kolmapäev, 30. märts 2016

Kakerdaja raba VLOG

Hei-Heii,

kätte on jõunud selle nädalane videopäev. Nimelt on möödunud kuude jooksul välja kujunenud rutiin, et iga nädal laen Youtube kanalile üles ühe video, et ka oma armsale Youtube kaaskonnale põnevust pakkuda. Olen aru saanud, et väga palju, kui mitte öelda, et enamus, mu Youtube vaatajatest blogides tuulamas ei käi ja seega tahan ka neid miski hea-paremaga siiski korra nädalas kostitada.

Seekordne video on filmitud üles üüübervinge Canon EOS M3 kaameraga, mille lahke Canoni pere mulle katsetamiseks lubas. Ohh jummel kuidas ma temaga vaeva nägin, et seadistused enam-vähem paika saada. Nimelt puudub mul ju absoluutselt igasugune varasem kontakt nii vinge masinvärgiga ja küll ma siis keerasin seal neid nuppe ühte pidi ja teisi pidi, vaatasin vahepeale mõned õpetusvideod Yotube'is ja lugesin Googleist juurde. Tundub, et sain vast üsna korralikud sätted paika ja olin valmis peaees filmimismaailma sukelduma.
Muideks vahemärkusena mul tuli meelde sõbranna jagatud tarkustera, et ühed kõige enam otsitumad Youtube videod üldse, ongi just sellised milles õpetatakse näiteks lambipirni vahetust, naelte seina löömist või muid eluliselt olulisi oskusi. Seega siit väike tõetera, kui tunned end kodutööde valdkonnas tugevalt, lae oma oskused Youtube'i üles ja jää ootama sülle kukkuvaid miljoneid! :D Okei, kahjuks see nii lihtne vist ikkagi ei ole...

Oh boy kus ma kilkasin kui õues filmides klippide kvaliteeti nägin. No küll on ikka häid asju maailmas olemas. Üritasingi seega nii palju kui võimalik all pool nähtava vlogi jaoks Canoni kaamerat rakendada aga mõned klipikesed said siiski üles võetud ka meie GoProkesega.

Üldiselt oli möödunud pühadehõnguline pikk nädalavahetus üks igavesti mõnus mini-puhkus. Kolme puhkepäevaga jõuab ikka niivõrd palju rohkem tehtud kui kahega ja jääb veel aega puhkamiseks kah. Meie ühildasime seekord küll puhkamise matkamisega rabas, mis üsna pooljuhuslikult hirm pikaks venis aga pole hullu, ilm soosis meid igati.
Plaanisime uut rabamatka juba mitu nädalat ja muudkui ootasime seda õiget kevade algust. Ootasime, et soojapügalad vähemalt üle viie kraadi tõuseks ja päike ka endast maksimumi annaks. Õnneks möödunud pühapäeval see juhtuski ja saime kätte nii kaua oodatud D-vitamiini laengu.
Rohkem ma aga seekord teiega ei lobise aga seda ma luban, et järgmine postitus tuleb vääääga pikk ja lobarohke :)

Praeguseks aga tšau ja mõnusat vaatamist!


esmaspäev, 28. märts 2016

Lihtsad trühvliretseptid!

Olen avastanud, et tihtipeale, kui tarvis miskit kinkida või külakostiks viia, asun hooga trühvliteo kallale. Trühvli näol on tegemist täpselt paraja magusa-ampsuga, mis lisaks heale maitsele, näeb ka väga apetiitne ja kinkimisväärne välja.
Olen katsenud vähemalt kümmet erinevat retsepti kuid pidama jäänud kahe nö. baasretsepti juurde mida siis vastavalt olukorrale ja eelistusele kohandada võimalik.
Põhimass jääb küll enamjaolt mõlema retsepti puhul alati samaks, kuid kattemass, sisu ja kaunistus võivad muuta pallikese väga omanäoliseks.
Täna tahangi teile edasi anda just need samad kaks baasretsepti, mille valmistamine väga lihtne on.

Viimane kord valmistasin trühvleid naistepäeva paiku, kui Nilsi kontorisse neidudele üllatuspakikese kokku panin. Kuna trühvliteost tuleb alati trühvleid välja rohkem kui algselt planeeritud, tõin ka hunniku komme enda kontorisse, kust need kadusid silmapilkselt.
Samuti jäi meile trühvleid hulganisti ka koju, mida siis terve nädala jooksul maiustasime kuni lõpuks lihtsalt isu otsa sai ja osa ülejäägist enda otsa leidis.

Domino trühvlite valmistamine

300g Domino küpsiseid
150g maitsestamata toorjuustu
150g tumedat/valget šokolaadi
Kaunistamiseks mandlilaaste/kookoshelbeid/pähkleid

Purusta küpsised köögikombainis (minul on kasutamiseks vaid blender ja kuna tal jõudu kipub väheks jääma, purustan enne blenderdamist küpsised kausis nii pudruks kui võimalik).
Sega purustatud küpsiste hulka toorjuust ning aseta saadud segu umbes 30 minutiks külmkappi tahenema.
Vahepeal sulata veevannil valitud šokolaad ning seejärel rulli küpsisesegust pisikesed ühesuurused pallid.
Kasta pallid kas hambatiku või kahvli abil sulanud šokolaadisegusse ning aseta kohe peale ka kaunistus.
Hoia trühvleid ca. 1 tund külmikus ning seejärel asu maiustama!

