täna olen teie ees järjekordse videopostitusega. Nimelt võtsin linti video, mis on järg Pinteresti ilunippide testimisele, mida saab näha klikates SIIA.
Kuna tagasiside eelmainitule oli niivõrd vinge, otustasin jagada ka enda veidraid ja mitte nii veidraid ilunippe kõigi teiega.
Kohe kindlasti ei pea ma end miskiks iluspetsialistiks, kuna videot monteerides avastasin, et toho tonti, mu kulmud ei ole isegi mitte õed...kaugeltki mitte kaksikõed. Üsna kentsakas lugu, kuna peeglist vaadates tunduvad nad alati justkui käsikäes sammuvat. Teagi nüüd siis kellel õigus on - peeglil või videopildil?
Küll aga kasutame me vast kõik oma igapäevases elus nii üht kui teist ilunippi, mis on tegevustesse sisse sööbinud ja armsaks saanud. Antud videos on välja toodud just minu lemmikud ja need, mis tihemini kasutust ja kõneainet leiavad. Näiteks seletan videos üksipulgi lahti enda huulevärvimise rutiini, mis minu hiigelsuureks üllatuseks nii paljudele teist alati küsimusi tekitab. Minu jaoks on huulte värvimine kuidagi niivõrd tavaline, rutiinne ja lihtne tegevus ja seepärast ongi vahva kui saan jagada teiega oskusi, millesse ka ise kiindunud olen.
Mulle ikka see Youtube värk meeldib. Mulle sobib asjaolu, et saan edasi anda oma emotsioone nii vahetult ja töötlemata (okei, kõvasti nokitsemist ja "eee"-tamist, "äää"-tamist saab ju siiski omajagu välja lõigatud alati). Mulle meeldib loomise protsess ja lõpptulem. Lõpptulem, millesse oled panustanud alati sajaprotsendiliselt ja hingega.
Samas armastan ma ka tohutult kirjutada. Mulle on hingelähedane enda väljendamine hästi kirjeldavalt ja kujundlikult. Videotes see aga enamasti välja ei tule, kuna nendega on ikka nii, et kas:
a) aku hakkab kohe kohe tühjaks saama ja on vaja kiiresti ette vuristada
b) mõtteid on peas korraga nii palju ja ütled välja ikka selle, mis esimesena üle huulte libiseb
c) jääd end kaamera ekraanilt liiga kauaks vahtima ja mõte kaob sootuks peast
Kirjutamisega on aga teistmoodi. Ma võin istuda tunde kohvitassiga arvuti ees ja mõelda. Mõelda mida ma soovin öelda ja kuidas seda läbi klaviatuuri klõbina kirja panna. Kuna minu näol on tegemist aga teinekord isegi liiga jutuka olevusega, on see lihtsalt suurepärane, et saan end väljendada nii kirjapildis kui ka videopildis. Ma kardan, et ühe väljundiga ei suudaks ma kõiki emotsioone välja elada ja seega olengi õnnelik enda pisikese blogipesa ja vahva Youtube maailma mulli sees elades.
Suvi on mulle andnud niivõrd palju positiivset energiat ja tohutult huvitavaid ideid. Nii blogiteemadeks ja ka videoteemadeks. Ma loodan, et olete minuga koos elevil :)
Olen tänase päeva seisuga puhkuselt tagasi tööpostil ja tõsimeeli võin väita, et olen täitsa välja puhanud. Olen ausaltöeldes ise ka pisut šokeeritud, et niiviisi väita suudan aga tõsi ta on. Kui üldjuhul jääb puhkusest alati puudu - olgu ta pikkuseks siis nädal-kaks-või kolm, suutsin seekord üliaktiivse puhkuse raames teha-näha-puhata maksimaalselt ja tööle tagasitulek ei morjendanud mind karvavõrdki. Okei...ilmselt kolmapäevaks suudan juba ümbermõelda aga hetkel on tore tõdeda, et suvi sisestab jätkuvalt positiivseid mõtteid ja pole sel töö tegemisel kah miskit häda.
