Mõnglikese sünnilugu

Avasin hetk tagasi esmakordselt nädala jooksul läpakaekraani ja seda muidugi selleks, et mõnglikese uneajast kirja panna minu maailmaime, korrektseid tiitleid kasutades - pojakese, sünnilugu. Sai see ööpäevak tõeliselt põnev, seega enne kui kergekoelises unevõlas ja õnnedeliiriumis midagi unustama hakkan, panen mälestused parem kohe kirja.

Möödunud laupäeval käisime Nilsiga ühel tõelisel kiirmatka meenutaval reisil Soomes ja reisi üks suurimaid eesmärke oli pojakest kindlalt kõhus kinni hoida, et tulevased lapsevanemad saaksid ikka kenasti viimase reisisutsaka ära teha. Kuna sünnitähtajani oli tegelikult veel pisut üle kuu, ei olnud küsimustki, et kas teha see pisike reis või mitte. Reis päädis 20 000 sammulise ja 15km läbitud päevaga, et noh... ikka kõikvõimalik saaks mõne tunniga Helsingis tehtud 😄 Pühapäeval põikasime külla tuttavatele ja tegime veel õhtul oma tavapärase Selveri tellimuse, mis ka esmaspäeval kenasti kohale jõudis ja mind nädala toite vaikselt ettevalmistama suunas. Esmaspäeva õhtul voodis raamatut lugedes, mõtlesin juba nohiseva Nilsi kõrval, et põikan veel kiirkorras enne und tualetti, sest teate ju küll seda raseda põit - ei ole tal tegu ega nägu. Kiire põike otsustasin ette võtta imekombel aga justament õigel minutil, sest ühest tavalisest uneeelsest põiekast kujunes välja hoopis lootevee ja limakorgi eraldumine. Eeeee okei mis nüüd saab? Kuupäevaks ju alles 18.09, ehk täpselt üks kuu enne määratud tähtaega. 

Kõigutasin mõne hetke poti peal jalgu ja mõtlesin, et kuhu edasi. Sünnitusloeng oli meil broneeritud alles kuupäevaks 25.09, seega ega ma end kurssi kogu protsessi järjestusega viinud ei olnud. Teadsin vaid, et limakork võib eralduda tükkmaad enne sünnitust aga lootevesi peaks juba tõsisem keiss olema...

Kirjutasin kärmelt oma Oktoobrikate chatti ja küsisin nõu, sest noh kümme pead on ikka kümme pead eks 😅 Preilid andsid kohe jõudu ja tuge juurde ja suunasid mind helistama ämmaemanda liinile, et küsida kas peaksin haiglasse kontrolli suunduma. Enne kõnet pidin aga tugevad kümme minutit julgust koguma, sest hetkega jõudis kohale šokk ja vappevärinad. Olin küll terve raseduse sünnitust tõelise põnevusega oodanud, aga kui staadiumis 35+6 tundub, et peabki nüüd minema hakkama - selleks lihtsalt ei saa valmis olla. 

Vaikselt sikutasin varbast ka Nilsi üles ja andsin mõista, et äkki on nüüd minek. Tema muidugi täiesti unesegaduses ja samamoodi šokeerituna arvas, et see ei saa hetkel võimalik olla, sest tähtaeg ju alles nii kaugel, ehk me ikka ei läheks haiglasse?? 😄 Arusaadav, et tulevane isa läks pisut endast välja ja ei saanud olukorra tõsidusest hästi sotti. Ämmaemanda liinilt sain rahustava vastuse, et pöörduda tuleks tõepoolest kontrolli ja ärgu ma üldse muretsegu. Kuna haiglakotti ma ju veel pakkinud ei olnud, plaan oli seda teha kuskil 37 nädala paiku, viskasime spordikotti ilge hunniku nodi ja siiani vete nirisedes pakkisime end autosse ja Pelgulinna erakorralise poole teele.

Olin autos üsna ärevil ja kell 1 öösel sõites oli tunne nagu läheksime lennujaama, et reisile minna. Noh...metafoorina see nagu iseenesest isegi kehtiks. Pelgus kohal, sain kiire ülevaatuse ja selgus, et veed on tõesti osaliselt tulnud ja ega siin nüüd enam kaua minna ei tohiks. Eeeee....okeiii, saabub ülim ärevus.