Raffaello trühvlite valmistamine

5spl kohvikoort
150g kookoshelbeid
40g teeküpsiseid
25g võid
100g valget šokolaadi
kooritud mandleid

Purusta küpsised ning sulata veevannil šokolaad ning või. Sega kokku kõik koostisained ning jäta saadud mass veidikeseks tahenema. Siinkohal ma segu külmkappi panna ei soovita, kuna valge šokolaad taheneb üsna julmalt ja muudab segu pudiseks ning raskesti käideldavaks.
Kui mass on 20 minutit tahenenud, niisuta käed veega ning vormi väikesed pallid. Pallide keskele aseta üks kooritud mandel ning lõpeta palli vormimine veeretamisega kookoshelvestes.

Kui Domino trühvleid soovitan ma säilitada külmikus, siis Raffaello trühvleid soovitaksin hoida toasoojas, niiviisi säilib nende mahlakus ja pehme amps.

Mõnusat katsetamist!






neljapäev, 24. märts 2016

Küsimused & Vastused osa I - Video

Heihei,

kui mõnus päev täna on, täitsa nagu vale-reede, sest homme on ju vaba päev juheii juhheiii! Täitsa ükstapuha, et õues miinuskraade näitab, mina otsustasin tänasest alates talveilma boikottida ja tulin südamerahus nahktagis tööle. Küll tähendas see seda, et toimus korralikum layerdamine, ehk kampsunid, mütsid, sallid, saapad, kindad tuli siiski lisada.
Täna aga tahtsin teiega jagada taaskord üht videot, kus figureerin seekord üksinda. Nimelt palusin teil esitada endale möödunud nädalal küsimusi, mis teile minu kohta huvi pakuvad ja vastasin enamused neist kenasti ära. Enamused sel põhjusel, et küsimusi tuli lihtsalt meeletult palju ja kuna laviin ei ole veel lõppenud, siis võtan mingi hetk linti ka teise osa, sest kes ei tahaks ju ometi näha mind rääkimas näiteks oma elu kõige piinlikumast hetkest ja paljust muust haha :D

Igatahes olete te niiiii tublid, et suurel hulgal vahvaid küsimusi minu poole teele panite, aitäh teile!
Aaa muide, alates tänasest teen pisukest koostööd sellise superfirmaga nagu Canon, mis tähendab seda, et vähemalt järgmised kuu aega peaksid minu videod ja blogis ilmuvad fotod olema superlux kvaliteediga. See teeb mind nii õnnelikuks :)

Loodan, et teile minu väike pikk videoke meeldib ja mõnusat vaatamist!


teisipäev, 22. märts 2016

Teatrijuttu - Tuhk ja Akvaviit

Heihei kõik teie seal,

olen juba mitu-mitu nädalat mõelnud, et peaks kirja panema emotsioonid viimasest teatrielamusest. Ehk mäletate, et eelviimane teatrielamus, Draamateatris "Viimasel minutil", ei olnud teps mitte koomiline...pigem isegi tragikoomiline.
Minu kallis teatrilemb õde Lotta, kinkis mulle jõuludeks kaks piletit Draamateatris etenduvale lavastusele "Tuhk ja Akvaviit". Eriti eredalt on jõuludest meeles asjaolu, et pea noa ähvardusel nõudis ta minult, et kaasa võetaks just tema ja mitte mingil juhul Nils, et Nils pidavat niigi palju teatris käima :D No hea küll, mõeldud-tehtud.

Kuna möödunud kordne Draamateatri külastus lõppes üsna küsitava noodiga, tegin enne "Tuhk ja Akvaviit" lavastuse külastamist ka pisut eeltööd, et end kurssi viia etenduse sisu, näitlejate ja iseloomuga. Suur oli minu üllatus kui avastasin, et lavastuse peaosatäitja on Eesti Teatri Grand Old Lady Ita Ever isiklikult!


Oh boy oh boy was I excited!
Kenal kaunil reedesel õhtupoolikul seadsime Lottaga peale kõhutäidet Solarise Vapianos (muideks mina olen kõik viimased kolm korda Vapianos söönud nende päevapakkumises olevaid suppe ja tõepoolest müts maha, need on alati niivõrd maitsvad! Soovitan!) sammud Draamateatri poole ja olime valmis saama tõelist teatrielamust. Meie istekohad olid seekord parteris ja üsna lava lähedal, seega kurta ei ole millegi üle.
Lavaseade oli grandioosselt vanamoeline ja andis aimu ühest luksuslikust pereelamust kesk soliidset Helsingi kesklinna.
Ita Everi kehastatud vastne leskproua Vera Malmgren kepsutab lõbusalt lavale justkui ei oleks ta saabunud hetk tagasi enda abikaasa austatud kolonelihärra matustelt. Kaenlas äsjalahkunud koloneli tuhaga urn, hakkab lavastus lahti rulluma leskproua igavikulise armastuse ning nende juba täiskavanueas laste paanilise reageerimise ümber. Tiit Suka mängitud alkoholismi küüsis vaevlev kunagine tipp-arhitekt ning Hilje Mureli paanikahoogude ja ülima kurbuse käes vaevlevad karakterid annavad üksteisele korraliku doosi vürtsikust ning näitavad hästi ühe disfunktsionaalse perekonna käitumist taolises tragikoomilises olukorras.


