Toidud, mida kodus valmistan, järgivad pea et täielikult tervislikku joont. Kuigi tuleb tunnistada, et teinekord lipsab sisse ka katsetusi mis vähe ebatraditsioonilisemad ja not-so-healthy.
Enamasti valmistan ühe toidu mitmeks järgnevaks päevaks ja tihtipeale tuleb ette, et minu ja Nilsi toidud on erinevad, seega teen kaks toitu korraga.
Tänane retsept aga, on meie mõlema suur lemmik, eriti just oma mõnusa särtsaka vürtsikuse poolest.
Kuna võtan iga päev tööle kaasa nii hommiku- kui ka lõunasöögi, tuleb alati valmistada süüa veidi rohkem.
Käesolevast Tikka Masala kogusest piisab ca. viieks toidukorraks.
Sul läheb vaja:
kookosõli (või misiganes õli sul olemas on)
2 kanafileed
pool sibulat
1 suur tomat
mandlid (puuduvad pildilt)
200ml kohvikoort ja 100ml vett
ingver/ingveripulber/ingveripasta
Tikka Masala maitseainesegu
Lisandiks teen ma põhimõtteliselt absoluutselt kõigele tatart ja antud söögi vürtsikuse balansseerimiseks täiesti lihtlabast kapsasalatit, mille koostisosadeks vaid kapsas ja lahja hapukoor.
Esmalt haki kõik koostisosad ning sega omavahel kokku 3spl Tikka Masala segu, 1spl ingverit ning 2spl õli.
Aseta sibul, tomat ja mandlid koos eelnevalt mainitud seguguga pannile madalale kuumusele ca. kolmeks minutiks.
Seejärel lisa pannile tükeldatud kana ning lase kogu kompotil praadida keskmisel kuumusel kuni kana on peaaegu valmis.
Keera kuumus madalaks ja lisa pannile 200ml kohvikoort ja 100ml vett. Lase kogu kupatusel umbes 10-15min podiseda, kuni kaste muutub paksemaks.
Minu meelest on nii lahe kui paarisuhtes olles oled nö. suhtes veel mõne teise paariga. Ehk, et mõlemal inimesel on veel mõned südamelähedased inimesed, kes on ka omavahel lähedased. Vot kus sai siia alles kirjeldus :D Meil Nilsiga võttis sellise paari leidmine ikka omajagu aastaid aega kuna sellel paaril võttis ka teineteise leidmine omajagu aastaid aega. Ühesõnaga - Miku ja Kertu peale saame alati kindlad olla, ükskõik mis on plaan, kus on plaan, millal on plaan - ära saab see tehtud. Veidral kombel on sattunud ka nii, et mõlema paari neiude ja noormeeste vahel valitseb tõeline hingesugulus, I mean talk about a bromance...
Niisiis võtsimegi käesoleva aasta Jaanipäeva eel plaani minna esmakordselt Pühajärve Jaanitulele. Ei olnud mina varem nii uhket esinejatelisti Eestis toimuval üritusel varem näinud (Weekend Festival ei lähe arvesse :D ). Esindatud olid nii kodumaised kui ka välismaised superstaarid.
Kuna Otepää linnas elab Nilsi vanaema, oli meil ka kohe majutusemure lahendatud. Meile eraldati lausa terve korter.
Tuleb tunnistada, et poistel olid sellelaadse Jaanipäeva ürituse osas suured eelarvamused. Palju rahvast, palju alkoholi, mitme päevane pidu - jumal teab mis seal toimuma hakkab. Meie Kertuga olime lihtsalt go with the flow.
Uurisime ilmateadet juba muidugi ca. kuu aega varem kuni minekupäevani välja. Kuu varem lubati Otepääle Jaani ajaks 27 kraadi ja südasuve...reaalsus oli aga see et iga päev oli 17 kraadi ja vihma sadas kah. Nojah...tavaline ju.
Üritus oli tegelikult väga kift ja Otepää on üldse üks mõnus kant. Igakord kui seal käime, saavad tavapärased kohad ikka läbi käidud - Sangaste ja Kääriku jms.
Üritusest veel nii palju, et vihma eest tuleb osata end kavalalt varjata. Kuna teisel õhtul sadas vihma ca. 6h järjest, veetsime pool sellest ajast vesipiibu telgis katuse all ja teise poole ajast tantsisime lounge'i katuse all. Jäime täiesti kuivaks.
Suhteliselt narr oli vaadata neid sadu plädistajaid seal läbiligunenud liivas tantsimas ja pärast siniste huultega end gaasisoojendite ees järjekorras soojendamas. Not a good idea.
Suhteliselt kohe peale Jaanipidustusi, ootas mind ees veel üks muusikaelamus. Nimelt käisin ma oma noorema õega Soomes One Directioni kontserdil. Tunnistan täiesti ausalt, et I loved it!!!
Kontserdi eellugu sai alguse sellest, et kuna mulle väga meeldib teha kingitusi ja üllatusi, organiseerisin piletid + majutuse Sokos Hotellis endale ja õele juba möödunud aasta sügisel. Piletite müük algas 1.novembri hommikul kell 10. Juhtus aga nii, et just 1 novembri hommikul viibisime ema poolse perekonnaga Tervise Paradiisi Spa's ja jagasin õega tuba. Kuna kõigil oli hommikusöögile minekuga tuli takus, pidin veidi vassima ja valetama, et saaksin jääda tuppa piletite müügi avanemist ootama, et kohe piletid hea hinnaga salaja skoorida.