Kolmekümneks minutiks suunati mind KTG masina alla jälgimisele ja nii me siis Nilsiga seal vaikselt ööhämaruses tiksusime. KTG andis mõista, et juba ööseks tuleb sünnieelsesse sisse jääda ja Nils peab haiglast lahkuma. Siis tabas mind aga tõeline šokk ja töinasin nii mis hirmus. Kurb oli mõelda, et käes on võibolla viimane öö enne beebi saabumist ja pean selle üksi haiglas veetma. Huhh... hormoonimonster minus sunnib praegugi pisaraid selle meenutuse peale välja. 

Nils tõi mulle veel kärmelt bensukast midagi hambaalla ja nii ma kell kolm öösel sünnieelses tilgutite all olingi. Nimelt pidin minema koheselt antibiootikumide mõjusfääri, et vältida infektsiooniohtu. Jumalale tänu, et ühispalatis kedagi peale minu ei olnud, tuulutasin palati hästi jahedaks ja sain ehk isegi 3h sõba silmale. 

Hommikul ärkasin ca. kell 8 tuikava päevadevalu peale, sain uue doosi ravimeid ja suundusin seejärel kitli sahisedes ultrahelisse. Sellest hetkest on mul tehtud ka viimane kõhuga pilt. Olemine oli veel ülihea ja sees põnevus, et täna hakkab ilmselt midagi toimuma ja et Nils saab külastusajal mu juurde tagasi tulla.

UH ülevaatuse ajal selgus asjaolu, et kutt on päris pisike ja üsna varsti tuleks midagi ette võtta kui sünnitegevus ei ole alanud. Palatisse tagasi jõudes oli minuga liitunud ka üks noor neiu, kellel rasedust 9 nädalat ja võitles hullumeelse iivelduse ja vedelikukaotusega. Mina vohmisin aga oma pudrueine sisse ja jäin ootama edasist programmi. 

Kell 10 sain arstikabinetti vestlusele ja selgus asjaolu, et teha tuleks esilekutsumine. Iseenesest see mind ei heidutanud üldse kuni hetkeni mil arst tõdes, et tegu on sama ravimi manustamisega mida kasutatakse raseduse katkestamisel. Siis tuli küll päris õõnes tunne sisse. Eriti häiris mind asjaolu, et tulemusi pidin kuulama ja otsuseid vastu võtma üksi, sest sünnieelses on külastusaeg alates kella kahest päeval.

Mis seals ikka, allkiri alla ja pöidlad pihku, et esimese doosiga ravimi mõjuma saame. Nimelt on võimalik antud ravimit manustada iga 4h tagant kokku 3x, juhul kui sünnitegevus ei alga. Tunnistan, et kui jook mulle nina alla lükati, kaalusin ikka oma head mitu minutit, et mis kuradi olukord see nüüd on, kuhu ma olen sattunud ja mida ma oma eluga teen. Jook sisse ja jääme ootele...

Otsustasin, et enne kui tuhud saabuma hakkavad, kasutan aega ära ja hüppasin veel sünnieelse korruse dušikabiini, pesin korralikult juuksed ja tupsutasin pisut ninagi, et noh... kuidagigi mõtteid eemale saada. Ja nii ma siis seal ootasin, mina, mu kõht ja mu kittel 😄

Jõudsin valusid oodates veel mõelda, et mis kõik jäi tegemata, sest aega ju teoorias oli veel nii palju. Kodus ei ole beebivoodit, turvahäll ei ole autos, Sleepcarrier on ostmata, homme õhtul pidin ju tegema pediküüri, ripsmetehniku ja juuksuriajad mille kenasti vahetult enne sünnitust sättisin, tuleb nüüd ära känseldada... 

