teisipäev, 18. aprill 2017

Esmaraseda jätkujutud

Hei armsad,

aeg on teha väike vahekokkuvõte viimastest nädalatest, sest nüüdseks on õnnistatud rasedusaega kokku tiksunud juba kolm ja pool kuud. Õnnis on ta tegelikult hetkel siiani vaid teoorias, reaalsus on üks tõeline hädaorg las ma ütlen teile 😂 Jumal tänatud on mul tugigrupiks mu tore rasedusgrupp, kus päevaselt oma rõõme ja muresid kurtmas saab käia ja kuulda, et näe, ma ei olegi ainuke kes diivani alla roomata tahaks 😇
Läheme siis tagasi esialgu mõne nädala tagusesse aega kui siin viimati kirjutasin. Praegune periood on esiti selletõttu keerukas, et arusaam raseduse olemasolust on olemas, kinnitust annab hetkel vaid aga pidev iiveldustunne. Minu kui esmaraseda jaoks oli päris üllatav, et algset suhtlemist arstidega on tegelikult niivõrd vähe. Oled rase - siis oled - ja ole rahus edasi!
Nüüdseks oleme aga õnneks käinud ära ka minu enda ämmaemada päris esimesel visiidil ja meie suureks rõõmuks juhtus meile üks väga tore ämmakas Pelgulinnas. Jutustasime terve tunni ja ausaltöeldes on see rasedate uudishimu ilmselt juba internetis surfates nii suur, et põhimõtteliselt kõik millest ta meile rääkis, oli mulle juba doktor Google kaudu selgeks saanud.
Kõik näitajad on tibens tobens korras ja see ongi ju tegelikult praegu kõige olulisem! Kõik muu enesetundega seotu, mis olukorda raskendab, tuleb lihtsalt ära kannatada. Ootan juba hetke kui saan öelda, et nii hea on olla kui halb ei ole olla! 😅


Kuigi viimastel nädalatel olen praktiseerinud kodu-kontorit rohkem kui tegelikku kontoris kohalolekut, tundsin siiski, et mul on vaja puhkust. Õnneks on minu töö iseloom juba kord selline, et saan hõlpsalt ka kodust delegeerida, see aga tähendab seda, et kõik need 200 meili mis mu meilboxist ühe päevaga läbi käivad, teevad seda lihtsalt kodusel pinnal ja mitte kontoris, seega stressi jagub.
Kuna Märtsi lõpus oleksime pidanud tegelikult minema nädalasele puhkusele Inglismaale, mille aga ära jätsime, planeerisime Aprilli keskpaika hoopis ühe spaakülastuse.
Reisi Inglismaale jätsime ära seetõttu, et rasedus oli lennuhetkeks üsna varases staadiumis ja teate kui juba kasvõi ühte kahtlast kogemust esimese trimestri ja lendamisega kuskilt loed, tekivad ikka igasugused ebavajalikud mõtted pähe. Kuna minu puhul on tegemist ka maailma kõige kartlikuma lendajaga, tundsin, et maksimaalselt madalat vererõhku, hirmu ja stressi ei ole lihtsalt hetkel tarvis. Ja ausaltöeldes hästi tegime, et ära jätsime, sest reisinädalal olin mina kohutavas iivelduses ja Nils hoopis täiesti haige ja kodune. Tühja need lennupiletid, elame üle.

Niisiis seadsimegi hoopis suuna eelmisel kolmapäeval Aqva Spa poole, mida alati külastada olen tahtnud, ja võtsime kolmest mõnusast spa päevast kõike mis andis. Kõige enam meeldis mulle Aqvas meie toas olnud voodi, sest just seal veetsin ma 85% ajast. See oli lihtsalt nii mugav 😂
Proovisin aga iiveldusest ja migreenist kõrvale hiilida ja lihtsalt lamasin, lasin end masseerida ja hulpisin soojas mullivannis. Oli ikka mõnus küll...kuniks seda jagus.