Mõeldud-tehtud, õele oli Jõulukink olemas. Eriti meeldis mulle see, et kuna õde asjast tuhkagi ei teadnud, sain selle mõne kuu jooksul enne jõule kuulda korduvalt kui kade ta on enda tuttavate peale, kes antud kontserdile minna saavad. Võite ainult ette kujutada tema õnne kui jõuluõhtul enda paki seest just needsamusedki piletid leidis.
Piletid olid pakitud suuremasse karpi, mis oli täidetud igasuguse nodiga ja karbipõhjas lebas ümbrik, mille sees kiri + piletid end peitsid. Õde oli lihtsalt nii...
Woop Woop Sister of the year tiitel kotis! :D
Nüüd ei olnudki enam muud kui pool aastat oodata, laulude sõnad pähe õppida ja minekut.
27 juuni hommikul läksime laevaga Soome ja kohale jõudes lebotasime mõne tunni hotellis ja käisime niisama Helsingis ringi.
Saime küll õe sõbrannadelt ranged soovitused, et kontserdiala ette tuleb juba vähemalt 6 tundi enne ootama minna kuna rahvamass on mee-le-tu. Ootasid seal mõned true-head fännid ju juba nädal varemgi.
Ei arvanud me sest soovitusest suurt midagi ja läksime kohale kella kuueks (väravad avati kell 4, kontsert pidi algama kell 7). Hoooolyyymoly mother of God kus seal oli alles inimesi. Alloleval pildil on näha umbes pool veel ootavast massist, arvestada tuleb ka sellega, et meeletu mass oli juba ka staadionile sisse voolanud.
Kohale jõudes oli tegelikult korralik šokk, kuna tundus et oodata tuleb mitu tundi enne kui üldse Olümpiastaadioni juurde pääseme. Mina vana nihverdaja tegin aga mõned kavalad lükked ja saime staadioni ustest sisse juba 10 minutit hiljem. Jesss.
Esialgne suur õnn asendus aga umbes 3,5h ootamisega staadionil...oh boyy kui väsitav see oli. Rahvast voolas tundide jooksul sisse aina enam ja pool ooteaega istusime staadioni põrandal, et vähegi energiat kontserdiajaks säästa.
Muidugi kui saabus see õnnis hetk kui neli noort poissi lavale tormasid, no ei ole mina sellist kisakoori enne kuulnud. See oli lihtsalt hullumeelne....aga kisasin ise samamoodi :D.
Kujutage ette seda heli...ja manage silme ette just see pilt:
Üritasime end nutvate directioneride vahel pressida nii ette kui võimalik ja nägime vahepeal poisse isegi päris lähedalt. Tuleb tunnistada, et nad oskavad tõesti väga hästi laulda, show'd teha ja suhtlevad oma fännidega väga aktiivselt. Üldmulje oli väga väga hea.
Peale kontserdi lõppu voolasime koos õnnejoovastuses massiga Helsingi kesklinna tagasi, võtsime linnast süüa ja vaatasime veel paar tundi hotellis üksteise telefonist kontserdi videosid. Endalgi oli elevus nii suur et ega see uni ei olnud kerge tulema.
Järgmisel päeval tutvusime põgusalt Helsingi kaubandusega ja peale seda sõitsime laevaga Tallinnasse tagasi ja selle üritusega oligi Juunikuu põhimõtteliselt läbi, selle suuremad sündmused igatahes küll.
Pühapäeva hommikul ärgates möödus vaid 4 minutit sellest kui Nils oli hüpanud voodist autosse ja juba poe poole teel. Nimelt pakkusin ma talle, et teen pannkooke, mis olid piisavaks ajendiks kohe poodi materjali järele kimada. Kuna meie kodus saab pannkooke väga harva, siis tuulan alati mitukümmend minutit netis, et leida just see õige retsept vastavalt selle päeva pannkoogi vajadustele.
Kuna ma ise söön igal hommikul putru, langevad pannkoogi otsused Nilsile. Seekord olid valikus väikesed kohevad pannkoogid, just needsamad nagu tüüpilistes Ameerika filmides.
Pannkoogid tulid üüülikohevad ja retsept nende tegemise jaoks on alljärgnev. Sul läheb vaja:
3 muna
170g jahu
240ml piima
3tl küpsetuspulbrit
suhkurt ja soola maitse järgi
Klopi munad vahule ja lisa küpsetuspulber, sool ja suhkur. Sega kõik kokku ning lisa piim. Peale piima lisamist sega hulka väikeste osade haaval jahu.
Kuna veetsime nädalavahetuse Nilsi vanemate juures tuli ka lõuna-õhtusöök valmistada 7'le inimesele. Valituks osutusid vürtsikad wrapid, mida keerasin kokku 15tk.
Kuna sööjate mõmina põhjal tundus, et wrapid tulid maitsvad, panen ka nende retsepti siia kirja.
15 wrapi jaoks läheb ilmselgelt vaja rohkem materjali, seega on ka kogused suuremad kui tavapäraselt. Sul läheb vaja:
500g veisehakkliha
1 punane sibul
mozarella juust
adžika kaste
2 pakki salatilehti
1 suur punane paprika
1 karp ploomtomateid
2 pakki täistera tortillalehti
fooliumirull
Kõigepealt prae pannil sibul ning seejärel lisa veisehakkliha. Samal ajal haki ülejäänud sibul viiludeks, samuti tükelda paprika, tomatid ja mozarella. Kui hakkliha hakkab valmima, keera kuumus maha ja lisa ca. 4 supilusikat adžika marinaadikastet. Kui kõik toorained on valmis, lao need wrapile ning keera kinni wrapi põhi ning küljed. Käest söömiseks lisa fooliumiriba.