Kella üheteistkümneks hakkas kohale jõudma tuikav päevadevalu, mis aeg-ajalt tugevnes. Kuni selle hetkeni panin kirja märksõnu, et hiljem siia blogisse midagi kirjutada oleks ja nüüdsest märksõnad katkevad, sest suure hooga jõudsid kohale korralikud tuhud. Kella üheteistkümnest kaheni tugevnesid tuhud pidevalt ja lasin koheselt käiku loengutest õpitud uutamise-aatamise ühes hingamisega ja vähkresin, et leida enamvähem asendit. Nilsi saabudes olin taaskord KTG all ja juba nii karmides valudes, et temaga enam rääkida ei söendanud. See pool tundi KTG all oli tõeline piin, sest lamavas asendis tuhusid üle hingata väga ei õnnestunud ja ootasin vaid seda hetke kui masin minu küljest eemaldatakse. Peale KTG sain lõpuks ka avatuse ülevaatuse, mille ees oli mul tõeline hirm, sest kes ei oleks kuulnud lugusid piinavatest valudest ja miniatuursest avatusest. Saabus ahastus - avatust 3cm. Kuidas kurat ma ei saa aru???

Õnneks lubati meid sünnituspalati poole teele asuda ja nende mõnede minutite jooksul kui pidime korrust vahetama, elasin üle mitu ülitugevat tuhu ja sain vaevu aru mida tegema pean. Imestasin kõige enam asjaolu, et tuhude vahe oli juba mitu tundi ca. 1-2 minutit ja kuidas saab sellises olukorras avatus olla vaid 3cm. 

Sünnitustoas suutsin vaevaliselt voodisse ronida ja pea kotttooli suruda, sest kedagi näha ma ei tahtnud ja rääkida ei suutnud. Ütlesin ämmakale vaid, et vaja oleks epiduraali... ja kohe! Ämmakas lähtus muidugi teadmisest, et 3cm avatust pole ju veel midagi ja oodaku nüüd ma ikka veel pisut. Plaanis oli veel üks KTG ja alles peale seda epiduraali mõte... mõtlesin ausalt, et see ei saa olla võimalik. 

Suutsin endale ainukese elatava asendi leida poti peal ja vähkresin seal paar minutit kuni tundsin, et tuhude valu on kuidagi vajuvaks muutunud ja ägisesin Nilsile, et ta ämmakat pressidega hoiataks. Ämmakas arvas, et ma olen tõesti aru kaotanud, sest alles 10 minutit tagasi saabusin 3cm avatusega. Peale kontrolli selgus aga tõsiasi, et saabunud on täisavatus ja tuleks kärmelt pressima hakata. 

Olin oma peas arvestanud, et pressimine käib umbes nii nagu filmides. Ca 3x ja laps käes - juhhuu!

Mmmm ei... pressisin seal möirete saatel ca. 25 minutit, ise samal ajal hämmingus, et kuidas küll lapse väljutamine sellest lühikesest kanalist saab nii hullumeelselt kaua aega võtta. Lõpuks, peale 25 minutit, mis tundus nagu 25 tundi, väljus midagi sooja ja kõvahäälset ja saabunud ta oligi, meie väike mõngel! Enda ja Nilsi nutuhoogude saatel asetati ta mulle kõhule ja ma ei suutnud oma õnne ära uskuda. Õnne, et mõngel on lõpuks väljas ja et sünnitus on jumaltänatud läbi! 

Kuigi poiss oli korralikult enneaegne, olid tema näitajad absoluutselt superhead. Apgar 9 ja kõik olulised numbrid paigas. Kaaluks 2495g ja pikkuseks 44cm, meie väike mugul.

Papaga koos esimene kaalumine ja ülevaatus tehtud, toodigi see väike imelaps lõpuks minu juurde, et ta saaks teha esimese korraliku pidusöögi. Söömisvõte oli tal ideaalne koheselt. Selline ta siis meil tuligi, meie väike ideaalne mõngel.

Asi, mis aga tõsiselt hirmutas, oli asjaolu, et nabanööris oli sees korralik sõlm. Usun, et seetõttu väike kutt nii kärmelt tulema tahtiski hakata, et olukord kõhukoopas ei olnud enam sobiv. Jumal tänatud, et tegemist on juba eos nii targa kutiga.