Reedel tabas minu krooniliselt haiget põit üks kahtlaselt tuttavlik tunne - vana hea põiepõletik.
Esineb seda teadupärast ju rasedatel (ja ka muidugi mitterasedatel) tihti ning alati olen selle kontrolli alla saanud käsimüügis olevate Urinal tablettidega.
Seekord otsustas organism aga, et käsimüügi tabletid meile ei sobi ja aeg on korralikult põletada ja piinata! Ehk siis lisaks niigi nõrkenud organismile ja iiveldusele vaevlesin terve laupäeva öö põiepõletiku valude käes ja pühapäeval veetsin terve päeva emos. Õnneks sain peale pikka pikka ootamist antibiootikumid peale ja olen seetõttu jälle kodusel ravil. Loomulikul kodukontori iseloomuga.

Põiepõletiku antibiotsidel on aga selline tore kõrvalmõju, millega olen neid võttes ka enne kokku puutunud, nagu iiveldus ja isutus. Seega võite vaid ette kujutada kombot rasedusiiveldus + iiveldus + isutus. Vau, lihtsalt vau ma ütlen, tundub et jackpot! 😀 Kes on põiepõletikku kunagi põdenud, teab kui haiglaselt piinarikas see on ja ma isegi hea meelega kannatan kõik need ravimitest tulenevad vaevused ära, peaasi, et enam põrgulikku žiletiterade põletustunnet ei peaks kogema 😑

Siia saaks lisada nüüd minu hetke tunnuslaulu, mille sõnad minu kohta käivad aga "One pain or another, I'm gonna find ya, I'm gonna get you get you get you get you, one pain or another..." 😁


Tõesti ainuke asi, mis kompenseerib on see, et saan rahulikult kodus lamada. Nädalate viisi juba peaaegu mitte midagi süües ja ühest diivanist teisele vaagudes on organism lihtsalt nii läbi, et anna kannatust. Takkatipuks andis organism enda kurnatusest märku sellega, et otsustas ühe väga pikakarvalise koera kombel peast juukseid maha viskama hakata. No mida veel ausõna?  Oma mäletamistmööda olen ma lugenud varasemalt ainult rasedustest, kus kõik on nii imeliselt õnnis ja õitsev. Nüüd siis saate ka teisest küljest kuulda😁

Nii, olen nüüd saanud oma mured kõik teile kaela ära valada, aeg on rääkida toredatest külgedest!
Kuna olen juba tõesti nädalaid, võib isegi öelda, et kuid, olnud minimaalse söömaga, on huvitav näha, kuidas kaal ei tõuse grammigi, aga kõht venib koguaeg natuke ettepoole, üheskoos mõne muu teatud kõrgemal asuva kehaosaga.


Tahaks kohe igalepoole kodust väljapoole oma kerkivat kakukest kõhtu demonstreerima minna aga kahjuks on jõuvarud nii otsakorral, et jõuaksin ilmselt poole koridori trepi peale. Seega piirdun hetkel Nilsile uhkeldamisega 😅 
Tulevane paps on aga siiani pidevalt uusi kokkamise skille omandamas ja vaarub muudkui ühe poe vahet teise kui mul jälle mingit x toiduainet tarvis on. Toiduga on ses suhtes lood üsna kehvad, peaaegu mitte ükski söök ei tundu hea, isegi talutav mitte. Ainuke asi, millele ilmselt kätt ette ei paneks ükskõik mis olukorras on arbuus ja jäätis. 
Näiteks aga rasedusele eelnevad lemmikud -  kohvi ja avokaado, tunduvad olevat nii jäledad, et ma ei saa üldse aru kuidas keegi neid tarbida saab. Mäletan, et oma viimase kohvi jõin 14. veebruar. Mina kohvihoolik... kes oleks arvanud 😤