Kindlasti ei saa mainimata jätta Laine Mägi kehastatud veri-veri-ämericälik perepoja eksnaine, kes arvavat end teadvat perekonna probleeme üksipulgi ning neist hoolsalt osa saada ja neid üsna küsitaval viisil lahendada proovib. Samuti Kersti Kreismanni mängitud perekonna pikaaegne teenijanna, kellega seoses nii mõnigi kummaline fakt ilmsiks tuleb ning omakorda proua Malmgreni seni elatud elule hoopis uue perspektiivi annab.

Lavastuse põhiteemaks saab pidada proua Malmgreni enese taasavastamist ning justkui järelejäänud eluaastate puzzletükkide kokku lappimist. Selles mängivad kõige suuremat rolli etenduse keskosas end ilmutav nooruspõlve armastus ning ka korraliku doosi huumorit lisav Jüri Tiiduse mängitud psühholoog.
Lavastus laseb publikul ahhetada ja ohhetada lavalaudadel aset leidvate suurepäraselt väljamängitud ebaõnnestumiste üle ning naerutab hästi seatud dialoogidega.
Meie meeled said kostitust ka üsna pika monoloogiga, mille pidas ülima enesekindluse ja üle 60 aastase lavakogemusega Ita Ever maha niivõrd loomulikult, et lummas kogu vaatajaskonna.

Väikese vahemärkusena tahaksin välja tuua ka asjaolu, et lavastuse esimeses vaatuses tabasime hetke, kus lõbusas meeleolus Ita keksis vastleitud vabaduses mööda korterit ringi nagu plikatirts ja lasi endal nõtkelt nõjatuda koloneli iskliku nahksesse tugitooli, samal ajal sõrmi vibutades ja kõvahäälselt naerdes. Ei ole midagi parata, aga silme ette tuli koheselt Nukitsamehe film ja salakaval Moor :D



Kokkuvõtvalt võib öelda nii palju, et Draamateater tõestas end õnneks oma headuses ja tõi lavale ühe tõelise komöödiatüki. Kui lavastus oli lõppenud, ei tahtnud aplaus teps mitte vaibuda. Nii saal kui ka kaasnäitlejad aplodeerisid Itale ja loomulikult minul, üliemotsionaalsel, tulid ka pisarad silma, sest oli au näha proua Everit oma parimates aastates.

Soovitan, soovitan, soovitan!
Praeguseks aga tšau ja räägime varsti jälle :)

reede, 18. märts 2016

Ilupadjad - DIY

Ei suuda mina kohe üldse käed rüpes istuda ja sügelevatele näppudele järgi anda. Kuna viimasest DIY postitusest on juba oma hea mitu kuud möödas, tundsin mingi hetk, et kohe on vaja miskit meisterdada.
Endale ma midagi hirmvajalikku välja ei suutnud genereerida ja mõlgutasin seejärel mõtteid, et teeks mõned üllatuskingitused sõbrannadele. Et tüdrukutel tuju heaks teha, liikusid ideed kohe millegi meigiteemalise suunas.
Et üks sõbrannadest on tõeline meigikunstnike fanaatik ja teine tutvustas mind kunagi kontuurimisevõludele, otsisngi interneti avarustest mõlemale miskit sobivat.
Disainid leitud, otsustasin need kanda patjadele. Selleks tuli vaid leida sobiv padjaümbris, kangavärv ja võibolla ka mõned muud abimehed.

Leidsingi lõpuks sobivad padjapüürid otseloomulikult Prisma üüratute riiulite vahelt, kangamarkeri ja tähešabloonid Järve Keskuse Käsitööjaamast. Patjade kinnitamiseks kasutasin vanahead liimipüstolit ja täitmiseks juba jõulude paiku ära äestatud vatitäitega patja.


Et jumalaeest värv läbi mõlema padjapüüri poole ei läheks, asetasin padjapüüri sisse lapiku papitüki, mis tingis ka kunstitööks hea sileda pinna. Mis seal's muud teha oligi, kui tähešabloonid paika panna ja muudkui värvida. Kõige raskemaks esimese padja puhul osutus kindlasti identsete lainerijoonte joonistamine mida pidi nö. freehandima.


Kui esimene padi valmis, kogusin tükk aega julgust, et teisega alustada, kuna selleks puhuks mul ühtki šablooni kasutada ei olnud. Tegin kujunduse padjale õrnalt harilikuga ette ning seejärel asusin kangamarkeriga vehkima.