Puhkuse esimese poole panin teile kenasti üle eelmine nädal kirja ja jäin jutuga pidama Hiiumaa laiule mineku eel.
Puhkuse esimese nädala neljapäeval pakkisime kärmelt kokku veoauto täie tavaari, ühes telgi ja hiigelsuure madratsiga ning kimasime Hiiumaa praami poole. Mõni tunnike hiljem terendaski juba Hiiumaa kaunis rannaäär ning laadisime kodinad maha Käinas, et võtta ette teekond Kassari rannaparadiisi. Oh sa mu meie, kus seal suvi alles lajatas täie hooga!
Ülisoe merevesi ja kuumad rannakivid tegid oma töö, misläbi õhtuks olime täitsa kutud ja vajusime kiirelt unne enne järgmise päeva laiureisi.
Reedene hommik tervitas meid Hiiumaal hoopis ootamatu sügisilmaga, mille otsustasime aga siiski positiivseks keerata ja naistega kohalikud kaltsukad läbi käia. Ei osanud aga arvestada asjaoluga, et ootamatult saabunud sügisilm otsustas äikesega niivõrd kõvasti märku anda, et kogu Hiiumaa pealt elekter ära kaob. Mis seals' ikka, tiirutasime pilkases pimeduses kaltsukad siiski läbi ja skoorisime mõned üsna head palad. Muideks - mul on plaanis teha lähitulevikus ka lemmikute kaltsukaleidude postitus, kuna ma lihtsalt ar-mas-tan kaltsukates shoppamist ja loen ise alati suure huviga ka teiste leidudest.
Igahates...peale kaltsukatiiru olin Käina Konsumis tunnistajaks olukorrale, kus kohalikud olid äikese põhjustatud elektrikatkestusest niivõrd paanikas, et otsustasid igaksjuhuks kogu poe kraamist tühjaks tassida ja Swedbanki sularahaautomaadi eurodest tühjaks teha.
Olgugi, et elekter tuli tagasi, laius kogu Hiiumaa kohal pilkane pimedus ja kurja kuulutav müristamine. Sellele vaatamata võtsime siiski teekonna laiule ette, kuna nagu tavaliselt, säras laiu kohal silmipimestav päike ja paradiisiuksed olid avatud.
Pärast pisukest paadisõitu - vees sumpamist - hiigeltelgi ülespankut - hiigelmadratsi täispumpamist - olime valmis kolmepäevaseks neti-elektri-kohustuste-vabaks olesklemiseks.
Pühapäevane tagasisõit päälinna venis ootamatult pikaks, kuna pidime veetma mitu tundi Hiiumaal sadamas praamijärjekorras. Morjendada end siiski sellest ei lasknud, kuna terve nädala jagu puhkust ootas veel ees.
Esmaspäeval haarasin auto peale enda õe Lotta ning käisime ühes tema ja Nilsiga hilisel brunchil Tabasalus Selleris ning seejärel tiirutasime erinevate lähedalasuvate vaatamisväärsuste ümber, kus Lotta varem käinud ei olnud.
Viisime ta kõigepealt Muraste vaateplatvormile ning sinna sõites nägime midagi eriti nunnut. Nimelt oli punt pisikesi tüdukuid kätte võtnud ja püsti pannud enda maja juurde morsi ja suhkruvati müügiputka, kust endale ühe suure puhvis suhkruvati ka skoorisime. Nii tublid pisikesed ma ütlen!
Järgmisena hüppasime läbi Keila-Joa jugade juurest ning viskasime pilgu peale ka vast renoveeritud joa ääres kõrguvale lossile. Vau - vau - vau ma ütlen!
*vahemärkus endale - olen seda postitust juba mitu tundi kirjutanud ja klaviatuur mu läpakal tundub nagu tõeline võõrkeha. Ilmselt puhkuseperioodil koduse arvuti puudumine aitaski nii hõlpsalt välja puhata.
