Ei saa mitte vaiki olla

Iga paari nädala tagant tabab mind selline kirjutamisentusiasm, et ei saa mitte vaiki olla nagu juba Anna Haava kord nii kaunilt öelda oskas. Kirjutamisentusiasm elab mul teinekord lausa mitu päeva seljas, aga ootab ikka mingit õiget hetke, et lõpuks see läpakakaas lahti lüüa ja üles paistetanud sõrmede klõbinal sõnad ritta seada. Aega mul ju iseenesest on hetkel laadnalt käes, sest saabunud on see dekreedi hetk, mil kohustuslikud tegevused on tehtud, sünnipäevapeod järjepanu peetud, beebi jaoks kõik tavaar koju kokku tassitud ja suurt nagu muud teha polegi jäänud. Kutti aga ju veel mitu head nädalakest arstide sõnul oodata ei ole, seega tuleb mul pidevalt endale mingit tegevust genereerida, sest muidu kipun ma lihtsalt iga vaba hetke midagi rahumeeli nosima. Hetkel on mul valida järgmiste tegevuste vahel:

a) puhkamine - miskipärast minu jaoks äärmiselt keerukas ja iseloomutu tegevus, millesse end kuidagi pühendada ei oska. Hirmus hea hooga kõik emad muidugi soovitavad mulle, et naudi nüüd magamist veel nii kaua kui saad ja lamaskle ja ole ja puhka... no ma ausõna teeks seda, kui ma oskaks. Ju see lebotamine ei ole ikka minu jaoks loodud 😄  *Ütlen ma nüüd ja kindlasti söön oma sõnu juba mõne kuu pärast.
b) mööda kirbukaid ja netipoode shoppamine - pean end ausalt kümne küünega tagasi hoidma, et ma juba ükskord selle ostlemishulluse lõpetaksin. Sul-ei-ole-midagi-vaja-Liisa!
c) blogimine/videote filmimine - oleks mul seda indu-innukest vaid pisut rohkem, aga ega see sindrinahk ka sundimise peale end ilmuta, seega blogin ikka vana-hea tempoga edasi. Igal pühapäeval muidugi tõden, et oleks ikka pidanud tervet nädalat vlogima, oleks täitsa tore teine saanud. Tänasel esmaspäevasel päeval õnneks suutsingi end nii palju kokku võtta, et nädala vlogi alustada, sest nädala jooksul peaks toimuma nii mõndagi põnevat.
d) liigutamine/sportimine veel nii palju kui võimalik - trenažöör on mul kenasti kodus veel olemas ja viimastel nädalatel olen sellele ka hoogsalt hagu andnud. Jalutada ma siiani niisama ei viitsi, juhul kui jalutamine ei toimu just kaubanduskeskuses shoppamise nime all 😂  Ega ma ausaltöeldes ju varem teadnudki, et kui kaua üks rase üldse aktiivsust üles saab näidata aga tundub, et 35 nädalat rasedust on veel trenni tegemiseks absoluutselt normaalne. Järgmised 2-3 nädalat kavatsen veel igatahes masinal vurada, sest septembri lõpus viiakse see imemasin meie residentsist ära.
e) meelelahutusasutuste külastamine veel ühes tükis olles - mingi aeg käisime Nilsiga kolm nädalat järjest kinos. Üsna koheselt sai selgeks, et rasedale sobib ainult ja ainult teistest eraldatud tugitoolilaadne iste saali nurgas. Koguaeg on ju vaja pissile joosta või siis ärritab tugevnenud lõhnataju kõiki erinevaid meeli. Inimesed lihtsalt häirivad oma erinevate eee... lõhnade ja häälitsustega 😅  Asi mida me oleme aga tõesti ääretult palju raseduse ajal teinud, on restoranides einestamine. Ma arvan, et me seitsme koosoldud aasta jooksul ei ole ka nii palju väljas söömas käinud kui nüüd raseduse ajal. Mingi alateadlik sund vist, et praegu veel saab ja peab kahekesi hullult käima. Ei saaks öelda, et mul midagi selle vastu muidugi oleks 😁
f) harima end beebiga seotud teemadel - oleme nüüdseks Nilsiga väisanud nelja loengut Pelgulinna Perekoolis ja ütlen ausalt, et meile on need kõik igaljuhul ääretult kasulikud olnud! Kaks loengut on veel ees ja varasemate kogemuste najal ma lausa imestan, et iga pooleteisetunnine loeng nii kärmelt möödub. Ämmaemandad on asjalikud ja info igati kasulik, vähemalt esmasünnitajale. Ütlen ausalt, et õpikuid või õpetusvideosi ma lisaks uurida ei plaani ja loodan nö. vana rasva peale, sest neid oma pere pisemaid on siin omal ajal ikka kõvasti kantseldada saadud.