Ja sellised nad mul saidki. Et neile ikka padjakuju ka anda, täitsin hoolikalt vatisisuga ja kinnitasin ääred kuuma liimipüssiga. Sõbrantsidele on nüüd üllatused üle antud ja rõõm tehtud :)

Praeguseks aga tsau ja räägime varsti jälle!



neljapäev, 17. märts 2016

Kinnisilmi autosõidu challenge - video

Hei,

möödunud laupäeval kasutasime ära imeilusat ilma ja võtsime plaani uue video filmimise. Samuti oli korralikuks ajendiks huvi GoPro testimise vastu.
Haarasin toast kaasa enda Ükssarviku Öölooma ja kappasime autosse. Nimelt toimub kogu video tegevus autos ja ühtlasi testib meie kuuendat meelt kodulinna tänavate tundmise osas. Video sai küll hirrrmus pikk, aga see-eest põnev :) Vaadake kindlasti lõpuni, kuna lõpus teile ka pisike üleskutse!

Mõnusat vaatamist!


esmaspäev, 14. märts 2016

Nooruspõlve lemmikud - osa II

Täna on see päev, mil tutvustan teile järgmiseid noorepõlve armastusi muusikamaailmas. Neid, kes mulle meeletult sümpatiseerisid ja mind tol ajal ka kindlasti väga palju valikutes - välimuses - maailmavaates mõjutasid.
Kui eelmises sama-teemalises postituses  (LINK) jõudsime Eminemi ajastusse (mis oli kindlasti üks pikimaid ja mõjukamaid :D ), siis nüüd jõuame otsapidi gängstaräpist tiini-rokini. Kui Eminemi armastusperioodil kandsin vaid peapaela, kottpükse ja kaenlas rula, siis tiini-roki ajastul hakkasin sellest vaikselt välja tulema ja avastasin enda jaoks tol ajal niivõrd kuuma stiili - teksaseelikud koos triibuliste paksude põlvikute ja skeitidega. Oeh :D
Et aga saaksite aimu, mis muusika mind tol ajal saatis, lisan teile siia mõned oma absoluutsed lemmikud.
Ei ole mina kunagi mõistnud seda vihkamist ja mahategemist Nickelbacki ümber, minu meelest jummala tibenstobens bänd niisama kaasaröökimiseks.



Et Nickelback süstis minusse rokipisiku, leidsin väljundi väga paljudes 2000ndate alguse tiinekate rokibändides. Oi kui vinge oli tõmblevaid liigutusi kaelaga tehes tantsida ja viisi mitte pidades häälepaelu kähedaks karjudes maailmavalu läbi elada. 
Tolleks ajaks olin jõudnud ka ikka, mil iga suvi sai külastatud mõnd (laste)laagrit ja esimest korda vanematest eemal olles vabadust nauditud. Usun, et kõik, kes suvelaagreid külastanud, on mingil hetkel kokku puutunud ka õhtustel diskodel aset leidvate playback (või mis see nimetus oligi?) showdega. Minu mäletamistmööda oli aastaid absoluutselt kõikide lemmik number playback'il esitamiseks Limp Bizkit - Rollin'. Tuli vaid leida ja ära rääkida suvelaagri kõige coolim kutt ja ise rahulikult back'is kottpükstes käega autosõitu imiteerides vehkida :D 
Siin aga teile taaskord mõned lemmikpalad tollest ajast.






Kui olin juba parajalt pikalt tiini-rokki jumaldanud, juhtus aastal 2004 selline vahejuhtum, et sõitsime klassireisile Prantsusmaa sõpruskooli. Nimelt käisin ma 12 aastat prantsuse keele eriklassis ja suhtlesime selle tõttu üsna tihedalt Prantsusmaa koolidega. Klassireis oli lausa kaks nädalat pikk ja tähendas seda, et elasime kõik eraldi erinevates prantsuse peredes. Ma mäletan, et see aeg oli mu jaoks üsna hirmutav, kuna millegipärast ei olnud mulle kaheksa aasta jooksul prantsuse keel just suurepäraselt külge hakanud ja selletõttu veetsin enamuse kodu-ajast enda toas mis oli mäletamistmööda külm ja kõle :D Kuna pidin palju aega üksinda oma toas veetma ja pererahvaga väga palju suhelda ei julgenud, tegin (ausalt mitte meelega :D ) 2500 kroonise telefoniarve, kuna rippusin koguaeg kodustega telefoniotsas. Sain koju naastes isalt korraliku ketuka :D
Olgugi, et mul oli seal raske, oli klassiga veedetud aeg näiteks Pariisi ülilõbus ja millegipärast hakkas just Prantsusmaal mind vallutama R&B hullus. Tol ajal (ja minumeelest ka praegu) oli Prantsusmaal ülipopp teha lugusid, mis pooleldi olid inglise keelsed ja pooleldi prantsuse keelsed. Sealt jäigi mulle külge ja sai lemmikuks järgmine lugu, mis mind siis R&B maailma soojalt vastu võttis. 


Peaees pehme-gängterimaailma lävel, leidsin end taaskord suvel (laste)laagrist, kus olid vaieldamatud hitid õhtustel diskotel plaastrinäo Nelly mahedad rütmid :D Elina, kui sa seda peaks lugema - tervitused siit sinu poole!