Teisipäeval pakkisime aga rannakoti ja veetsime terve päeva suvesoojas Vääna rannas, mille alati-suured-lõunamaised-lained meenutavad mulle ikka ja jälle just selles samas rannas veedetud lapsepõlvepäevi. Sama otsustasime teha ka kolmapäeval ja oh sa püha püss kus me alles ära põlesime. Kolmapäeva õhtul tähistasime ka Nilsi vanaema sünnipäeva ning seejärel suundusime linnatiirule tähistamaks mu kalli Kertukese sünnipäeva. Jõudsime sel päikesepaistelisel õhtul nii Butterfly Lounge'i, umbestäpselt kaheks minutiks Hollywoodi, umbestäpselt neljaks minutiks ulme huvitavasse kohta mil nimeks Pada, ning maandusime seejärel turvaliselt Deja Vu lounge'is.
Neljapäeval vegeteerisime täitsa niisama kodus ja võtsime endale vaba päeva. Reedel aga kutsusime Nilsi vanemate juurde külla Nilsi endised töökaaslased, et veeta üks mõnus toidu-, joogi-, naeruküllane pärastlõuna ning valmistusime järgmiseks pikaks sõiduks.
Nimelt tuli veel laupäeval ette võtta teekond Otepääle, tähistamaks Nilsi teise vanaema suurt 80. juubelit. Pidu oli vägev ja noorema suguvõsa jaoks kestis lausa kella viieni Otepää legendaarses klubis Comeback.
Pühapäeval jõudsime vaid 28 kraadises kuumuses väisata Pühajärve misjärel olimegi juba teel tagasi Tallinna.
Mulle tundub, et kõik mis puhkuse ajal tehtud-nähtud oli lausa hirmvajalik, et keha ja mõistus saaks korralikult välja lülituda ja end positiivse laenguga täita.
vaatan siin hetkel kuidas soe suvine hommikupäike elutoa aknast põrandale langeb ja tunnen, et olen ikka täie rauaga puhkuselainel. Olen esimese kolme puhkusepäevaga jõudnud teha juba nii-ii-ii palju - ega ma siis rahulikult puhata oska eksole ;)
Möödunud nädalavahetusel väisasime Surfilaagrit, mis oli võrreldes üleeelmise aasta käiguga oi-kui-palju lahedam. Korralduslik pool oli nii mõneski mõttes ümber mängitud ja see aitas üritusele ikka paljuski kaasa. Juurde oli tulnud mitmeid huvitavaid toitlustusvariante, esinejad sobisid Surfikasse kui rusikas silmaauku (issake kui veider väljend kui nüüd mõtlema hakata) ja ilm kostitas meid ka tõepoolest vaid hea ja paremaga. Tedretäpid ninal tulid igatahes päikese kuumast lõõskamisest välja ja minu jaoks on mu tedrekate ilmumine alati selge märk suve saabumisest. Jess! Mäletate, et eelmises postituses mainisin oma huvi SUP'i proovimise vastu? Kui keegi peaks mõtlema, et mis supist ma räägin - siis tegu on terminiga Stand Up Paddle board surfing - ehk maakeeli surfilaual püstiseistes aerutamine. Ma tegin selle ära ja I am in love! Esimesed 15 minutit nägin küll kurja vaeva, et tasakaalupunkt üles leida ja püsti saada, mille käigus ka mõned korrad üsna jahedasse merevette sulpsasin. Aga kui saabub see hetk ja lõpuks lauale püsti saad, tunne on ikka vinge. Aerutasin ikka oma tunnikese ja oi oi oi kui valusad lihased peale seda olid. Ilmselt kasutasin selliseid lihaseid, millele muidu eriti vatti ei anna. Igatahes - soovitan SUP'imist kõigile!
Eile ärkasime esimest puhkuse hommikut kodus ja tõepoolest magasime nii kuis torust tuli. Kuna pühapäevane jalkaõhtu venis jube pikale, saime magamagi alles kahe paiku öösel. Eile hommikul vedasime aga oma kuivaineid täissöönud kered kõige uuemasse Mustamäe MyFitnessisse ja vehkisime pisut trenni teha. Jeesuke kui keerukas süsteem selles MyFitnessis kappide lukustamisega on. Aa-laa-tii kui taolisi ulme süsteeme näen - leian end mõttelt, et kes küll see geniaalne inimene selle süsteemi taga on.