Mõndade toitudega on olnud aga nii, et mitu mitu mitu nädalat mõtlen vahelduva eduga et mmmmm see tundub nii hea. Näiteks oli mul nii lillkapsaga. Täna astusingi esmakordselt üle kuu aja kööki ja tegin endale lillkapsagratääni. Võin julgelt väita, et esimene soe söök üle mitme setme nädala. Täiskõhu tunne on täiesti imeline ja kogeks nagu esmakordselt. Sellepärast ma siin tegelikult hetkel kribada suudangi, kõht on täis ja enesetunne enamvähem. Aga noh, varsti võtan tänaõhtuse viimase antibiootikumi sisse ja siis läheb jälle klassikalist rada pidi 😂

Mõned nädalad tagasi saime ka väga kiftid ultraheli pildid, mille peale Nils pidi šokist minestama, sest ta arvas, et kuni lõpuni on kõhus midagi hernelaadset. Tegelikult oli seal loomulikult juba inimese kujuline laps, varvaste ja sõrmedega, kes terve ultraheli aja kõhus ringi möllas ja end igast küljest näidata soovis. On ikka müstiline küll see inimese organism ma ütlen!

Vahepeal olen jõudnud välja arvutada ka dekreeti minemise aja, mis tundub nii imeliselt lähedal samas veel nii müstiliselt kaugel. Nimelt algab minu dekreet juba Juuli lõpust. 
Ausalt vahepeal mõtlen, et dekreet peaks olema nii raseduse alguses kui lõpus, sest see beebi kasvatamine kõhu sees ei ole üldse mitte lihtne ülesanne!



Nonii, tundub, et sai nüüd vahekokkuvõttena siin kirja pandud üht-teist küll. Katsun rahulikult oma südapaha-õnnistatud-lamamisolekus edasi elada ja jään pikisilmi ootama nädalat 16, mil ämmaemand andis lootust, et peaks nagu parem hakkama. Seda nad muidugi rääkisid ka nädala 12 kohta, kus toimus täpselt 0 muutust.
Mõne aja pärast tahaksin kirja panna mõned asjad, mis mind esmarasedana tõepoolest üllatanud on. Enda arust olin ikka jube tark aga üks hetk kui rasedus kätte jõuab, muutub kõik 360 kraadi 😉


Tänaseks aga siinkohal lõpetan ja räägime varsti jälle!




kolmapäev, 5. aprill 2017

2017 on meie aasta!

Huhh, kätte on jõudnud aeg, mil saan blogipõuale lõpuks ometi pausi sisse teha. Eile oli see suurejooneline päev, mil teatasime (meie jaoks) kohe kindlasti käesoleva aasta parimat uudist. Kui te aga ei tea millest jutt käib, valgustan teid pisut ühe toreda pildiga.


Justnimelt, Käesoleva aasta sügisel tervitame uut kauaoodatud ilmakodanikku 😌 Mulle on viimaste kuude valguses tunduma hakanud, et 2017 on uus blogijate beebibuumi aasta, nii tore nii tore! Olen siin viimased kuud vaikuses ja rahus olnud, sest mitte ükski teema ei tundunud ausaltöeldes võrdväärne kirjutamiseks kui antud uudis. Seega ma muudkui ootasin ja ootasin, et saaks ilusti kenasti kõik tähtsad testid ja parameetrid kirja, et kõik oleks tiptop korras ja saan ka lõpuks teile oma lugu pajatada.
Teisest küljest ei ole ma ka tegelikult olnud isegi kirjutamisvõimeline ja praegugi teen seda iga lause järel pikkade pausidega. Esimesed kolm kuud ja pisut peale on möödunud meeletu iivelduse tähe all. See tähendab siis seda, et kui kõige kõige esimesed nädalad möödusid kas õndsas teadmatuses ja juba hiljem toreda uudisega harjumises, siis viimased 7 nädalat on möödunud iga jumala päev, hommikust õhtuni iiveldades. Küll aga ei koge ma väsimust ega päris peadpidi poti kohal öökimist, aga enesetunne on täiesti halvatud ja jõud raugemas sest 24/7 iiveldades ei ole jaksu ega tahtmist mitte midagi teha. Sellegipoolest, tööl peab käima... Õnneks õnnestub mul teha teinekord ka kodukontori päevi mis on täielikud lifesaverid! Lamav asend on ikka lamav asend las ma ütlen teile. Tööl 8h kontoritoolis istumine on ikka paras piin.