Peale kahetunnist sünnitustoas lamasklemist, mõnda pisikest õmblust ja mini-inimesega tutvumist, arvasin, et olen nii krapsakas ja hüppan püsti, et liikuda perepalatisse. Ilmselgelt liigne agarus, sest ega ma vist veel päris täpselt aru ei saanud, millega mu keha on hakkama saanud. Ämmakas ulatas mulle uhkusega väljateenitud kaneelisaia, mille kiirelt hingealla pistsin ja kärutas mind ratastoolis peretuppa, kus veetsime järelvalve all järgmised kolm päeva, et olla kindlad väikse mugula tervises.

Mõngel oli haiglas veedetud päevade jooksul kõikide arstitädide absoluutne lemmik, sest tegemist on imekombel ühe üsna vagura, heade näitajatega, suure isu ja äärmiselt nunnu poisikesega.

Tänaseks päevaks oleme tasahilju totaalselt uue koduse eluga harjuma hakanud ja olgugi, et rammestus on pidevalt peal, kaalub elu mõnglikesega selle igati üles. Vot just nii põnevalt ta meie juurde saabuski ja meie elu rikastama asuski. Ja nii me siis siin nüüd oleme, väike perekond - mina, Nils ja Nikolas.

Ei saa mitte vaiki olla

Iga paari nädala tagant tabab mind selline kirjutamisentusiasm, et ei saa mitte vaiki olla nagu juba Anna Haava kord nii kaunilt öelda oskas. Kirjutamisentusiasm elab mul teinekord lausa mitu päeva seljas, aga ootab ikka mingit õiget hetke, et lõpuks see läpakakaas lahti lüüa ja üles paistetanud sõrmede klõbinal sõnad ritta seada. Aega mul ju iseenesest on hetkel laadnalt käes, sest saabunud on see dekreedi hetk, mil kohustuslikud tegevused on tehtud, sünnipäevapeod järjepanu peetud, beebi jaoks kõik tavaar koju kokku tassitud ja suurt nagu muud teha polegi jäänud. Kutti aga ju veel mitu head nädalakest arstide sõnul oodata ei ole, seega tuleb mul pidevalt endale mingit tegevust genereerida, sest muidu kipun ma lihtsalt iga vaba hetke midagi rahumeeli nosima. Hetkel on mul valida järgmiste tegevuste vahel:

a) puhkamine - miskipärast minu jaoks äärmiselt keerukas ja iseloomutu tegevus, millesse end kuidagi pühendada ei oska. Hirmus hea hooga kõik emad muidugi soovitavad mulle, et naudi nüüd magamist veel nii kaua kui saad ja lamaskle ja ole ja puhka... no ma ausõna teeks seda, kui ma oskaks. Ju see lebotamine ei ole ikka minu jaoks loodud 😄  *Ütlen ma nüüd ja kindlasti söön oma sõnu juba mõne kuu pärast.
b) mööda kirbukaid ja netipoode shoppamine - pean end ausalt kümne küünega tagasi hoidma, et ma juba ükskord selle ostlemishulluse lõpetaksin. Sul-ei-ole-midagi-vaja-Liisa!
c) blogimine/videote filmimine - oleks mul seda indu-innukest vaid pisut rohkem, aga ega see sindrinahk ka sundimise peale end ilmuta, seega blogin ikka vana-hea tempoga edasi. Igal pühapäeval muidugi tõden, et oleks ikka pidanud tervet nädalat vlogima, oleks täitsa tore teine saanud. Tänasel esmaspäevasel päeval õnneks suutsingi end nii palju kokku võtta, et nädala vlogi alustada, sest nädala jooksul peaks toimuma nii mõndagi põnevat.
d) liigutamine/sportimine veel nii palju kui võimalik - trenažöör on mul kenasti kodus veel olemas ja viimastel nädalatel olen sellele ka hoogsalt hagu andnud. Jalutada ma siiani niisama ei viitsi, juhul kui jalutamine ei toimu just kaubanduskeskuses shoppamise nime all 😂  Ega ma ausaltöeldes ju varem teadnudki, et kui kaua üks rase üldse aktiivsust üles saab näidata aga tundub, et 35 nädalat rasedust on veel trenni tegemiseks absoluutselt normaalne. Järgmised 2-3 nädalat kavatsen veel igatahes masinal vurada, sest septembri lõpus viiakse see imemasin meie residentsist ära.
e) meelelahutusasutuste külastamine veel ühes tükis olles - mingi aeg käisime Nilsiga kolm nädalat järjest kinos. Üsna koheselt sai selgeks, et rasedale sobib ainult ja ainult teistest eraldatud tugitoolilaadne iste saali nurgas. Koguaeg on ju vaja pissile joosta või siis ärritab tugevnenud lõhnataju kõiki erinevaid meeli. Inimesed lihtsalt häirivad oma erinevate eee... lõhnade ja häälitsustega 😅  Asi mida me oleme aga tõesti ääretult palju raseduse ajal teinud, on restoranides einestamine. Ma arvan, et me seitsme koosoldud aasta jooksul ei ole ka nii palju väljas söömas käinud kui nüüd raseduse ajal. Mingi alateadlik sund vist, et praegu veel saab ja peab kahekesi hullult käima. Ei saaks öelda, et mul midagi selle vastu muidugi oleks 😁
f) harima end beebiga seotud teemadel - oleme nüüdseks Nilsiga väisanud nelja loengut Pelgulinna Perekoolis ja ütlen ausalt, et meile on need kõik igaljuhul ääretult kasulikud olnud! Kaks loengut on veel ees ja varasemate kogemuste najal ma lausa imestan, et iga pooleteisetunnine loeng nii kärmelt möödub. Ämmaemandad on asjalikud ja info igati kasulik, vähemalt esmasünnitajale. Ütlen ausalt, et õpikuid või õpetusvideosi ma lisaks uurida ei plaani ja loodan nö. vana rasva peale, sest neid oma pere pisemaid on siin omal ajal ikka kõvasti kantseldada saadud.

