Ühe mõnusa hommiku maitsvad retseptid

Heia sõbrad,

nädalavahetus on taaskord tasahilju ligi hiilimas ja mis oleks nädalavahetusel mõnusam kui üks pikk ja maitsev hommikusöök. Minu jaoks on just nädalavahetus see hetk, kus võin kasvõi mõne tunni köögis vaaritada ja seejärel oma töö vilju mõmisedes nautida. Tuleb küll tunnistada, et nautlemine kestab umbes maksimaalselt kümme minutit, sest mitteametlikult võin end tunnistada maailma kõige kiiremaks sööjaks. Ma ei tea mis värk sellega on...
Kui nädala sees mööduvad kõik hommiku- ja ka lõunasöögid kiires tempos tööarvuti taga (jah, ma tean, et see on väga halb), siis nädalavahetus ongi just see minu hetk, mil põnevaid retsepte katsetada saan ja vähemalt eine valmimiseks pisut rohkem aega võtan.
Täna näitangi teile variatsiooni meie pere lemmikutest, mis kas ühel või teisel kujul pea, et igal nädalavahetusel meie hommikusöögilauda enda tee leiavad.

Esiteks, nädalavahetusel meeldib mulle nautida hommikul sooja sööki, sest nädala sees kipub minu hommik koosnema smuutidest. Aga toitvatest smuutidest, ausõna!
Kuigi üks minu lemmikutest laisa hommiku putrudest on kaerahelbe puder, mille sisse keeratud ka tükeldatud banaan ja külmutatud marjad, siis seekord näitan teile hoopis oma lemmikut munaputru. Mõni aeg tagasi juba jõudsin sellest samast siin ülistavates toonides juttu teha, aga seekord annan teile retsepti samm-sammult ette. Meil näeb see välja tavaliselt niiviisi:

Pane pannile korralik tükk võid madalale kuumusele sulama. Seejärel löö kaussi 4-6 muna, ning aja need miksriga korralikult vahule. Lisa juurde õige pisut piima ja mikserda veel. Kui võisilm on sulanud, vala soola ja pipraga maitsestatud segu pannile ja lase tal seal taheneda vähemalt 3-4 minutit, kuni põhi on täiesti hüübinud. Seejärel keera põhi hästi kergete liigutustega pannil segamini, niiviisi, et jääksid suured munapudru tükid. Puder on valmis, kui segu on kuldkollane ja kergelt läikiv. Pea meeles, et puder küpseb edasi isegi kui tõstad ta kuumuselt maha ja taldrikusse.

Teine kindel võitja meie hommikusöögi (okei tegelikult sööme me teda põhimõtteliselt koguaeg) lauas on avokaadovõiku! Mina söön enda omasid tavaliselt maisigalettidega aga ei ütle ära ka leival serveeritud einevõilevast. Minu jaoks peitub asja võti selles, et avokaadole on kindlasti vaja peale asetada tomativiilud ja huuuuulganisti soola ja sidrunipipart. Või ei omagi iseenesest nii suurt tähtsust ja on rohkem nagu boonus. Teinekord kasutan pehmet avokaadot ennast hoopis võileivamäärdena ja asetan sinna peale tomativiilud. Ma võiksin seda võikut reaalselt hommikust õhtuni süüa non-stop!
Muideks, avokaadot saab väga edukalt või asemel kasutada ka munavõi sees.

Nüüd aga viimase ja selle kõige magusama pala juurde! Nimelt olen viimasel ajal enda jaoks avastanud trennisõpradele hulganisti põnevaid maiuseid - alustades proteiinijogurtidest, lõpetades külmutatud tervislike toormoosideni. Teinekord ongi aga paslik nad kõik omavahel kokku panna ja tekitada üks mõnus magusasümbioos. Selleks korraks otsustasin kokku keerata kahe erineva toormoosiga parfeed. Esmalt lisasin klaasi põhja maasika proteiinijogurtit, sinna peale õigepisut müslit ja kõige tipuks uhkelt maasika või mustika toormoosi. Ma ütlen teile ausalt, et need moosid on eriti keset talve süües nii hullupööra head, et viivad keele alla. Enamused kühveldasin pooleldi sulanuna juba otse topsist tühjaks, mõne suutsin aga õnneks alles hoida, et maitsvad parfee maiused kokku panna. Teinekord lisan toormoosi näiteks lahjale vanilje kohupiimale, saab samuti ühe hea ja parajalt mahusa ampsu!

Tänaseks aga siinkohal minu poolt kõik, mõnusat nädalavahetuse ootust ja räägime varsti jälle!