Eeldasin küll, et ehk olen ka üks neist õnnistutest, kel 12 nädala möödudes imekombel enesetundes tervenemine toimub aga seda ei ole veel juhtunud. Aga nagu mulle meeldib ikka öelda, lootus on lolli lohutus! 😅



Kõigele sellele vaatamata, katsun ikka tuju üleval hoida, sest beebikene on ju meile väga oodatud ja ega see ei ole tema süü, et see kasvutöö nii raske on. Ma usun, et eks temal seal kitsikuses ka just lõbu laialt ole, koos saame aga hakkama 😉

Esimeste kuude iiveldusega on muutunud 360 kraadi ka kõik mu toitumisharjumused. Ma nimetaksin selle dieedi "iivelduse dikteerib" dieediks, seega ma söön ainult seda mille järgi 5 minutit enne tühja kõhtu isu tuleb. Hommikuks - lõunaks - õhtuks sama asja 100% kindlalt süüa ei ole võimalik. Tavaliselt näeb mu menüü välja hetkel selline, et hommikusöök on kõige normaalsem toidukord ja kätkeb endas hommikuhelbeid banaaniga. Esimestel kuudel suutsin juua ainult smuutit aga sellest sai väga kiiresti siiber. Lõunasöögiks pean leidma alati midagi kontorihoone kohvikust ja selleks on tavaliselt tatar salatiga. Tihtipeale ma aga ei suuda lõunal kohvikusse minnagi, sest sealt tulev toidulõhnhais on minu jaoks täiesti talumatu. Õhtusöögiks söön tavaliselt kas ploome, kummikomme, iirisekomme, pizzalõigu, juustuleiva või midagi sellisest valikust. Ehk siis saate ilmselt aru, et mu toitumine on täiesti pea peale pööratud 😅 Püüan aga iivelduse ja ebatervisliku toitumise kõrval näha hea küljena seda, et nüüd saan tõesti vajadusel süüa kõike seda (küll mini kogustes), mida enne totaalselt vältisin.

Õnneks Nils on omandanud kodus masterchefi ja üleüldse superinimese staatuse, sest minu roll ja suutlikus on kodus ainult lamada, minimaalselt rääkida ja aeg-ajalt suud lahti teha vaid selleks, et midagi süüa. Tema mul muudkui aga rassib poodide vahet, et leida mulle korraga barankasid ja magusat arbuusi, soolakurki ja kindlaid hommikuhelbeid. Jumal tänatud Nilsi eest! 😙


Mõne kuu tagustest ultracravingutest panin ka mõned asjad kirja, kuna need olid lihtsalt nii ebanormaalsed. Näiteks suutsin üks päev süüa vaid keedukartulit ning järgmisel vaid keedumakarone. Sealt edasi suutsin süüa ühel päeval vaid viineripirukat koos jääkülma tomatimahlaga ja üks päev juustupiruka mahlast sisu.

Tänaseks päevaks ajab mind kõige rohkem öökima vaid pelgalt mõte kartulist, makaronist ja burgerist. Huhh, isegi neid siia kirja pannes on see paras katsumus.

Kogu see toiduhullus on praeguseks veel õnneks päädinud sellega, et olen rasedusealsest kaalust mitu kilo kergem ja saan veel kenasti oma tavalisi riideid kanda. Kõht on küll totaalselt punnis, aga seda on lihtne tänapäeval ka tavalistesse riietesse mahutada.