Ühesõnaga, kokkuvõtteks võin öelda nii palju, et hetkel on mul nüüd ilmselt mitu järgnevat nädalat sellist aega, kus ma lihtsalt ei tea mida teha... Hetkel on enesetunne ka veel nii sigahea, et niisama beebi ootamine tundub narr ja seepärast endale pidevalt miskit tegemist peangi otsima. On ehk kellegil kogemusi/soovitusi, mida kindlasti peaksin veel enne ummisjalu sünnitusmajja tormamist ära tegema? Hetkel on mul endal nö. "listis", veel mõned asjad, mis kindlasti enne kuti tulekut rasedana teha tahaksin. Ütleme siis nii, et soovid on üsna lihtsakoelised... näiteks tahaksin ma süüa ühe korra pizzat, sest seda ei ole ma veel kordagi rasedana teinud 😅  Selleks eriliseks puhuks, kui ma endale pizzat luban, peame valima aga õige koha, kust saab õhukese ja krõbeda põhja, puhevil äärte ja ohtra tomatikastme-juustukattega isendit. Selliseid kohti on Eestis aga vaid mõned... kuulsin, et Pelgulinnas asuv Kaja Pizza pidi miskit säärast pakkuma...

Kuna aga möödunud nädal juhtus olevat minu sünnipäevanädal, võib ju vast pisut sellest ka pajatada. Julgelt võin tunnistada, et möödus see nädal absoluutse õgardluse tähe all 😅  Minu jaoks on sünnipäev üsna võrdelises seoses alati hea ja parema nosimisega ja seda kohe kindlasti ma eelmine nädal teha sain. Neljapäeval, 07.09, täitus minul ilusti kenasti 28. eluaastat. Selle tähistamiseks korraldas Nils mulle kodus ühe mõnusa filmiõhtu ja et ma ennast ikka õigel päeval eriti erilisena tunneks, lõi ta Facebooki lausa eraldi ürituse kuhu olin kutsutud ainult mina - no küll oli see vast temast armas! Kingituseks sain seekord veel ühe väikese elamuse, mida saame suure tõenäosusega nimetada meie viimaseks reisiks veel kahekesi. Nimelt võtame ette ühe kiire päevareisi Helsinkisse juba sellel laupäeval.