Kui Roccas on võimalik kõik toimingud - jõusaali registreerimine, alale sisenemine, kappide lukustamine - teha üheainsa kaardiga, siis Mustamäel on tarvis omada sedasamaa kaarti, et jõusaali sisse pääseda, maksta 5€, et omastada tabalukk, mille küljes ripub kaks võtit, juba kasutusel olnud kaart kuskile turvaliselt ära panna, et see väljumisel taaskord käepärast oleks, tabalukk kapiukse külge kinnitada ja võti saali kaasa võtta. Võibolla on tõesti asi minus ja olen Rocca mugavustega ära hellitatud aga igatahes tundus see jube veider :)
Tänane päev tuleb aga õite põnev kuna plaanis on filmida mõned kiftid videod. Ütleme nii, et plaan on grandioosne ja sihid kõrgele seatud, eks näis, mis sellest kõigest reaalsuses ka välja tuleb. Juba mõne tunni pärast saan teiste video-kamraadidega kokku ja paneme enda näitlejaoskused tõsiselt proovile. Loodan, et juba mõne aja pärast saan teilegi neid videosid tutvustada.
Kolmapäeval on aga aeg taas end pakkimislainele seada, kuna neljapäeva hommikul üsna varakult võtame suuna Hiiumaa poole. Kes on minu blogi lugenud algusest saati, on ilmselt mõned korrad silmanud, et pajatan mingist maagilisest salajasest laiust, kus iga aasta korra käidud saab. Tegemist on üritusega mis on toimunud juba pea 25 aastat ja külastajateks üks ja see sama seltskond. Minulgi on õnn antud seltskonnas viibida ja seekord juba kuuendat korda laidu külastada. Õnneks on telkimine meil Surfikast värskelt meeles ja seega läheme positiivselt ka järgmisele nelja päevasele telkimisretkele vastu.
Õnneks kestab meie puhkus kaks nädalat, seega teise nädala kokkuvõte jõuab blogiveergudele vast järgmisel nädalal. Veider on puhkuse ajal ainult asjaolu, et iga jumala päev tundub justkui laupäev. Nii tänagi - istun siin hommikumantlis ja vahin oma quilty pleasure kanalit - TLC'id... Kuna ma aga surfikast teile täna rääkisin, näitan ka Vlogi, mille mõni hetk tagasi üles laetud sain.
nagu eelmises postituses suure suuga lubasin, on täna teie ees Vlog meie Jaanipäevakust. Kuna aga lobasin ülejäänud enam-vähem olulise Jaanipäeva info juba taaskord eelmises postituses ära, teen täna niisama pisikese lobaposti.
Lobapost, kõlab nagu häbipost, kas pole :D Õnneks seda see siiski vast pole...
Olen hetkel veetmas viimast kibekiiret töönädalat enne kahenädalast puhkust, mis on oi-kui-oodatud sündmus. Valetaksin, kui väidaksin, et terve puhkus ei ole juba päeva tunnikaupa ära planeeritud igasugu põnevate tegevuste najal. Ilmselt olen oma puhkuse-eelse (või okei see on siiski üsna tavapärane tempo) töörabamisega suutnud endale kuidagi liiga teha kuna virelen juba üle nädala kahtlase tuikava närvivalu käes, mis on pesa teinud endale minu vasakusse käsivarde. Täna läks kontoris istudes valu aga eriti väljakannatamatuks ja ausaltöeldes oli ka hommikul tööle sõit üsnagi ebameeldiv, kuna rooli oli nõus keerama vaid parem käsi. Ütlen ausalt, et ma ei julgenud varem doktor Google poole pöörduda kuna suudan end alati pisiasjadest üüüberpaanikasse ajada. Täna tuli seda aga teha ja no loomulikult arvas Dr. Google, et mul on kohe saabumas kas a) südamerabandus b) põen raskekujulist diabeeti või midagi muud sarnast. Okei - paanika aktiveeru!