Hmm, mõtlen kas midagi põnevat veel teile esimese raksuga kolme kuu kohta kirja oskan panna. Uuringutel on meil läinud väga kenasti. Minul kipub veresuhkru tase kõrgemapoole küündima, aga kahjuks ei ole mul iiveldusega võideldes peaaegu üldse võimalik valida mida ma söön. Ma söön seda mida iiveldus tahab.

Vanematele pidime teatama juba kuskil 6-7 nädala paiku, sest minu suurpere teades ei olnud mul võimalik oma koguaeg-paha-olla olekut pikalt varjata. Koguaeg ju kutsutakse kuhugi, palutakse lapsi hoida jms. Vanemad olid muidugi üleheli rõõmsad, sest minu vanematel on tulekul esimene lapselaps, Nilsi vanematele seekord teine. Nüüdseks oleme läbi teatanud ka kõik sõbrad, vanaemad-vanaisad, kes kõik vähemalt sama põnevil kui meie 👶

Aga mulle tundub, et hetkel suurt juttu enam ei olegi. Katsun teid ikka põnevamate uudistega kursis hoida ja räägime varsti jälle!


neljapäev, 16. veebruar 2017

Ühe mõnusa hommiku maitsvad retseptid

Heia sõbrad,

nädalavahetus on taaskord tasahilju ligi hiilimas ja mis oleks nädalavahetusel mõnusam kui üks pikk ja maitsev hommikusöök. Minu jaoks on just nädalavahetus see hetk, kus võin kasvõi mõne tunni köögis vaaritada ja seejärel oma töö vilju mõmisedes nautida. Tuleb küll tunnistada, et nautlemine kestab umbes maksimaalselt kümme minutit, sest mitteametlikult võin end tunnistada maailma kõige kiiremaks sööjaks. Ma ei tea mis värk sellega on...
Kui nädala sees mööduvad kõik hommiku- ja ka lõunasöögid kiires tempos tööarvuti taga (jah, ma tean, et see on väga halb), siis nädalavahetus ongi just see minu hetk, mil põnevaid retsepte katsetada saan ja vähemalt eine valmimiseks pisut rohkem aega võtan.
Täna näitangi teile variatsiooni meie pere lemmikutest, mis kas ühel või teisel kujul pea, et igal nädalavahetusel meie hommikusöögilauda enda tee leiavad.


Esiteks, nädalavahetusel meeldib mulle nautida hommikul sooja sööki, sest nädala sees kipub minu hommik koosnema smuutidest. Aga toitvatest smuutidest, ausõna!
Kuigi üks minu lemmikutest laisa hommiku putrudest on kaerahelbe puder, mille sisse keeratud ka tükeldatud banaan ja külmutatud marjad, siis seekord näitan teile hoopis oma lemmikut munaputru. Mõni aeg tagasi juba jõudsin sellest samast siin ülistavates toonides juttu teha, aga seekord annan teile retsepti samm-sammult ette. Meil näeb see välja tavaliselt niiviisi:

Pane pannile korralik tükk võid madalale kuumusele sulama. Seejärel löö kaussi 4-6 muna, ning aja need miksriga korralikult vahule. Lisa juurde õige pisut piima ja mikserda veel. Kui võisilm on sulanud, vala soola ja pipraga maitsestatud segu pannile ja lase tal seal taheneda vähemalt 3-4 minutit, kuni põhi on täiesti hüübinud. Seejärel keera põhi hästi kergete liigutustega pannil segamini, niiviisi, et jääksid suured munapudru tükid. Puder on valmis, kui segu on kuldkollane ja kergelt läikiv. Pea meeles, et puder küpseb edasi isegi kui tõstad ta kuumuselt maha ja taldrikusse.