Kui poolkükkis tantsuliigutuste imiteerimisest sai küllalt, pakkus Nelly tantsurõõme ka aeglasemate helide saatel.


Lastelaagritest ja Nellyst rääkides, jõuame minu Kurgjärve Spordilaagri aegadesse. Tegelikult käisin oma lauatennise trenniga Kurgjärvel lausa 8 aastat järjest aga mõned aastad on eredamalt meeles kui teised. Kui vanus oli juba korralikku tiineka ikka jõudnud, olime sõbranna Katriniga enda meelest ikka päris tegijad mutid ja üritasime korvpallitrenni poistele ikka silma visata (no shame :D). Mainin ära, et Kurgjärve kõige kõvemad tegijad olidki alati korvpallurid ja suusatajad, sest neid oli lihtsalt alati kõige rohkem. Aga kes käinud, teab seda vast isegi.
Et me ikka ilgelt lahedad välja näeks, kuulasime kõlarist koguaeg just seda lugu. Tegelikult meeldis Katrinile korvpalli ka päriselt jälgida ja ta sai sellest imetabaselt hästi aru. Mina aga sealjuures ei mõistnud mõhkugi ja plaksutasin siis kaasa kui teisedki :D


Mingi hetk oli minu ja Katrini lemmiklugu Kurgjärvel 2001 aasta Kreeka Eurolugu. Õigemini oli see Katrini lemmik aga kuna ta seda vahetpidamata KREEKA KEELES laulis, jäi see ka mulle külge. Pean ka saladuskatte all ära märkima, et ma olin MEGA kade. Kade sellepärast, et mina seda lugu Kreeka keeles ei osanud. Aga sellele vaatamata lonkisin Katsi sabas ja ümisesin kõva häälega mingeid häälikuid kaasa, nagu mulgi oleks see lugu Kreeka keeles peas :D 



Kui R&B ajastu (esimene neist) minu jaoks oma otsa leidis, avastasin enda jaoks põgusalt tolleagse house ja trance maailma. Minu mäletamistmööda oli trance mingil hetkel nii kõva sõna, et kui sa Benassi Bros'i ei kuulanud, ei olnud sa keegi. Kui ma aga juba Kurgjärve juttude lainel olen, pikin siia kiirelt sisse ühe loo, mis mind trance ja house ajastusse sissejuhatas. Mäletan seda nagu eilset päeva, kuidas me minu Sony Walkmanist kahekesi DJ Sammy - Heavenit kämpingu ukse ees laulsime :D


Et ma aga Benassi Bros'i teile mainisin, siis olge head ja nautige järgmist surematut hitti. 


Kui see poolhirmus trance ajastu otsa sai, leidsin tee tagasi "hingemuusika" ehk R&B juurde. Olin siis kohe-kohe 18 saamas ja hakkasin avastama klubimaailma. Klubisid vallutasid tollel hetkel just suuremas enamuses R&B hitid, mille järgi siis kõik naisolevused napis rõivais paarikesi keset tantsupõrandat või Hollyka tantsupukkide peal jalga keerutada said.
Samal ajastul tundis noor-Liisa ka palju armuvalu ( :D ) ja leidis, et kohustuslik on kuulata härdaid-kurbi hitte. 








Viimaste lugudega olemegi jõudnud vanusesse "täisea lävepakk" ehk 18. Nagu te nende kahe postitusega olete aru saanud, siis on minu muusikamaitse jooksnud ikka totaalselt seinast seina, edasi tagasi ja kuhu iganes veel. Vaatamata sellele, on erinevad stiilid mind kohe kindlasti mõjutanud igas eluetapis ja aidanud läbida igasugu emotsioone.
Uskumatul kombel, on iga viimane kui lisatud lugu siiamaani mul täiesti peas nagu oleksin neid fännanud alles eile (okei, see Kreeka lugu ei ole siiani peas). See vast näitab, et tegu on olnud tõesti lemmiklugudega.
Loodan, et leidsite nendest kahest postitusest endagi minevikuarmastusi ja saite meenutada-mõtiskleda. Taaskord - ootan teiepoolseid lemmiklugusi ja nendega kaasnevaid stoorisi  kommentaariumisse, oleks väga kift lugeda teie kogemusi :)

Tänaseks kõik, räägime varsti jälle!


neljapäev, 10. märts 2016

Uued tehnika"vidinad" minu elus

Heiii,

alustan täna kirjutamist ülima ekstaasiga kuna viimase kahe päevaga on minu ellu lisandunud kaks suuuuurt ja vinget ja tähtsat ja lahedat ja vajaliku tehnikalisa mida tahaksin ka teile näidata.
Ehk mäletate, et eelmises naistepäeva teemalises postituses kuulutasin kõva häälega, et Nils olevat mulle valmistanud mingise üllatuskingituse. Olin üllatuse tulekust niivõrd elevil ja lootsin siiralt, et ma seda enne kätte saamist juba ära arvata ei jõua.
Nimelt on pea, et alati üllatuste ootuses Nils mulle niivõrd palju vihjeid andnud, et mina vana salakaval detektiiv suudan kõik välja nuhkida (enda meelehärmiks muidugi). Seekord ma arvasin üllatuse ka peaaegu ära, aga mitte päris :D
Nimelt oli mul teada, et minu jaoks on kuskilt miskit tellitud ja üllatus viibib veidi kuna kuller ei ole seda veel Nilsile kohale toimetanud. Hakkasin kohe meeleheitlikult mõtlema, et mis kes kus see nüüd siis olla võiks...
Eile kui ma töölt koju jõudsin, oli Nils ise nii põnevil ja tippis kikivarvukil, et saaks mulle juba kähku üllatuse üle anda.
Nii, aga mis ma siis kingiks sain??