Kuidas selle Eesti suve kohta öeldigi - väike aga tubli? Iga suve lõpus meeldib Nilsile kõvahäälselt kuulutada, et tema suvi möödus taas nagu unenägu - mängides ja joostes.
Tuleb tõdeda, et vaatamata suvesoojuse lühikesele kestvusele jõuab õige meeleseisundiga ära teha nii mõndagi. Eks see vast nii ole, et vaatamata ilmaennustustele tuleb endale sisestada sundmõtet, et on suvi...ju on siis soe kah (kuigi enamus suveaja naudime suvekuumana 17 kraadist ilma) ja kõik 9 kuu jooksul tegemata jäänud lustimised tuleb nüüd kähku sundkorras ära lustida. Mina arvan aga seda, et kui meeleseisund ütleb fun fun fun siis saab neist tegevustest asja kah.
Mõtlesin siin enne pikki ja pimedaid (mis mind isiklikult isegi niiii väga ei häiri, tubane loom nagu ma olen) sügis-talvekuid kirja panna möödunud suve meeldejäävamad seiklused/sündmused.
Enne Juunikuu paremate palade juurde asumist tasuks aga ära vaadata minu arvates suurepäraselt Eesti suve kirjeldav klipp:
Eks kõigil ole suvekuude saabumise ärevus liigitatud erinevalt. Enamasti teavitavad sellest kevadkuudel aina rohetuvad puud ja linnulaul. Naistele annab vast veelgi enam märku see, et varba otsa saab lükata varasemast raskest ja palavast kevadsaapast midagi kergemat ja suvisemat. Kingad kingad kingaaad!
Mina olen muidugi selline uljaspea, et kui vaja, saab ka juba veebruarist baleriinade-hooaja avada. No nii väga on vaja ju!
Vähemalt on aastad teinud mind nii palju targemaks, et suvekuuma ma enam Aprilli kuus Vääna ranna lainetesse otsima ei lähe ja järjekordset põskkoopa põletiku seega tiku tulega taga ei aja.
Oehhh lapsepõlv, eksole :D
Juunikuu esimestel päevadel veetsime nädalavahetusel mõnusalt aega meie teises kodus Nilsi vanemate juures kui meile teavitati üks väga rõõmus uudis nende pere poolt. Õhtu jätkudes liikusid jututeemad selle peale, et millegipärast ei olnud 2014 meie kellegi jaoks väga hea aasta ja Nils teadis öelda, et ju 2015 on siis see muutuste aasta. Küll nüüd läheb kõik hästi.
7. juuni hommik ja päev möödusid mõnusalt aias päevitades ja niisama jutustades. Õhtul ootas mind ees Nilsi korraldatud õhtusöök. Sättisime end siis kenasti valmis ja hakkasime sõitma, tee viis Viimsi poole. Esialgu arvasin, et kauaoodatud üllatusdinee leiab aset NOA's aga sealt edasi sõitnuna hakkasin juba kahtlustama, et midagi on teoksil. Oli ju mu muidu nii jutukas Nils suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik terve tee olnud. Kui nüüd aus olla siis piilusin kohe tema püksitaskute poole, et ega sealt ühtegi karpi ei paista. Ei paistnud :D Küll aga nägin, et auto tagaistmele oli asetatud kenasti kägarasse visatud pintsak. Tee viis meid Villa Mary restorani juurde, kuhu olime ammu plaaninud minna aga suveilmade puudumise tõttu polnud veel jõudnud. Kohale jõudes juhatati meid kenasti eraldi ruumi, kuna restorani põhisaal oli hõivatud suure pidulaua ja ca. 50'ne pidulisega. Minu terav, uudishimulik ja alati kahtlustav silm tabas aga muidugi kohe ära, et ju see üksik laud erasaalis oli pandud sinna spetsiaalselt vaid meie jaoks ja et ruumi mahuks ju tegelikult mõned lauad veel. Hmmmm....midagi on teoksil.
Olenemata sellest, et mere äärses Villa Marys oli tol päeval tõeline sajandi tuultekeeris, kus kõik muidu kaunil terrassil pesitsev mööbel oli õues kettidega kinni tõmmatud, tuli meil peale tellimuse esitamist Nilsi tungival soovil kohe toast lahkuda suure ukse kaudu, mis viis meid otse mere äärde. Õnneks oli taevas siiski päikseline ja kuna Nils nii kenasti palus siis suundusime mere äärt avastama. Ühe käega Nilsist ja teise käega oma tuult-alla-võtvast plisseerseelikust kinni hoides möödusime kiirelt suurest klaasseinast, mille taga veetis mõnusalt aega see sama varem mainitud 50'ne liikmeline seltskond.
Jõudis Nils vaid vaevalt mereäärde viivat väravat paotada ja liivale astuda kui juba oli ta näoga minu poole ja üks põlv maas. Järgnevad minutid möödusid mul armastuseavaldusi kuulates ja lõpuks nägingi enda ees seda kauaoodatud karbikese avanemist. Tuleb tõdeda, et kuigi ma hakkasin üsna kiirelt tol päeval mõikama Nilsi plaani, oli see hetk ikkagi enneolematult meeliülendav. Kohe kui olin paotanud huultelt "Jah" sõna nägin kuidas Nilsi õlult langes kogu selle päeva eelnev pinge, mis asendus vastsaabunud õnnetundega. Jalutasime uhkelt romantilisest mereäärest restorani tagasi ning selle mõne minuti jooksul oli meie tuba täitunud roosilehtede, pikkade rooside, šampuse ja muusikaga. Einestasime ja jutustasime Marys veel pikki tunde ja sellest on mul jagada ka palju pilte, mida näetegi nüüd.