Õnneks on meil perekonnas ka arstiteaduskonna lõpetanud kodanikud ja südamerahuks sain teada, et pigem on tegemist siiski mõne närvipõletikuga õlavarres, mis levitab tuima valu käsivarde ja teravat valu aegajalt rindkere poole. Ega see nüüd miski hüppan-rõõmust-lakke diagnoos ei ole aga sellegipoolest hulga parem kui guugeldus. Pidavat seda tekitama üsna tihedalt pidev kontoritöö, kuna asend on tunde, päevi, aastaid laua taga konutades sama ja lihastel on sellest lihtsalt siiber. Jumalaletänu, et saan neljapäeva hommikul ka arsti juurest läbi käia ja loodetavasti närvid maha rahustada. Nii peas kui käes hehe.
Kuna ma viimaste kuude jooksul olen juba ausaltöeldes liiga palju vingunud, et "oh kui raske on nii palju tööd teha", võtsin vastu ühe kohusetundliku inimese jaoks üsna raske otsuse ja jätkan suuremas osas taaskord vaid oma vanas-heas ettevõttes. Küll aga jään tegevaks teise ettevõtte blogirindel, mille kirjutamine mulle tõepoolest vägagi vajalikku positiivset energiat annab ning milleks õnneks ka jaksu jagub. Näiteks täna jõudsin valmis kribada lausa kolm postitust, mis kõik minu puhkuse vältel avaldamisele lähevad. Minu meelest said need üsna meeleolukad ja et te neist ka ilma ei jääks, hoidke ikka SELLEL lehel teinekord pilk peal :)
Ei saa absoluutselt pahaks panna ka Nilsikesele, kes tunnistas, et tõepoolest olin viimastel kuudel üsna torssis olekuga, vaikne ja väsinud. Seda ma tõepoolest olin ja see ei ole kohe kindlasti mina! Ma ei tundnud end enam ära ja ilmselgelt oli põhjus asjaolus, et mul ei olnud lihtsalt füüsiliselt aega tegeleda ühegi sellise asjaga, mis minus kire sütitab. Näiteks blogimine!
Nüüd olen aga tagasi ja tunnen end jälle omas nahas hästi :)
*
Kuna puhkuse lähenemine on täistuurid sisse võtnud saan juba enam-vähem elevile minna, sest kohe reedel põrutame peale tööd Surfilaagrisse! Kui mõni nädal tagasi lubas ilmataat hirmkuuma suveilma siis nüüd tuleb vast hinge kinni hoida, et taevakraanid kinni püsiks. Las ma ütlen teile miks see nii on ... telkimine. Oehh see kurivaim telkimine. Olen valmis telkima vaid siis kui mu Nils mind kenasti palub ja käsi südamel lubab, et kõik saab korda :D Nagu te aru saate, mulle ei meeldi telkimine karvavõrdki! Õnneks leevendab asjaolu see, et meie kasutuses olev telk on niivõrd suur, et sinna saab täitsa ausõna sirge seljaga sisse kõndida. See tähendab ka seda, et telki mahub ära inimlikult kogu kaasaveetav kraam ja ruumi jääb veel ülegi. Millegipärast on aga alati nii, et just telgiga ööbimisel viskab ilma nii külmaks, et põhimõtteliselt võib telgi väliküljelt käia härmatist maha kraapimas. Miks, oh miks küll ei ole keegi leiutanud sellist ODAVAT soojapuhurit, mis vaid patakate jõul meie telgi soojaks puhuks... Õnneks suudan telkimise mured hetkeks kõrvale heita kui vaid meenutan seda idülli, mis Surfilaagris ees ootab. Seal on tõeliselt mõnus melu. Parajalt vaikne samas piisavalt meeleolukas. Olen veel eriti elevil kuna käesoleval aastal tahan ära proovida SUP'imise. Seega jääb üle vaid loota, et Roostal ei ole vesi taaskord 10 kraadi kanti nagu ta tavaliselt kipub olema.