Nagu pildilt näha võib on tegemist nüüdseks päris minu enda GoPro kaameraga! Muidugi pean tunnistama, et säästu-kuninganna minus suutis esimese asjana mõelda ainult, et "Issssssand see oli ju niiiii kallis!!!", aga Nils suutis koheselt olukorra ümber pöörata tõdedes, et mulle lihtsalt peab selliseid asju kinkima, sest ma ei tee ise mitte kunagi oste, mis ületavad 15€ piiri ja jään seljuhul lihtsalt headest asjadest ilma :D Väga õige!



Meie pisike nunnu GoPro'ke on lihtsustatud variant ja sobib ideaalselt nö. amatöör-filmijatele. Tema kere on üleni plastikust ja turvaliselt läbipaistva ümbrise sees kinni. 
Kui me Austrias käisime, filmisime samuti kogu tegevuse üles laenatud GoProga ja ma armusin sellesse ülepeakaela. Mulle sobis tema kvaliteet ja kasutajasõbralikkus. Tema lihtsus ja kerge käsitlemine. 
Nüüd ei jäägi muud üle, kui vaid mälukaart sisse osta ja laupäeval esimene video temaga linti võtta. Mainin saladuskatte all ära, et tulemas on üks päris põnev ja naljakas video :)

Kui GoPro sadas mulle sülle kui välk selgest taevast, siis järgmine asi millest teile räägin, on olnud minu poole teel juba paar kuud. 
Kindlasti ei saa seda nimetada pisikeseks tehnikavidinaks kuna paramparamparaaaaa, see on auto!
Nimelt oleks ma tänaseks päevaks olnud autojuht juba 9 aastat ja olen omanud kahte autot. Esimene auto oli minu esimene-armastus Honda Jazz, mis oli aastaid absoluutselt laitmatus korras ja teenis mind suurepäraselt hästi. Kui ma temaga aga olin juba 5 aastat sõitnud, hakkas ta väsima (sest ostmishetkel oli ta juba mõned aastad kasutatud) ja tuli see väikseke välja vahetada. Otsus langes Citroen C4'ja kasuks, mis tol hetkel võlus mind eelkõige enda ilusa välimuse poolest. Ostuhetkel oli temagi kasutatud ja juba päevi näinud kuid esimesed aastad siiski tublilt vastu pidas. Kui aga aastad möödusid, hakkas selle prantslase iseloom murduma. Ma nägin kuidas ta päevast-päeva Eesti ilma- ja teeoludele alla vandus ja lihtsalt katki läks. 
Nagu ma juba sada korda maininud olen, ei tõuse minu käsi lihtsalt kulutusi tegema. Remontisin küll autot visalt aga uut autot ma vaadata ei julgenud. Uue auto ostuga kaasnesid minu jaoks niivõrd keerulised paberimajandused ja panga-asjaajamised, et üritasin selle peale lihtsalt mitte mõelda.
Möödunud sügisel aga mehed minu elus, isa ja Nils, võtsid mul kratist kinni ja andsid mõista, et on aeg soetada lõpuks midagi uut ja korralikku. 
Üsna mitu kuud vaagisin erinevate mõtete vahel, et millist autot siis valida. Kui käesoleva aasta alguses lõpuks kõik detailid paika said ja auto tehasetellimus sisse antud, jäin pikisilmi oma tutikat isendit ootama.
Lõpuks jõudis aeg nii kaugele, et eile said tehtud viimased pangatoimingud, korjatud peale Citroeni suverehvid ja viimane pesukord pesutänaval tehtud. Täna hommikul viisin oma neli aastat ustavalt teeninud Citroen'i Škoda esindusse ja vahetasin ta täitsa tuttuue Škoda Fabia vastu.


Škoda poisid olid mu autokese niivõrd kenasti katte alla ära peitnud, et põnevust ikka viimse hetkeni põhjas hoida. Ja siin ta on, minu uus sinine-mini-rallikas! Täiustatud kõikide soovitud lisade ja vidinatega. 