Tuleb tõdeda, et abiellumise peale olen ma alati mõelnud ja sellesse uskunud kuna hindan väga kõrgelt traditsioonilisi pereväärtusi.
Kõige reaalsem õnnetunne jõudis kohale aga alles päev pärast kihlumist. Olin justkui "puuga pähe saanud" ja ei suutnud ära uskuda, et on olemas keegi selline inimene, kes reaalselt soovib olla sinuga elu lõpuni koos ja on nõus tegema sellist suurt sammu. Selline tunne on mul tänaseni ja loodan, et kõik saavad seda kord elus kogeda.
Jesss, viimaks ometi reede! Selle puhul oleks ju paslik teha üks vahva postitus.
Kuigi ma ei ole siin blogis veel piiritlenud teemasid, millel kirjutama hakkan, siis üks on kindel - minust ja Nilsist tuleb juttu nii või naa.
Et aga teil oleks rohkem aimu kes me sellised üldse oleme, siis esitlen teile uhkusega meie esimest udust blogivideot "Boyfriend Tag by Liisa&Nils".
Videost leiate minu küsimusi esitamas (peaasjalikult küll minu enda kohta :D ) ja Nilsi vastamast.
Head vaatamist! :)
Sellest tuleb üks pikk pikk postitus, nii et võta aga kohvi näppu ja ole valmis lugema.
Reede hommikul ärkasime kõrvulukustava kõuekõmina peale. Rullisime rasked Rooma kardinad (jah, see on kardinate stiili nimi) üles ja mis me näeme, taevas on paksult pilves, müristab ja välku lööb (ja vanapagan silku sööb, okei okei). Loivame hommikusöögile, sest kiiret ju pole, niikuinii on ilm kahtlane.
Saiad söödud - kohvi joodud, lebotasime veel mõne tunni voodis ja vaatasime itaalia keelset televisiooni. Kuna kõik saated on peale loetud, siis suurt midagi aru ei saa. Meelde jäi vaid see, et koguaeg kostus Prego Prego (palun palun).
Kuna Tropical Thunder hakkas keskpäeva paiku vaibuma, võtsime plaani külastuse meie endi arvates kõige põnevamate vaatamisväärsuste poole - Colosseum ja Rooma foorum (oh boy kui lahe see veel oli). Õnneks olid mõlemad vaatamisväärsused täpselt kõrvuti ja ka meie hotellist mitte väga kaugel. Teel sinna arutasime Nilsiga, et mida teha piletitega ostuga. Teadupärast on Colosseumi piletijärjekorrad meeletult pikad ja mitme tunnise ooteajaga. Eriti hirmutas see, et päike oli jälle väljas ja kuumusekraad keris aina ülespoole.
Colosseumi ette jõudes on näha kolme erinevat asja: Numero uno: Igas keeles lähenevaid grupituuride pakkujaid(ca 10€ kallim kui tavapilet), kes lisaks tuuride pakkumisele üritavad huupi pakkuda teie rahvust. Jõudsime olla nii Rootslased, Venelased, Belglased, Britid jpm. Numero due: Meeletult pikk ja looklev piletisaba Colosseumi sammaste vahel, inimesed lehvikutega meeleheitlikult endale tuult vehkimas ja samal ajal selfiestickiga Colosseumi sammaste ilu püüdmas. Numero tre: Suurte tuttkiivritega Gladiaatorite jäljendajad, kes üritavad igal viisil turiste endaga pildistama meelitada, et oleks jälle kedagi kellelt raha nuiata. Tuleb tunnistada, et nad nägid päris autentsed välja, aga not that much, et kohe 10€ tahaks neile metallrüü vahele suruda.
Siit tuleb nüüd Rooma huvilistele ja tulevastele külastajatele MEGATIP:
Mõtisklesime ja tegime tähtsat nägu, et meile väga palju ei lähenetaks ja nägime, et foorumi sissepääs ning selle juures asuv piletikassa haigutab mäe otsas uhkes tühjuses. Kõmpisime siis Palatinuse mäest (künkast) üles ja uurisime kas nad Colosseumi piletit ka müüvad - muidugi müüvad!
JEE! Nilsi pileti hinnaks 12€ ja minu 7,5€ (kuni 25 aastastele on pilet soodushinnaga).
Piletid uhkelt ostetud läksime Colosseumi juurde tagasi ja mida me näeme - juba olemas piletiga võib kasutada Skip the Line rida. Tatsasime rõõmsalt mõnesaja meetrisest looklevast inimmassist mööda ja Tunne oli üsnagi ülev kuna Colosseum on ju ikkagi Colosseum - mõelda vaid mis seal kõik aastatuhandeid on toimunud.
Enne kividest ja müüridest rääkimist ütlen ka ära, et mina olen meeletu ajaloo ja kultuuri fänn. Igakord kui satun mõnda ajalooliselt tähtsasse kohta, võin ainult käe toetada vastu maja seina ja juba hakkab silme ees jooksma pilt kuidas Vana Rooma rahvas mööda neid koridore elevusega etendusi vaatama suundusid. Kuidas keisrid ja orjad mööda oma korruseid aga samas üksteisele nii lähedal enda teed läksid ja kuidas enamjaolt paljude inimeste eluteed siin lõppesid. No niiiii põnev.