Mõni nädalavahetus on parem kui teine

Heia sõbrad,

tundsin juba eile suurt tunnetetulva ja tahtsin nii väga oma mõnusast nädalavahetusest siia kirjutama tulla aga mõte, et mul ei ole teiega suurt midagi piltide näol jagada, hoidis mind kuidagi tagasi. Täna hommikul läbi arktilise tuisu tööle jõudes ja nüüd kerget lumesadu ja kumavat päikesevalgust vaadates tuli aga tuhin peale tagasi ja tahan oma emotsiooni ikka teiega jagada.

Peale reedeõhtust trenni, ootas mind kodus sushi-veini-kinoõhtu, sest tahtsime Nilsiga pisut head-paremat endale lubada enne seda kui ta reisile läheb. Filmina vaatasime ära sellise teose nagu "Maigret's dead man", mis meenutas mulle olemuselt Sherlocki sarja. Põhimõtteliselt oli selline tunne, et kui film läbi sai, tuleb järgmine nädal ilmselt uus osa, sest sarjavaib oli lihtsalt nii tugev. Filmi peaosalist kehastas kusjuures Rowan Atkinson, kes on lõpuks suutnud seljatada Bean'i karakteri olemuse. Tuleb tunnistada, et nägi täitsa hea ja asjalik välja teine. Igatahes, kellele Sherlock meeldib, siis õigepisut lihtsamakoelisem Maigret in Montmartre peaks ka meelt mööda olema.

Laupäeva hommik algas minul kella kaheksase äratusega, sest ega see töörežiim ei halasta. Kui organism on harjunud igapäev kell 7.20 end voodist üles vedima siis 8.00 tundub tema jaoks nagu täielik ülemagamine. Vanainimene juba ausõna, kella kaheksaks hommikul oled kondid kangeks maganud 😅 Olen ju teile rääkinud juba varem, et ei kannata mina muna süüa, ei ühelgi moel või vormil. Tenerifel olles jagas isa isake aga nippi Jamie Oliveri kokaraamatust, et valmiks tipptasemel scrambled eggs ehk munapuder. Oh sa püha püss kus ma elanud olen! Ma ei suuda uskuda, et ma seda imelist rooga enne nii valesti valmistasin ja no ega siin ei ole siis imestada, et muna mulle ei maitsenud. Antud retsepti järgi olen rooga nüüd üsna mitu nädalavahetuse hommikut valmistanud ja isegi kui kuldkollane päike meil nädalavahetuseti tavaliselt ei paista, siis see kuldkollane munapuder päästab päeva. Nipp seisneb siis selles, et munad tuleb lüüa küllaltki vahule ning lisada õigepisut piima. Pannil tuleb hääästi madalal kuumusel sulatada tükike võid ning seejärel munasegu sinna mõneks ajaks küpsema jätta. Kui segu on põhjast hüübinud, alles siis seda kergelt pannil ringi keerutada, niiviisi, et tükid jääksid suured, kohevad ja läikivad. Yumm yumm yumm!

Ausaltöeldes imestan siiani, et laupäeva hommikul kell kümme olin juba kodust väljas ja teel Ülemiste keskuse poole. Nimelt oli mul plaan õhtuse ürituse tarbeks paar meigiasja soetada, aga pooleteisttunnise tiirutamise peale haarasin H&M'ist vaid ühe lauvärvi paleti, millesarnaseid on mul kodus juba ka NYXilt ja BYSilt. Kuna tegemist on soodsa kosmeetikaga, ei ole ma ühegiga neist ka üleliia rahule jäänud, pudenemine on lihtsalt meeletu. Ma soovin lihtsalt ühte mõnusat beezides - punakates - pruunides toonides paletti, mis elaks üle ka ühe suuremat sorti blendimise ja ei kataks silmaaluseid paksu pudenenud kihiga. Soovitusi?