Ühesõnaga, kokkuvõtteks võin öelda nii palju, et hetkel on mul nüüd ilmselt mitu järgnevat nädalat sellist aega, kus ma lihtsalt ei tea mida teha... Hetkel on enesetunne ka veel nii sigahea, et niisama beebi ootamine tundub narr ja seepärast endale pidevalt miskit tegemist peangi otsima. On ehk kellegil kogemusi/soovitusi, mida kindlasti peaksin veel enne ummisjalu sünnitusmajja tormamist ära tegema? Hetkel on mul endal nö. "listis", veel mõned asjad, mis kindlasti enne kuti tulekut rasedana teha tahaksin. Ütleme siis nii, et soovid on üsna lihtsakoelised... näiteks tahaksin ma süüa ühe korra pizzat, sest seda ei ole ma veel kordagi rasedana teinud 😅  Selleks eriliseks puhuks, kui ma endale pizzat luban, peame valima aga õige koha, kust saab õhukese ja krõbeda põhja, puhevil äärte ja ohtra tomatikastme-juustukattega isendit. Selliseid kohti on Eestis aga vaid mõned... kuulsin, et Pelgulinnas asuv Kaja Pizza pidi miskit säärast pakkuma...

Kuna aga möödunud nädal juhtus olevat minu sünnipäevanädal, võib ju vast pisut sellest ka pajatada. Julgelt võin tunnistada, et möödus see nädal absoluutse õgardluse tähe all 😅  Minu jaoks on sünnipäev üsna võrdelises seoses alati hea ja parema nosimisega ja seda kohe kindlasti ma eelmine nädal teha sain. Neljapäeval, 07.09, täitus minul ilusti kenasti 28. eluaastat. Selle tähistamiseks korraldas Nils mulle kodus ühe mõnusa filmiõhtu ja et ma ennast ikka õigel päeval eriti erilisena tunneks, lõi ta Facebooki lausa eraldi ürituse kuhu olin kutsutud ainult mina - no küll oli see vast temast armas! Kingituseks sain seekord veel ühe väikese elamuse, mida saame suure tõenäosusega nimetada meie viimaseks reisiks veel kahekesi. Nimelt võtame ette ühe kiire päevareisi Helsinkisse juba sellel laupäeval.