Tuleb tunnistada, et Colosseumi seisukord tuli meile üllatusena (vähemalt mulle). Arvasin millegipärast, et säilinud on palju rohkem, aga ei pettunud ka selles veidike säilinud - palju renoveeritud ehitises.
AAA väike sidenote, enne Colosseumisse jõudmist allusime Roomat vallutanud hullusele ja ostsime enale mõne kopika eest selfiesticki. Tundus hea mõttena ülejäänud reisi piltidel kahekesi olla :D
Kui Nils tunnistas, et Colosseum on tema lemmik siis minu lemmik oli kindlasti Rooma foorum.
Rooma foorumis pesitses kunagi linna turuplats, selle ärikeskus ja kohtu. Samuti olid seal templid jumalatele ning veejumalanna allikas veega millega varustati mõni aeg mingit osa Rooma linnast.
Mis aga oli foorumi juures kõige lahedam - varemeid oli meeletult palju ja teed looklesid mäest üles ja alla, ühe templi juurest teiseni. Foorumi kõrgeimalt platsilt oli super vaade Rooma linnale.
Nagu ma enne oma ajaloohullust juba mainisin, siis olgu öeldud, et kui sain teada, et sillutis millel tammusime, on sinna laotud keiser Nero ajal ja tema käsul, tahtsin kohe sillutisele maha visata ja seal veidikene püherdada :D (olgu öeldud, et ma siiski Nilsi rangel soovitusel ei teinud seda),
Kuna kolmandal päeval otsustasime, et võtame nii vabalt kui võimalik, siis jalutasime peale Colosseumi ja foorumi külastamist kesklinna poole ja otsisime mõnusat söögikohta. Koht leitud, tellisime mereande, kohvi ja risottot. Was nice!
Päeva lõpetasime õhtusöögiga ja buena notte!
Neljanda päeva hommikul olime veidike nõutud päeva tegemiste osas, kuna põhimõtteliselt kõik soovitud kohad olime läbi käinud. Otsustasime siiski, et Hispaania trepid nö. rikaste piirkond on veel nägemata ja seadsime peale hommikusööki sammud sinnapoole.
Tiira-taara mäest üles mäest alla jõudsime peale mõningast kõndimist treppide juurde. Oli näha, et antud piirkonnas on hotellid fancymad ja samuti ka inimesed. Meeletus koguses oli sisserändajaid, kelle põhiliseks ülesandeks on turistidele pähe määrida rooside, vee, selfiesticki, lehviku jms ostmist. Roosimüüjate skeem on selline, et lähenevad naistele roos näpus, ise väga entusiastlikult sõnades "it's a gift it's a gift". Kui keegi roosi vastu võtab, ründab rändmüüja seltskonnas olevaid meesterahvaid ja nõuab neilt 5€ sularaha. Enamus kordadel anti roos siiski pettunult müügimehele tagasi.
Treppidelt alla jõudes avanes meie ees kallis ostupiirkond. Esindatud olid järgmised poed: Gucci, Versace, Dolce&Gabana, Dior jms. Käisime need kõik ka läbi aga vot rahakoti rauad jäid kindlalt suletuks. Ilusaid asju oli väga palju ja poed olid mõnusalt salongilikud. Põhimõtteliselt on poe ees facecontrol ja turvamees laseb turiste ükshaaval sisse.
Kuna antud poed meie jaoks on suhteliselt out of reach, suundusime Via del Corsole (shoppingu tänav millest kirjutasin paar postitust tagasi) ja meie ees avanes tõeline ostlejate paradiis. Oli nii kiirmoebrände nagu Zara ja H&M kui ka veidi kallimaid poode nagu Guess ja Diesel.
Kuna ma olen aga väga kitsi, siis oste me seekord ka ei sooritanud :D
Nilsi soovil lõunatasime neljanda päeva lõunal hoopis take-away kebabi putkas. Ausaltöeldes oli see üheülbaliste restode vahel päris hea valik. Kebabid mugisime sisse kodu lähedal asuva kiriku eelse purskkaevuga platsi peal. Kuna antud päev oli meie viimane Itaalias, oli ka õhtu lühike, et järgmise päeva tagasireisiks välja puhata.
Viienda päeva hommikul pakkisime kodinad kokku ja jätsime oma armsa hotelliga hüvasti. Kiirustasime läbi tugeva vihmasaju (esimene mida reisi jooksul nägime) ümber nurga Termini rongijaama ja istusime rongi peale.
Lennujaama jõudes oli mul plaan tuua kolleegidele ja oma pisikestele õdedele ja vennale kohalikke maiustusi, kuna linna peal olevates "supermarketites" (hästi pisikesed poed) me kohaliku kraami ei leidnud. Lennujaam va kavalpea aga teadis ette, et minusugused viimase-hetke-turistid seal ostelda plaanivad ja müüsid 100g-200g kommipakke hinnaga 20€/tk. Hmm...ainukesed realistliku hinnaga šokolaaditahvlid leidsin ühe duty free poe kõige alumiselt riiulilt teiste toodete varjust. Huhhhh, mure lahendatud.