Peale Ülemistes jalutamist, mis tundub igakord nagu paras trenn, võtsin suuna vanalinna poole, kus sain kokku posu Eesti youtuberitega, kellega üheskoos järgnevad kolm tundi kipsitolmu sees tööstuslike tolmuimejatega möllasime. Lähemalt leiate sellele olukorrale selgituse minu sellel nädalal ilmuvast vlogist.
Kui kell kukkus kolm, kappasin aga kiirelt koju, et Nils kompsudega autosse pakkida ja lennujaama viia. Nimelt läks tema koos töökaaslastega talvepäevi veetma... Austriasse! Mhm, I know, kreisi.
Mees teele saadetud, kimasin kohe kodupoole tagasi, et kipsitolm maha pühkida ja nägu pähe teha. Nimelt olime leppinud sõbrantsidega kokku kella kaheksase õhtusöögi Tai Boh restoranis, et tähistada Kertu magistrikraadi omandamist. Vot Tai Boh on küll restoran, milles ei ole ma veel ealeski pettuma pidanud. Mekkisin Dim Sume, teravat veisesalatit ja veini ning ülimaitsvaid kokteile. Nautisime täiesti veatut teenindust ning mõnusat naisteõhtut. Mina isiklikult nautisin ka asjaolu, et sain lõõõõõpuks linnapeale jalutama viia oma uued lemmiksaapad, mille soetasin võileivahinna eest Ülemiste keskuse Molly Bracken poest.

Vahetult enne Tai Bohi sulgemist pakkisime oma kodinad kokku ja seadsime sammud vaid hetkeks ülerahvastatud Butterflysse ning sealt edasi juba Populari, kus tuli tunne, et läksime kümme aastat ajas tagasi ja olime taas 18. Enne kella kahte olin aga juba kodus ja nautisin üht tõelist quilty pleasurit, milleks on Statoili lahtine hotdog. Jumal tänatud, et nii varakult kodus olin, sest ilmselt tänu sellele ei olnud ka pühapäevane ärkamine nii raske. Hetkest kui silmad lahti lõin, teadsin, et päev peab tulema produktiivne.
Et aga hommik pehmel toonil alguse saaks, küpsetasin endale uhkes üksinduses 4 suurt Ameerika stiilis kaerajahust pannkooki ja uputasin nad mustika toormoosi. Peale seda olin niivõrd energiat täis, et koristasin kogu korteri ning sorteerisin kapist ja garderoobist välja 4 suurt kotitäit riideid ja jalanõusid, mida kodust ära viia soovin.

Seejärel andsin endale pisut puhkust ja tegin pühapäevase spa-rituaalina pähe keemiliselt kulmud, näomaski ning pooriplaastri. Et ma end juba energiaga täis laadinud olin, käisin kärmelt ära ka poes, et tühjusest haigutav külmkapp hea-paremaga täita. Õhtusöögiks valmistasin endale just SEDA suppi ja see sai hiiglama maitsev!

Terve päeva vältel kasutasin ära võimalust, et olen üksi kodus ja vaatasin ära vähemalt ühe hooaja jagu The Bachelor sarja, mis on ühtlasi ääretult ajuvaba kui ka täiesti sõltuvust tekitav. Samuti jõudsin ära vaadata neli esimest My Kitchen Rulesi uue hooaja osa ja ooomaigaaden marmelaaden see saade läheb lihtsalt iga hooajaga paremaks.
Mul on millegipärast selline komme, et kui ma koristan, kannan alati läpakat endaga ühest toast teise, et pidevalt saaksin mingit sarja vahtida. Ma eeldan, et see on nö. aja kokkuhoiu saavutamise eesmärgil, et olla maksimaalselt produktiivne ja teha mitut asja korraga...Neitsid ma ütlen.

Olgugi, et nädalavahetus möödus meeletu tempoga, oli see üle pika aja üks väga mõnus ja teistmoodi nädalavahetus. Nüüd aga ootan juba pikisilmi oma Nilsikest koju, kellest juba kahepäevane eemalolek mõjub veidralt. Õnneks saabub ta koju juba teisipäeva öösel ja seejärel tuleb hakata valmistuma järgmise nädalavahetuse üritusteks. Ma räägin, see jaanuar ja veebruar on lihtsalt kreisi.
Võin käsi südamel öelda, et möödunud nädalavahetus oli küllaltki ideaalilähedane, täis häid sõpru, maitsvaid toiduelamusi, piisavalt puhkust ja emotsioone - täpselt selline nagu üks nädalavahetus olema peakski.

Oeh, sukeldun nüüd töölainele kärmelt tagasi ja teile soovin hästi mõnusat nädala algust. Nautige arktilist külma ja ilusat valget lund!