Teine kindel võitja meie hommikusöögi (okei tegelikult sööme me teda põhimõtteliselt koguaeg) lauas on avokaadovõiku! Mina söön enda omasid tavaliselt maisigalettidega aga ei ütle ära ka leival serveeritud einevõilevast. Minu jaoks peitub asja võti selles, et avokaadole on kindlasti vaja peale asetada tomativiilud ja huuuuulganisti soola ja sidrunipipart. Või ei omagi iseenesest nii suurt tähtsust ja on rohkem nagu boonus. Teinekord kasutan pehmet avokaadot ennast hoopis võileivamäärdena ja asetan sinna peale tomativiilud. Ma võiksin seda võikut reaalselt hommikust õhtuni süüa non-stop!
Muideks, avokaadot saab väga edukalt või asemel kasutada ka munavõi sees.



Nüüd aga viimase ja selle kõige magusama pala juurde! Nimelt olen viimasel ajal enda jaoks avastanud trennisõpradele hulganisti põnevaid maiuseid - alustades proteiinijogurtidest, lõpetades külmutatud tervislike toormoosideni. Teinekord ongi aga paslik nad kõik omavahel kokku panna ja tekitada üks mõnus magusasümbioos. Selleks korraks otsustasin kokku keerata kahe erineva toormoosiga parfeed. Esmalt lisasin klaasi põhja maasika proteiinijogurtit, sinna peale õigepisut müslit ja kõige tipuks uhkelt maasika või mustika toormoosi. Ma ütlen teile ausalt, et need moosid on eriti keset talve süües nii hullupööra head, et viivad keele alla. Enamused kühveldasin pooleldi sulanuna juba otse topsist tühjaks, mõne suutsin aga õnneks alles hoida, et maitsvad parfee maiused kokku panna. Teinekord lisan toormoosi näiteks lahjale vanilje kohupiimale, saab samuti ühe hea ja parajalt mahusa ampsu!



Tänaseks aga siinkohal minu poolt kõik, mõnusat nädalavahetuse ootust ja räägime varsti jälle!


esmaspäev, 6. veebruar 2017

Mõni nädalavahetus on parem kui teine

Heia sõbrad,

tundsin juba eile suurt tunnetetulva ja tahtsin nii väga oma mõnusast nädalavahetusest siia kirjutama tulla aga mõte, et mul ei ole teiega suurt midagi piltide näol jagada, hoidis mind kuidagi tagasi. Täna hommikul läbi arktilise tuisu tööle jõudes ja nüüd kerget lumesadu ja kumavat päikesevalgust vaadates tuli aga tuhin peale tagasi ja tahan oma emotsiooni ikka teiega jagada.

Peale reedeõhtust trenni, ootas mind kodus sushi-veini-kinoõhtu, sest tahtsime Nilsiga pisut head-paremat endale lubada enne seda kui ta reisile läheb. Filmina vaatasime ära sellise teose nagu "Maigret's dead man", mis meenutas mulle olemuselt Sherlocki sarja. Põhimõtteliselt oli selline tunne, et kui film läbi sai, tuleb järgmine nädal ilmselt uus osa, sest sarjavaib oli lihtsalt nii tugev. Filmi peaosalist kehastas kusjuures Rowan Atkinson, kes on lõpuks suutnud seljatada Bean'i karakteri olemuse. Tuleb tunnistada, et nägi täitsa hea ja asjalik välja teine. Igatahes, kellele Sherlock meeldib, siis õigepisut lihtsamakoelisem Maigret in Montmartre peaks ka meelt mööda olema.