Kas keegi teist on Surfikasse minemas?
*
Mõtlesin siin mingi päev, et ehk peaks muutma blogi taustkujundust? Tundub, et blogi kujundust tuleks muuta vähemalt korra kvartalis, vähemalt selline mulje on jäänud kuna niivõrd paljud blogijad sellega hetkel ametis on...aga ma ei oska juu!!! Samuti on see roosamanna lillekujundus mulle kuidagi südamelähedaseks saanud, vähemalt mulle endale tundub, et see on mingil viisil Liisajutustamiste imago ja kahju oleks sellest loobuda. Samuti armastan jäägitult oma blogi päisekujundust, mille armas lugeja Sabrina mulle juba tükimat aega tagasi täitsa niisama tegi. Avastasin mina üks päev postkastist kirja, mille sisuks mitu erinevat tema kujundatud blogipäise lahendust. Küll mõni inimene on ikka kuldaväärt :) Siiski tundub mulle alatihti, et ehk oleks teil pilte lihtsam heledama tausta pealt vaadata... ma tõesti ei tea... palun andke nõu :)
*
Olen viimased paar nädalat elanud mõnusa Youtube mulli sees, kuna seal toimub ikka pidevalt midagi uut ja hullumeelset. Näiteks lükkasin käima paar nädalat tagasi ühe loosi, et anda tagasi tänu tolleks hetkeks 3000 kogunenud jälgijale. Olin absoluutselt veendunud, et loosis osaleb ehk 50 armsat fänni aga ohsapühajumal! Loosis osales üle tuhande inimese. No ikka täitsa sõnatuks võttis. Tundub, et auhind läks vaatajaskonnale hästi peale ja mis saakski mind rohkem õnnelikumaks teha kui teistele rõõmu toomine. Teate ju küll mind - ise hakanud üllatustekuninganna nagu ma arvan end olevat :D Loosi väljakuulutamist ja võitjate loosimist ma blogisse ei postitanud, kuna tundsin, et see on kuidagi sajaprotsendiliselt minu Youtube audientsi teema. Seega kui keegi teist peaks huvi tunduma, et mida ma seal siis küll välja loosisin - kutsun teid lahkelt videosid järgi vaatama:)
Samuti olen ma siiralt õnnelik, et minu kanalit on märgatud ja saan sellega mõne aja pärast juba midagi veelgi põnevamat ette võtta. Aga sellest kõigest juba siis kui see aeg käes on ;)
*
Käisime pühapäeva õhtupoolikul meie suvila maalapikesel (millega seoses meil Nilsiga tulevikus ääretult grandioossed plaanid on) kõvasti umbrohtu ja üleliigset loodust hävitamas. Saag ja hekikäärid on üks pagana hea trenn ma ütlen teile! Leidsin maalapikeselt eest ühe vohava rabarberipesa ja haarasin sealt kõik varred endaga koju kaasa. Muideks Nils teadis rääkida, et rabarberilehed pidavat mürgised olema (tõsi? ei? ja?) ja need jätsin kohe heaga leekivasse lõkesse. Kuna rabarberikooki on juba mitu korda küpsetatud, mõtisklesin pikalt, et kas valmistada kisselli või miskit muud põnevat. Otsus langes hoopis raberberimoosi kasuks. Otsisin välja kõige lihtsama retsepti, mis vähegi leidus ja nagu tavaks on saanud sattusin ikka Silja, Food & Paris blogilehe kütkeisse. Kasutasin SEDA retsepti ja loodetavasti saan seesuguse lihtsa toimetamisega hakkama. Rabarberid on igatahes koos suhkruga potis ja homme saavad need ka keedetud.
*
Nüüd aga katsun oma närvihaigele käsivarrele lamaskledes puhkust anda ja lasen teid lõpuks Jaanipäeva Vlogi vaatama. Minu meelest sai see täitsa vahva!