Vahekokkuvõte

Huhh... ootasin nii hullupööra, et see hiiglama pikk jaanuarikuu ükskord läbi saaks. Ausõna mulle tundus, et see kuu kestis kuid 😅 Olenemata sellest, et kuu muudkui venis ja venis, möödus ta teisest küljest jällegi kibekiirelt sest tegemisi kuhjub üksteise otsa nii palju ja lõpuks ei saagi enam aru, et kuhu see aeg kaob. Kuidagi on juhtunud ka niiviisi, et Jaanuari ja Veebruari ühise sümbioosina on meie suures famiilias sünnipäevad no nii mitmel setmel inimesel, et ega väga ei jõuagi kätt pulsil hoida, et kas ühel nädalavahetusel on nüüd kaks või kolm sünnipäeva ja kas järgneval pidavat olema neli või viis. No totaalne hullumaja ikka 😂

Kogu sellest tramburaist tulenevalt olen ka enda blogi mõneks ajaks kõrvale sättinud ja isegi ei mõelnud selle peale, et hakkan nüüd midagi sulest välja imema ja sunniviisiliselt siia kirjutama. Kui ei ole õige hetk siis lihtsalt ei ole. Sellegipoolest on mul teiega nii palju põnevaid teemasid jagada. Üks hetk mulle tundus aga, et minu blogist on saamas toidublogi, sest kõik postitused mida planeerisin, hõlmasid endas retsepte (mitte, et ma kasvõi ühte neist oleksin siin juba jagada viitsinud haha). Usun aga et sest pole hullu midagi, sest häid retsepte ei ole ju iial liiga palju.

Nägin, et Triinu-Liis tegi oma blogis miskit eriti kavalat ja kutsus Kristo külalispostituse kirjutamiseks blogisse. Mulle see mõte nii tohutult meeldis ja panin isegi kõrva taha, ehk õnnestub Nils nõusse saada ja tema sulest miskit põnevat siia blogiveergudele.

Endale üllatuseks murdusin blogijate väljakutses üsna kiiresti, eriti võttes arvesse, et realiseerisin ülesannet tükk maad lihtsamalt kui kõik ülejäänud asjaosalised. Ilmselt mängis siin oma osa lihtsalt jaanuarikuu aasta alguse hullumaja ja lihtsalt ei tulnud seda tunnet peale, et kirjutan nüüd väljakutset edasi. Üldsegi on mul tihtipeale tunne, et olen end mõnikord kuidagi täiesti tühjaks kirjutanud. Iga teema millest blogiraames mõtiskle, tundub kuidagi ilma mõtteta ja ei vääri jagamist. Eks siin mängib oma osa ka asjaolu, et videote tegmist armastan palavalt ja nende planeerimine võtab oma aja. Olen ju siiski perfektsionist!
Hetkel tekitabki minus blogiteemades elevust asjaolu, et tahaksin teiega jagada oma põnevaid retsepte ja ilusaid pilte. Ilusate piltide jagamisega on aga see mure, et kui koguaeg on pime nagu karukoopas siis kust sa selle ilusa valguse piltidele küll võtad. Ja seetõttu olen ka retseptikaid mõnuga edasi lükanud, et seda saadanat valgust oodata.

Enda üle uhke olen aga ka ja ennast kiitmast ma ei väsi eksole. Jaanuarikuus (või noh tegelikult juba eelmise aasta lõpus) võtsin end kribinal krabinal kokku ja otsutasin olla ilgelt tubli trennihunt. Ja kui üldiselt olen ma olnud ses osas laisk, et teen parem selle rasvapõletus-kardio kärmelt ära ja lasen jõukast leebet, siis viimasel kuul olen vähemalt fifty-fifty rõhu pannud ka enda lihaskavale, mis on siga raske aga uskumatult tõhus.
Tegelikult olen ka juba sügisest saadik edasi lükanud ühte enda jaoks päris keerulist postitust, nimelt sõltuvusest vabanemisest ja selle tagajärgedest. Endalgi piinlik tunnistada, aga olin e-sigareti küüsis ja enne seda tavalise, ikka aastaid ja aastaid. Eelmise aasta teisel poolel tekkis aga mu mõtlemises breakthrough ja ma vabanesin sellest neetud pahest. Mingil määral oodatult aga suuremalt osalt ootamatult tabasid mind peale vabanemist igasugused ebameeldivad tervisega seotud proovikivid ja võitlen nendega siiani. Seepärast ehk ei olegi ma veel tahtnud oma teekonda siin teiega jagada, et see ei ole veel päris läbi... Kui arvate aga, et teema võiks teie jaoks huvitav olla, andke palun kommentaarides märku, siis tean.

Olgu, tänaseks hakkan niidiotsi kokku tõmbama ja asun töölainele tagasi. Panen veel endale siia kirja väikese meeldetuletuse, et olen teile lubanud näidata juba iidamast aadamast enda kaltsukasaaki, mis koguaeg täieneb ja postitus on lihtsalt kokkuvõtmise küsimus. Samuti tahaksin muljetada ühest Linnateatri etendusest, mida hiljaaegu nägin ja veel paljugi muud. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!