Reedel seadsime sammud aga Restoran NOA poole, mis minul oli juba kolmas külastus ja Nilsil esimene. Ei ole pidanud ma neis kordagi pettuma ja muidugi ei pidanud ma seda ka seekord. Imetabased maitseelamused ühes kauni päikeseloojanguga.
Laupäevane päev algas aga kibekiirelt, sest poole päeva pealt oli külla palutud minu hiigelperekond. Lähisugulaste näol oli meid lõpuks kokku meie väikeses korteris 15 inimest + 1 koer 😃  Khmm-khmm, loomulikult ei saa unustada, et meiega oli ju ka üks kõhubeebi 😃  Ütleme lihtsalt nii, et peale 5h köögis rassimist, sai sööki - sai jooki - sai priimat pannkooki nagu ütleks Pipi Pikksukk. Pidu perekeskis oli muidugi ääretult tore aga (üsna) lõpurasedana on selline rapsimine ikka paras väljakutse. Samas mis mul muud ikka teha on eksole, niisama oleskleda ma ju ei oska. Toidulaual leidsid endale koha hiigelsuur kauss makaronisalatit, viineripirukad, mozzarella-tomati-rukola salat, mõnusad maitsevõiga ciabattad, karamelli juustukook ja juba piknikupostitusest tuttavaks saanud lavashi-pizzakorvikesed ja paneeritud vürtsised kanavardad.

Et ma aga ju jumalaeest peale väsitavat sünnanädalat niisama olla ei oska, mõtlen aga kodus aina enam projekte välja mida enne beebi tulekut veel teostada saaks. Näiteks just selsamal hetkel kui mina siin kirjutan on meil Nilsil käsil magamistoa kapi uste vahetus... kardinate vastu 😅  Ühesõnaga on meil magamistoas selline riidekapp, mis on ehitatud puidujuppidest seinanurga sisse ja see omakorda täidetud korvide ja stangedega. Lükanduksed jooksid tal aga õigesti üsna üürikest aega ja peale seda oleme neid mõned head aastad suure ragina saatel lahti ja kinni rabistanud. Nüüd sai mul aga villand ja otsustasin need uksed sealt üldse eemaldada ja et mitte meile rohkem uste näol peavalu tekitada, tulin hoopis mõttele tekitada nö. garderoobi iseloomuga nurgake. Kardinad ja kardinapuud K-Rautast skooritud - kus mul veel juhuslikult vedas, sest mõni päev tagasi oli seal alanud kardinateemaline soodusmüük, mil kõik kardinatega seotud tooted on -25% - vaja need vaid ära paigaldada. Selline ta nüüd igaljuhul sai ja minu süda on jälle vähemalt natukeseks ajaks rahul!

Pruunid toonid domineerivad magamistoas täielikult ja ma leian, et meie muidu üsna halli-valge-kuldses koloratsioonis korterisse sobib see üsna kenasti. Magamistuba peabki olema minu jaoks hästi hämar, võiks lausa öelda, et ideaalis kottpime koht, kuhu mõnusalt end põõnama sättida. Usun, et veidi parema ülevaate teen magamistoa eri nurkadest siis, kui ükskord (tegelikult juba üsna pea) beebinurgakese valmis saame. Üldsegi peaks vist ette võtma ühe beebiasjade teemalise postituse, et endal oleks hea mõne kuu pärast juba kogemusest kõnelda, et mida siis kasutasime ja mida mitte. Hetkel võin küll südamerahus öelda, et minu minimalistlik meel ei ole lasknud meil pea, et mitte midagi puhtalt tahtmishimust soetada, et katsetaks seda või toda. Kõik mis oleme kokku kogunud, on puhtalt uurimistöö ja teiste kogemuste põhjal tehtud otsused. Ainuke südamesoov ja pisuke mugavusese, mida soovin oma kutile lisaks praktilistele asjadele, on Najell Sleepcarrier. Selle soetamine on nüüd ka õigepea plaanis.

Hmm, kirjutasin seda postitust jupikaupa kokku pea, et 5 tundi. Teagi mis tast nüüd siis arvata, aga väike ülevaade üle mitme nädala teile sellegipoolest. Kuna meie kuti saabumiseni peaks arstide sõnutsi olema veel viis nädalat, peaks ma teoreeriliselt jõudma siia veel maast ja ilmast kirjutada küll. Teoorias kõlab ju üsna hästi aga eks näis mis praktika toob. Suunan nüüd oma palavast ilmast ja rasedusest üles paistetanud sõrmekesed puhkama, räägime varsti jälle!