Kuna meie tagasilennu päeval oli Roomas väikest sorti torm ja suured vihmapilved, võite ainult ette kujutada mis tunne oli lennukiga täielikus surmahirmus õhku tõusta. Lennuk rappus nagu me oleks sattunud pesumasinasse. Ma ei tea kas Nils tegi lihtsalt vaprat nägu, et mul oleks kergem, aga tema arvates ei olnud hullu midagi :D.
Et vähegi mõtteid eemale saada (väga kehv on 3h mõelda iga minut, et kohe kukume alla) ütlesin Nilsile: "Näe ma nüüd teen ühe video. Kujuta ette et mul on blogi ja selline näeks välja minu vlog "(peale seda videot tekkis ka Nilsi poolt surve alustada blogi! ). Please don't mind Nilsi väikest sarkasmi täis kommentaari video lõpus :D
Kuna video üleslaadimine ei olnud mul algselt loomulikult plaanis siis ei pööranud ma tähelepanu ka sellele, mis pidi ma oma kaamerat (vana Iphone'i) käes hoian.
Rooma reisi kokkuvõtteks aga nii palju, et kõnnitud kilomeetreid said kokku 57km.
Hotell Californiat soovitan kõigile, kes tahavad minna low budget, Termini lähedal asuvasse ja ilusasse hotelli.
Proovige cannolisi ja minge Rooma foorumisse!
Ärkasime hommikul kell 9.00 äratuskella peale, et mitte maha magada hommikusööki.
Telekast täiesti arusaamatu itaalia keelne Kaks ja Pool Meest vaadatud, tatsasime alla keldrikorrusele hommikusöögile, kus meid tervitas valjuhäälselt suur triiksärki ja viigipükstesse riietatud Itaalia mees pooleldi laulval noodil "BUONGIORNO!!!".
Vaatasime keldrikorrusel ringi ja hommiksöögiks pakutakse vast Itaaliale tavalist - saiakesi vähemalt kümnes eri variatsioonis, keeksi, kooki, suurt ciabatta laadset saia ja kohvi. Õnneks oli saadaval ka hotellidele tuntud headuses (not) munapuder ja kohv. Kohv oli üllatavalt hea - Itaalia ju siiski.
Lasime saial hea maitsta ja panime paika, et teise päeva graafikusse kuulub Trevi purskkaevu soovimündi viskamine, Vatikani piiri ületamine, Püha Peetruse Basiilika ja muud vaatamisväärused mis tee peale jäävad.
Kuna Termini raudtee jaama ümbrus (kus asus meie hotell) on Vatikanist üsna kaugel (ca. 7km üks suund) siis sõlmisime ketsid jalas kinni ja panime end väga õhukeselt riidesse kuna keskpäevaks lubati 36 soojakraadi. Hakkasime läbi linna tulikuumade tänavate vaatamisväärsuste poole liikuma, ise kilgates ja rõõmustades, et küll oleme ikka tublid noored ja jaksame palju kuumaga ringi käia :D Esimesena jäi tee peale Piazza Venezia mille suurejoonelisus oli lihtsalt us-ku-ma-tu.
Hoone oli meeletult suur ja kõrge. Täielik arhitektuuri tipptase suurte valgete treppide ja katusel kõrguvate kujudega
.
Kuna keskpäev ja selle kuumus hakkasid juba hoogsalt õlale koputama, liikusime aga kiirelt edasi Trevi purskkaevu poole. Trevile lähenedes tuli läbi sumada meeletust rahvamassist. Ilmselt lootsid kõik inimesed purskkaevu lähedusest jahutust saada aga võta näpust, kaev ise oli remondis.
Kõrgete plastseinade ja metalltellingutega piiratuna ei näinud ta välja teps mitte selline nagu kunagi Lizzie McGuire filmist mäletasin (loodan, et ma ei ole ainuke kes seda teenage-dream filmi on vaadanud :D). Vaatamata ehitusjärgus mitte-nii-kaunile vaatepildile otsustasime Nilsiga siiski soovid mündiviskega teele panna. Süsteem on siis selline, et vaid ühe korra elus tohib Trevi juures soovida ja münt tuleb visata üle parema õla. Ei tea kui kauaks need mündid sinna remondijärgus kaevu püsima jäävad aga vähemalt saab selle teo bucketlistist maha tõmmata.
Kuna Püha Peetruse Basiilika juurde oli veel päris pikk tee, seadsime sammud läbi linna jõe poole, et see ületada. Tee peale jäi ka veel Panteon, mille külastamine on tasuta (ja seal on mõnusalt jahe). Panteoni katuses on suur ümar auk, millest paistab päeva jooksul päikesevihk erinevate Panteoni sees olevate seinamaalide ja avauste peale. Samuti on see ainuke naturaalse valguse allikas antud hoones. Väga vinge vaatepilt!
Lõpuks üle jõe jõudes hakkas paistma ka Peetruse Basiilika torn ja elevus oli suur. Ca 15min kõndimist veel (olime selleks ajaks juba mõned tunnid kõndinud) ja jõudsime filmidest ja piltidelt tuntud Püha Peetruse väljakule. Kohale jõudes ei olnud võimalik aduda väljaku suurust ja ei tulnud isegi meelde et väljak on ringi kujuline. Vaatepilt oli sellegipoolest väga kift. Otsisime tükk aega pileti järjekorda, et saaks Basiilikasse sisse minna. Kuna me piletit kuskilt ei leidnud, otsustasime kõigepealt Vatikani linna sööma minna. Olgu öeldud, et kõik söögikohad mida meie nägime olid täpselt ühesugused. Ülimalt ülerahvastatud, konditsioneerid huugamas, menüüd identsed ja samuti hinnad (söögihinnad algasid 10 eurost - üsna krõbe). Potsatasime kaheteistliikmelise valjuhäälse Itaalia perekonna kõrvale istuma ja jälgisime kuidas nad grandioossete käežestide ja hääleka vestluse saatel pastat ja pitsat sisse vohmisid. Mis seal ikka, tellime söögid ära. Nilsil pitsa ja minul Caprese salat. Kõhud täis ja taas Basiilika poole minek.