Reedel seadsime sammud aga Restoran NOA poole, mis minul oli juba kolmas külastus ja Nilsil esimene. Ei ole pidanud ma neis kordagi pettuma ja muidugi ei pidanud ma seda ka seekord. Imetabased maitseelamused ühes kauni päikeseloojanguga.
Laupäevane päev algas aga kibekiirelt, sest poole päeva pealt oli külla palutud minu hiigelperekond. Lähisugulaste näol oli meid lõpuks kokku meie väikeses korteris 15 inimest + 1 koer 😃  Khmm-khmm, loomulikult ei saa unustada, et meiega oli ju ka üks kõhubeebi 😃  Ütleme lihtsalt nii, et peale 5h köögis rassimist, sai sööki - sai jooki - sai priimat pannkooki nagu ütleks Pipi Pikksukk. Pidu perekeskis oli muidugi ääretult tore aga (üsna) lõpurasedana on selline rapsimine ikka paras väljakutse. Samas mis mul muud ikka teha on eksole, niisama oleskleda ma ju ei oska. Toidulaual leidsid endale koha hiigelsuur kauss makaronisalatit, viineripirukad, mozzarella-tomati-rukola salat, mõnusad maitsevõiga ciabattad, karamelli juustukook ja juba piknikupostitusest tuttavaks saanud lavashi-pizzakorvikesed ja paneeritud vürtsised kanavardad.

Et ma aga ju jumalaeest peale väsitavat sünnanädalat niisama olla ei oska, mõtlen aga kodus aina enam projekte välja mida enne beebi tulekut veel teostada saaks. Näiteks just selsamal hetkel kui mina siin kirjutan on meil Nilsil käsil magamistoa kapi uste vahetus... kardinate vastu 😅  Ühesõnaga on meil magamistoas selline riidekapp, mis on ehitatud puidujuppidest seinanurga sisse ja see omakorda täidetud korvide ja stangedega. Lükanduksed jooksid tal aga õigesti üsna üürikest aega ja peale seda oleme neid mõned head aastad suure ragina saatel lahti ja kinni rabistanud. Nüüd sai mul aga villand ja otsustasin need uksed sealt üldse eemaldada ja et mitte meile rohkem uste näol peavalu tekitada, tulin hoopis mõttele tekitada nö. garderoobi iseloomuga nurgake. Kardinad ja kardinapuud K-Rautast skooritud - kus mul veel juhuslikult vedas, sest mõni päev tagasi oli seal alanud kardinateemaline soodusmüük, mil kõik kardinatega seotud tooted on -25% - vaja need vaid ära paigaldada. Selline ta nüüd igaljuhul sai ja minu süda on jälle vähemalt natukeseks ajaks rahul!

Pruunid toonid domineerivad magamistoas täielikult ja ma leian, et meie muidu üsna halli-valge-kuldses koloratsioonis korterisse sobib see üsna kenasti. Magamistuba peabki olema minu jaoks hästi hämar, võiks lausa öelda, et ideaalis kottpime koht, kuhu mõnusalt end põõnama sättida. Usun, et veidi parema ülevaate teen magamistoa eri nurkadest siis, kui ükskord (tegelikult juba üsna pea) beebinurgakese valmis saame. Üldsegi peaks vist ette võtma ühe beebiasjade teemalise postituse, et endal oleks hea mõne kuu pärast juba kogemusest kõnelda, et mida siis kasutasime ja mida mitte. Hetkel võin küll südamerahus öelda, et minu minimalistlik meel ei ole lasknud meil pea, et mitte midagi puhtalt tahtmishimust soetada, et katsetaks seda või toda. Kõik mis oleme kokku kogunud, on puhtalt uurimistöö ja teiste kogemuste põhjal tehtud otsused. Ainuke südamesoov ja pisuke mugavusese, mida soovin oma kutile lisaks praktilistele asjadele, on Najell Sleepcarrier. Selle soetamine on nüüd ka õigepea plaanis.

Hmm, kirjutasin seda postitust jupikaupa kokku pea, et 5 tundi. Teagi mis tast nüüd siis arvata, aga väike ülevaade üle mitme nädala teile sellegipoolest. Kuna meie kuti saabumiseni peaks arstide sõnutsi olema veel viis nädalat, peaks ma teoreeriliselt jõudma siia veel maast ja ilmast kirjutada küll. Teoorias kõlab ju üsna hästi aga eks näis mis praktika toob. Suunan nüüd oma palavast ilmast ja rasedusest üles paistetanud sõrmekesed puhkama, räägime varsti jälle!