Minu suurim rõõm peitub selles, et kui 9 aastat sõitsin südamerahus manuaal-käigukastiga, siis nüüd on mu elu umbes 5x lihtsam ja saan esimest korda ringi rallida automaat-käigukastiga. Teiseks suurimaks muutuseks antud auto puhul on asjaolu, et telefoni saan ühendada Bluetooth'i kaudu otse auto kompuutrisse, ehk lõpuks on mul võimalik autoga sõites ka legaalselt telefoniga lobiseda :D Katsetasin selle täna hommikul ka kohe Nilsile helistades järgi ja sain teada, et mul ei olegi vaja autos esiaknasse röökida, vaid võin ka üsna tasasel häälel omaette rääkida ning heli jõuab siiski suurepäraselt vastuvõtjale kohale :D

Long story short - olen oma uute tehnika"vidinatega" ülepeakaela õnnelik ja eriti rahulolev, sest tean, et nüüd pikalt ei ole tarvis enam miskit soetada.
Kui te peaks üht blondi isendit linnapeal GoPro käes ringi silkamas või sinise rallika roolis (aeglaselt) kimamas nägema, olge aga lahked ja pange lehvitused minu poole teele :).

Praeguseks aga kõik ja räägime varsti jälle, tšau!


teisipäev, 8. märts 2016

Austria toitude testmine

Hei naised,

täna on ju meie päev! Kena naistepäeva teile!
Tänane hommik on üsna mõnusalt alanud. Olenemata sellest, et kogu õu on mattunud paksu uduloori alla, toovad kontoris ja kodus päikesekiire tuppa imekaunid kollased tulbid.


Nils on mulle ka saladusloori all paljastanud, et täna on mind ootamas ka naistepäeva puhul pisikene üllatus, seega ootan õhtut põnevusega. Üllatused mulle meeldivad. Aga sellest enam, meeldib mulle endale üllatusi teha ja selletarbeks võtsingi eile õhtul ette korraliku trühvliteo, et Nilsil oleks tänase naistepäeva puhul võimalus ka enda kontori nais kolleege üllatada. Sain juba Nilsi käest tagasisidet, et minu Domino ja Raffaello trühvlid võeti väga hästi vastu :)


Kui ma juba toiduteemale sattusin, siis tahaksin teile esitleda ka meie kõige viimast Austria-teemalist videot, mis täna hommikul Youtube'i üles sai. Nagu meil juba kombeks on saanud, võtame julguse rindu ja proovime ära igasugu eri riikide toiduained. Seekord said valituks just need, mis eriti kummalisena poeletil silma hakkasid ja meis huvi tekitasid. Loodan, et teile meeldib, meil oli igatahes väga lõbus :) 

Praeguseks aga tšau ja mõnusat vaatamist!



reede, 4. märts 2016

Nooruspõlve lemmikud - Osa I

Hei,

Lugesin mõni aeg tagasi Mesiliisi blogist (LINK) jube lahedat postitust, kus ta meenutas enda minevikulemmikuid. Nimelt tutvustas ta lugejatele enda lemmikbände ja lauljaid, keda ta nooruspõlves fännanud oli. Lugesin antud postitust huviga ja mitme koha peal tundsin ka äratundmisrõõmu.
Jäin minagi ükspäev Youtube'i liiga kauaks passima ja sattusin järjest enda noorepõlvearmastuste peale. Kohe hakkasid meenuma lahedad seigad, mis lugudega käsikäes käisid ja täna jagangi mõnda neist teiega. Üritan lood siia kirja panna enam-vähem kronoloogilises järjestuses kuigi ma olen enam kui kindel, et panen paljude lugude ajaarvestusega üsna puusse, aga tühi temaga.
Nimelt toon teieni täna lood mida ülepeakaela pööraselt fännasin ja siinkohal püüan ajastusega jääda perioodi, kus ülikuum teema oli omada Sony Walkmani ja sellega kooli koridorides tuusata või veel varemgi. Just tollest ajast pärinevad need õiged tiini-hitid, mis mu südame võitsid ja alati neid uuesti kuuldes down the memory lane lähen. Olin "omal ajal" väga kõva CD plaatide kirjutada ja tänasel päevalgi on need kõik mul kodus tolmu kogumas.
Mul on muusikaga selline veider suhe. Tihtipeale tekib minus nostalgianoot ja rõõmusäde kuulates lugusid kaheksakümnendatest ja varemgi. Ära tasuks vast mainida asjaolu, et mina olen sündinud 1989 seega mis nostalgianoot mul siin tekkida saab eksole?!?
Küll aga lasen endal tekkida igatsuslikke nostalgiahetki ja kui ma end ei suuda antud ajastus twistimas näha siis kujutan ette kas enda vanavanemaid või enda vanemaidki. Suudan näiteks ülielavalt ette kujutada enda isa seitsmekümndendatel raju pungi järgi, värviline hari peas, rokkimas või ema mõni dekaad hiljem keemiliste lokkide tagant kelmikalt Kännu Kukes puusa keerutamas. Veider, eks? :D

Aga ilma pikema jututa tahaksin ma teile tutvustada enda mäletamistmööda oma maailma esimest lemmiklaulu milleks oli omal ajal ülipopis telesaates 7 Vaprat pikalt püsinud Ummamuudu - Kõnõtraat. Nimelt olin ma loost lausa nii sissevõetud, et suutsin peale pikka veenmismängu oma isaga ka Kõnõtraadile hinde anda. Ühtlasi on antud lugu ka ainuke eesti keelne, kuna edaspidi olid kõik uksed minu ja välismaise poppmuusika vahel rohkem kui avatud :D