Selgus, et Basiilikasse piletit vaja ei olegi ja asusime järjekorda. Järjekord lookles piiiikalt mööda sammaste rivi. Kuna päike paistis lagipähe ja vesi oli otsakorral (õnneks on terve Rooma linnapeal mitmeid ja mitmeid täitekraane kust saab tasuta puhast vett), tuli tõdeda et järjekord liigub isegi üllatavalt kiiresti. Metallidetektorist läbi minek ja edasi uste poole. Enne uksi ootasid meid täisvarustuses (ülikond+lips+triiksärk) mehed, kes näisid meie ees olevate inimeste kallal midagi asjatavat. Hmmmm...UPS, näib, et me ei saagi sisse.
Tuli välja et mina olin liiga sündsusetult (loe: liiga lühikeste riietega) riides. Ei olnud mul kaetud ei põlved ega õlad. What a bummer.
Nojah, eemaldusime järjekorrast ja tegime niisama Basiilika ees pilte. Paavsti ei näinud :D.
Proovisime minna ka Vatikani muuseumi aga pilet oli veidikene liiga kallis ja ka väsimus nõudis oma. Hakkasime tagasi jalutama.
Peale paarikümne minutilist teekonda jõudsime Rooma põhi ostutänavale Via del Corsole. Ostutänavat soovitas mulle juba enne reisi minu kolleeg aga esimest korda sinna jõudes olin ma üsna pettunud kuna tänavat ääristasid vaid lipsu ja suveniiri poed (hiljem selgus, et kõik korralikud shoppingu poed jäid tänava teise otsa ja sinna läksime hoopis teisel päeval uuesti). Jalutasime hotelli tagasi ja avastasime enda üllatuseks, et käisime maha lausa 17km. Sellise meeletu kuumusega on see ikka väga väsitav.
Paar tundi puhkust ja very-much-needed värskendust. Kella 20.00 ajal läksime õhtusöögile. Peale sellist megapäeva oli asjakohane tellida lauale liitrike valget veini. Vein läks ludinal sisse ja juttu jätkus kauemaks. Antud õhtul oli minul eesmärgiks proovida ära Cannoli. Tuntud Itaalia maiustus. Usun, et kõik preilid, kes on kord TLC kanalit vaadanud, on sealt ka Cake Boss'i saadet näinud. And those cannolis - YUMM.
Kuna restoranides on magustoidu valik üsna kasin (näiteks saab tellida endale 10€ eest ananassi. Puuvilju seal eriti ei sööda ja ju siis 10€ eest ananassi tellida on nende meelest väga mõistlik), jalutasime paari tänava kaugusele kohvikusse. Tellisime cannoli (mis oli üleootuste hiiglaslik) ja ups pudeli valget veini :D. Seekord mitte kannuga prostat maja veini vaid juba korralikumat Pinot Grigiot.
Olgu veel öeldud, et cannoli oli vääääääga maitsev ja soovitan seda kõigil Itaalias proovida!
Heade inimeste soovitusel panen kirja oma esimese blogiposti.
Olen Liisa, üks peagi 26 aastaseks saav suuremat sorti latatara, kes tunneb pidevalt vajadust midagi öelda, lobiseda ja kõik endast välja saada. Varem ma niiviisi avalikult kirjutanud pole aga näen, et nö. sahtlipõhja kirjaneitsi on minus olemas. Ei tea kas kirjaneitsi on kuidagi otseses seoses ka sellega, et olen tähtkujult Neitsi? Vast mitte aga olgu siis öeldud, et Neitsi tähtkuju peamised loomuomadused on sügav iseloom, kriitiline mõistus, loogika, ettevõtlus ja palju muud. Tuleb küll tõdeda, et olen väga enesekriitiline ja seda igas vallas aga kirjutamine mulle siiski meeldib ja tunnen end seda tehes üsna kindlalt. Mõned aastad tagasi ülikooli ajal oli mu üheks lemmiktegevuseks justnimelt inglise keele kirjatunnis minijuttude kirjutamine. Minijutu all pean silmas 6-7 leheküljelisi fantaasiakirjutisi mis olid siiski tugevalt seotud realistlike olukordade ning läbielamistega ning milledega olin ausaltöeldes päris rahul.
Aga...ilma pikemata sissejuhatava lobata panen esimese postina kirja väikese osa hiljutisest mälestusest. Tundub ju lihtne...eks saab näha :D
Nimelt saabusin mõned päevad tagasi reaalsusesse ühelt mõnusalt reisilt Itaaliast, Roomast.
Tegu oli nö linnareisiga ja idee küpses peas juba eelmise aasta suvest saadik. Elukaaslasega mõtlesime ja kalkuleerisime, et kuhu siis minireisile minna ja kultuuri kaeda. Peast käisid läbi nii Bremen Saksamaal, Viin Austrias, Pariis Prantsusmaal ja Rooma Itaalias.
