahju kui ta vaevast lahti ei saa. Nii me siis mõni päev võimlemegi ja klammerdume üksteise külge hommikust õhtuni ja sellistel päevadel ma diivanilt kaugemale ei jõuagi. Samas on sekka ka teistmoodi päevi nagu täna, kus igahommikune gaasitrall hakkas nagu ikka kell 6 ja kella üheteistkümneks saabus lapsekesele rahu ja ta sai taas uinuda. Mina siis sealjuures muid kasulikke koduseid toimetusi teha. 

Mulle tundub, et need päevad kui Nils on meiega kodus, mööduvad gaasisööstud ka kuidagi leebemalt, sest pojake rahuneb isa süles üsna kergekäeliselt. Ilmselt tunnetab paanikat ema südames ja rahu papa süles, seega pole ime, et minu süles enam nii lihtsalt ei rahuneta. 

Ootan nii hirmus pikisilmi selle aja möödumist, sest need üürikesed hetked kui pojakesel kõhuvalu ei piina, on ta nii võimatult armas väike mees. Nüüdseks juba üritab jutustada oma beebikeeles üsna hoogsalt, sikutab mind juustest ja naerab kõvahäälselt läbi une. Kohe-kohe peaksime mõngli arengus hakkama nägema juba aina enam vahvaid asju. Oh kui palju armastust 💙

Kui pojakesel täitus üks kuu, pidime toreda Malluka pakkumisel korraldama ühe beebi fotoshuudi aga nüüdseks on see meil mitmeid kordi edasi lükkunud ja toimub lõpuks hoopis homme. Sellegipoolest jäädvustame mõnglit igapäevaselt ka ise üsna hoogsalt ja otsustasin iga kuu täitudes teda padjakese kõrvale sättida, et näha kui vingelt poiss kasvu viskab. Esimese kuuga on igatahes kasvatud lausa 10cm. Ulme ma ütlen!

Et mulle taolised järjepidevad ülesvõtted ikka parajalt meeltmööda on, näitan teile nüüd ka üht jäädvustust rasedusest. Nimelt pildistasin iga viie nädala tagant kõhukasvu progressi üles ja üks päev enne mõngli esimese kuu sünnipäeva, täitus lõpuks 40.nädalat, mille nüüd juba koos pojakesega üles pildistasin. Täitsa müstika on mõelda, et vaid kuus nädalat tagasi veeresin ringi poiss kõhus. 

Üldiselt saan öelda, et tunneme end beebiga juba täiesti koduselt ja ausaltöeldes ei mäletagi, et kuidas enne beebit eluke üldse välja nägi... Käime juba julgelt kohvikutes ja shoppamas, sõidame ringi ja oleme üldse hästi asjalikud, et mõnglike saaks varakult sotsialiseerumise maigu suhu ja oleks inimestest ümbritsetuna rõõmsameelne ja julge. 

Proovisin uuesti ka jala vlogimaailma uksevahelt sisse ajada aga ütlen ausalt, et see tegevus tekitas mus üsna kahetisi tundeid. Tegin alloleva vlogikese küll valmis aga ega ma temast väga suurt rõõmu ei tundnud. Just seetõttu, et viimasel ajal on Eesti Youtube maailmas toimunud midagi äärmiselt kahetsusväärset ja õhkkond on muutunud hästi negatiivseks. Teemaks on üksteisele ära tegemine ja halvasti ütlemine, see ei istu mulle kohe üldse. Et mina oma videotega üritan alati pakkuda positiivseid emotsioone ja meelelahutust, tunnen, et ega ma ikka eriti midagi sellisesse negatiivsesse õhkkonda üles laadida ei taha. Seekord jätsin vlogisse ka pojakesest üsna mitu klippi ja koheselt peale video üles laadimist oli mulle selge, et rohkem ma teda nii personaalselt videotes ei näita. Lihtsalt see ei tundu mulle mugav ja õige. Kaalusin isegi juba üles laetud video maha võtmist, aga kuna tagasiside oli siiski valdavalt väga positiivne, jääb antud video Youtube'i rippuma. Eks ole näha mis kujul, kuidas ja millal minu sulest veel videosid näha saab. 

Võtsin hoopis vastu otsuse, et filmin pojakest ja meie tegemisi lihtsalt niisama... niiviisi nagu vanasti koduvideote tarbeks seda tehti. Mingi aja tagant monteerin jälle portsu kokku ja jätangi lihtsalt meile vaatamiseks, et kunagi aastate pärast imetleda nii enda nooruslikku välimust kui ka armsat beebipojukest. 

Nüüd aga üritan oma valutavad kondid diivanilt kokku koguda ja mõngelpojakesega tuuli ja tormi trotsides sammud õue seada. Olen kärutamisega avastanud jalutamise juures täitsa omad võlud. Kõrvaklappidest kostumas mõni huvitav e-raamat, taskus kosutav energiabatoonike ja vankris nohisev beebipoiss. Pole sel vihmasel ja tormisel Eestimaa sügisel niiviisi suurt vigagi. Suures uljuses otsisin endale valmis isegi ühe täitsa mõistliku koduse lihaseid turgutava jõukava, mille tegemise juurde aga vaid korra olen tänaseks jõudnud ja seegi võttis kuti kõrvalt aega ca 4h 😅 Loodan aga üsna pea taas härjal sarvist haarata ja enda väsinud lihased pisut soojemaks võimelda. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!