Edasi liikus minu muusikamaitse poppmaailma südamesse kus tol hetkel võimutsesid bändid Ace of Base ja Savage Garden. Olin tolleks hetkeks juba mõned aastad kooliteed käinud ja ilmselgelt olin niivõrd hea laps, et suutsin endale kingiks nuiata nii Ace of Base CD plaadi (mille peal minu mäletamismööda asetses suur Gerbera) ja samuti oli mul ülim õnn külastada Tallinnas aset leidnud Savage Garden kontsertit, millest ma aga tänaseks päevaks kahjuks suurt ei mäleta. Aga kes saaks küll ometi unustada klassikalisi lugusid nagu:




Umbes samal ajahetkel ruulis minu elus täiega ka Spice Girls. Minu mäletamistmööda oli Spice Girls ajastul igas kooliklassis vähemalt üks tüdrukutepunt, kes end Spice Girls karakterite vahel ära jagas. Minus oli põletav soov olla Baby Spice aga kahjuks pidin leppima Ginger Spice staatusega. Usun, et siin mängis rolli asjaolu, et olin tolleks hetkeks lasknud enda blondid juuksed triibutada kärtspunasega ja olin seega klassi ainuke "punapea". Spice Girls hullus tabas mind lausa niivõrd, et vaatasin korduvalt läbi jõuluks saadud VHS kassetil Spice Girls filmi ja olin pühaviha täis kui nägin, et ema toodud ja kauaoodatud Spice Girls pusa, mis pärines Sadamamarketist omas pilti hoopis selja peal. Niiviisi ei näe seda ju keegi!!!! Et olukord lahendada, pakkus ema välja, et võiksin seda ju kanda tagurpidi, et pilt asetseks kõhul...ja nii ma tegin...kuni pusa sai lõpuks nii läbi kantud, et pilt kulus maha.
Minu lemmiklaul nende repertuaarist oli just see:


Kui kleepsualbumist kleepsude vahetamise ja Spice Girls kuulamise isu hakkas ammenduma, tekkis minu ellu esimene boy-band. Võite kolm korda arvata kes need olid...1 2 3...Backstreet Boys otseloomulikult. Kui ma Nilsile mõni päev tagasi näitasin, et minu esimene armastus oli Kevin BSB'st, pidi ta imestusest pikali kukkuma. Üsna veider maitse oli mul tol ajal :D
Käisin ka üksjagu aastaid tagasi Tallinnas aset leidnud kontserdil ja minu ahvivaimustus BSB osas taastus sekundiga, viskasin esireas näppu ilma ühegi kahetsustundeta :D
Siin on teile minu lemmiklugu:


Lapseeast välja sirgudes hakkas minus pead tõstma diskohunt, kes käis end tagasihoidlikult näitamas nii Bonny&Clide lastediskodel kui ka Kuusalu huvikeskuses, kus väga tihti diskensid aset leidsid. Kuusalu diskodel käisin suuremaljaol siiski seina ääres seismas, kuna minul seal sõpru ei olnud. Kuusalu diskodele sattusin tänu kahele lapsepõlve sõbrannale, kel seal kandis hulganisti sõpse tol hetkel oli ja kes minu mäletamismööda olid siis need nö. cool kids'id. Mina cool kid ei olnud aga mitmenda käimiskorraga sain aru, et Kuusalus ruulib vene tantsumuusika ja eredalt on meeles valede sõnadega kaasa röökimine just järgmisele loole:


Kui diskohunt hakkas sügavasse pubekaikka jõudma, leidsin enda jaoks räppmuusika ja rulatamise. Kujutage nüüd ette pilti - kottpüksid (ostetud meesteriiete osakonnast Sokosest), karmide kirjadega suur must pusa, skeiditossud, räpparitele omane riidest peapael ja rula... Karm värk eks :D
Selline ma aga üsna pikalt olin. Lemmikmuusikuks Eminem.
Olin Eminemi lausa nii ülepeakaela kiindunud, et vaatasin tema 8 Mile filmi umbes 11000 korda ja teadsin kõiki fraase peast. Lõikasin endale seinapeale riputamiseks kõikvõimalikud pildid ajakirjadest, mis Eminemi kujutasid ja samuti valgest paberist suurelt Eminemi kõik nimetähed. Küll mu tuba oli kaunis...
Ega ma tol ajal ta muusikasõnadesse (õnneks) suurt ei süvenenud ja ise selle tõttu maailmavalu ei tundnud. Lemmiklooks otseloomulikult:


Ütleme nii, et hetkeseisuga oleme jõudnud alles vanusesse "Liisa 13" ja paremad palad on veel ees. Järgmisteks faasideks minu muusikalises arengus olid popp-rokk faas, trance faas ja hiphop/rnb faas, mis toovad meid vanusesse "Liisa 18". Nende faasidega kaasneb igasuguseid veidraid muusikalisi lugusid ja ka elulisi seiku, mille meenutamine ikka paraja muige näole toob.
Et aga see postitus liiga pikaks ei veniks, pajatan järgmistest faasidest järgmine kord.
Senikaua võite aga teada anda, mis/kes teie lemmikud läbiaegade on olnud :)

Praeguseks aga tšau!