Kuna mõttetasandile see tol hetkel vaid jäigi siis otsustasin käesoleva aasta Jaanuaris, et kuna elukaaslase sünnipäev on juba peaagu ukse ees (tegelikult alles Veebruaris), siis uurin suviste reisivõimaluste kohta. Tuleb tunnistada, et suurt rolli sihtkoha valikul mängis ka mu enda eelistus...kuigi üritasin väga vaadata kõiki võimalusi läbi elukaaslase silmade, oli see ju siiski talle sünnipäeva kingiks mõeldud. Samuti oli eelistatud selline koht, kus valitseks põrgukuumus kuna aimasin juba ette, et ega siit Eestimaa suvest me seda suurt ei leia.
Rooma tundus kõige põnevam variant, sest:
Numero Uno - me kumbki ei olnud seal käinud
Numero Duo - seal valitseb suvel tõepoolest põrgukuumus
Numero Tre - seal on kümneid ja kümneid ajaloolisi kultuuriga läbipõimitud vaatamisväärsuseid
Mõeldud, tehtud - ostsin AirBalticu lennupiletid kuupäevadeks 12.08-16.08 ja jäin põnevusega elukaaslase sünnipäeva ootama.
Nagu jutust juba välja tuli, siis majutust ma meile ei ostnud, kuna lennupiletid oli päris kallid, isegi rohkem kui pool aastat ette ostes.
Tuleb tunnistada, et sünnipäeva kinki üle andes tundsin veel teatavat ärevustunnet selle osas, et kas elukaaslane ikka rõõmustab antud sihtkoha valiku üle sama palju kui mina :D
Õnneks läks kõik hästi ja jäime põnevusega reisi ootama. Peale kuude ja kuude pikkust ootamist jõudis lõpuks kätte suve lõpukuu ja 12.08 varahommikul kell 04.00 tirises äratuskell, mis andis meile märku et aeg on seada sammud lennujaama poole.
Siinkohal olgu juba ära mainitud, et lendamist kardan ma maailmas kõige rohkem ja pean alati kas enne lendu või lennu ajal tarbima uimastavaid jooke (pean silmas siiski alkoholi :D), aga kell 4 hommikul ei ole see kõige lihtsam tegevus. Õnneks on alati reisile suundudes sees selline õnnelik ärevus- ja ootustunne, mis teeb lendamise veidi kergemaks.
Kell 9 hommikul leidsime end juba Riia lennujaamast kust ootas ees pikem lend Rooma Fiumicino lennujaama. Rooma lennu peal suutsin kiiresti ära juua pool pudelit veini (NB! kes ei tea siis lennureisi peal pakutavad veinid on umbes 4x väiksemad kui reaalsed veinipudelid!!! :D) ja endalegi üllatuseks vajusin pooleks tunniks unne.
Next stop kell 12.00 - Rooma lennujaam, väljas on 34 kraadi sooja ja päike lõõskab taevas. NII mõnus!
Võtsime aga oma kodinad kaenlasse, ostsime kiire jääkohvi ja tormasime Leonardo Express rongi peale (väljub lennujaamast), mis viis meid Rooma kesklinna Termini rongijaama. Suur oli meie üllatus kui avastasime, et meie hotell (Hotel California) asus Terminist vaid ümber nurga. Milline suurepärane avastus!
Puhkasime mõned minutid toas konditsioneeri käes jalga ja seadsime kohe sammud linnapeale ja esimese asjana muidugi sööma! :D
Jõudsime vaid ca. 10 tänavakest maha tatsata kui nälg ja kuumus hakkasid silmanägemist võtma ja istusime maha esimesse kohta, mis tundus korralik.
Meid tervitasid rõõmsad vanemat sorti Italiaanodest teenindajad, kes olid valmis meid kohe veini ja pitsaga kostitama. Tunne oli väga mõnus :)
Söödud - joodud, orienteerusime veel idüllilistel tänavatel veidi ringi ja jõudsime puhtjuhuslikult teada-tuntud Rooma Colosseumi juurde. Tunne oli päris ärev kuigi järjekord mis Colosseumi ees lookles tõmbas motivatsiooni korralikult maha. Otsustasime, et Colosseumi külastus jääb mõne teise päeva peale, kui jaksu seismiseks on rohkem kui vaid 4h eelneva öö pealt teenitud und.
Antud hetkel hakkas kuumus ja unepuudus juba tõsiselt tunda andma (olgugi, et olime kaaninud sisse juba paar liitrit vett). Seadsime sammud kodu poole, tee pealt haarasime veel ühed Gelatod, mille ülim magusus tekitas veel ainult isu vee järgi.
Lõpuks peale 9km kõndimist olime taas oma hotelli juures (mis tegelikult oli täitsa kesklinnas ja vaatamisväärsuste keskel) ja kukkusime mõlemad jala pealt voodisse mõneks tunniks unne.
Elukaaslane oli ärgates taaskord full of energy aga minu keha arvas vist, et tegu oli juba ööunega ja mille kuradi pärast seda eelmise öö 4h asemel seekord vaid 2h sai? Tunne oli imelik.
See tähendas vaid seda, et tuli minna kärmelt õhtusöögile ja tellida suur klaas veini :D Läks paremaks küll...
Et järgmiseks päevaks oli plaanis jalgsimatk Trevi purskkaevu, Vatikani ja Pantheoni juurde, seega esimene ja ühtlasi ka Rooma saabumise päev sai sellega joone alla.
Järgmises postituses juba seiklused 36 kraadises ilmas ja 17 km hullumeelne jalgsimatk, väike katedraali fail ja palju pilte :)