Laupäeva hommik algas minul kella kaheksase äratusega, sest ega see töörežiim ei halasta. Kui organism on harjunud igapäev kell 7.20 end voodist üles vedima siis 8.00 tundub tema jaoks nagu täielik ülemagamine. Vanainimene juba ausõna, kella kaheksaks hommikul oled kondid kangeks maganud 😅 Olen ju teile rääkinud juba varem, et ei kannata mina muna süüa, ei ühelgi moel või vormil. Tenerifel olles jagas isa isake aga nippi Jamie Oliveri kokaraamatust, et valmiks tipptasemel scrambled eggs ehk munapuder. Oh sa püha püss kus ma elanud olen! Ma ei suuda uskuda, et ma seda imelist rooga enne nii valesti valmistasin ja no ega siin ei ole siis imestada, et muna mulle ei maitsenud. Antud retsepti järgi olen rooga nüüd üsna mitu nädalavahetuse hommikut valmistanud ja isegi kui kuldkollane päike meil nädalavahetuseti tavaliselt ei paista, siis see kuldkollane munapuder päästab päeva. Nipp seisneb siis selles, et munad tuleb lüüa küllaltki vahule ning lisada õigepisut piima. Pannil tuleb hääästi madalal kuumusel sulatada tükike võid ning seejärel munasegu sinna mõneks ajaks küpsema jätta. Kui segu on põhjast hüübinud, alles siis seda kergelt pannil ringi keerutada, niiviisi, et tükid jääksid suured, kohevad ja läikivad. Yumm yumm yumm!


Ausaltöeldes imestan siiani, et laupäeva hommikul kell kümme olin juba kodust väljas ja teel Ülemiste keskuse poole. Nimelt oli mul plaan õhtuse ürituse tarbeks paar meigiasja soetada, aga pooleteisttunnise tiirutamise peale haarasin H&M'ist vaid ühe lauvärvi paleti, millesarnaseid on mul kodus juba ka NYXilt ja BYSilt. Kuna tegemist on soodsa kosmeetikaga, ei ole ma ühegiga neist ka üleliia rahule jäänud, pudenemine on lihtsalt meeletu. Ma soovin lihtsalt ühte mõnusat beezides - punakates - pruunides toonides paletti, mis elaks üle ka ühe suuremat sorti blendimise ja ei kataks silmaaluseid paksu pudenenud kihiga. Soovitusi?

Peale Ülemistes jalutamist, mis tundub igakord nagu paras trenn, võtsin suuna vanalinna poole, kus sain kokku posu Eesti youtuberitega, kellega üheskoos järgnevad kolm tundi kipsitolmu sees tööstuslike tolmuimejatega möllasime. Lähemalt leiate sellele olukorrale selgituse minu sellel nädalal ilmuvast vlogist.
Kui kell kukkus kolm, kappasin aga kiirelt koju, et Nils kompsudega autosse pakkida ja lennujaama viia. Nimelt läks tema koos töökaaslastega talvepäevi veetma... Austriasse! Mhm, I know, kreisi.
Mees teele saadetud, kimasin kohe kodupoole tagasi, et kipsitolm maha pühkida ja nägu pähe teha. Nimelt olime leppinud sõbrantsidega kokku kella kaheksase õhtusöögi Tai Boh restoranis, et tähistada Kertu magistrikraadi omandamist. Vot Tai Boh on küll restoran, milles ei ole ma veel ealeski pettuma pidanud. Mekkisin Dim Sume, teravat veisesalatit ja veini ning ülimaitsvaid kokteile. Nautisime täiesti veatut teenindust ning mõnusat naisteõhtut. Mina isiklikult nautisin ka asjaolu, et sain lõõõõõpuks linnapeale jalutama viia oma uued lemmiksaapad, mille soetasin võileivahinna eest Ülemiste keskuse Molly Bracken poest.


Vahetult enne Tai Bohi sulgemist pakkisime oma kodinad kokku ja seadsime sammud vaid hetkeks ülerahvastatud Butterflysse ning sealt edasi juba Populari, kus tuli tunne, et läksime kümme aastat ajas tagasi ja olime taas 18. Enne kella kahte olin aga juba kodus ja nautisin üht tõelist quilty pleasurit, milleks on Statoili lahtine hotdog. Jumal tänatud, et nii varakult kodus olin, sest ilmselt tänu sellele ei olnud ka pühapäevane ärkamine nii raske. Hetkest kui silmad lahti lõin, teadsin, et päev peab tulema produktiivne.
Et aga hommik pehmel toonil alguse saaks, küpsetasin endale uhkes üksinduses 4 suurt Ameerika stiilis kaerajahust pannkooki ja uputasin nad mustika toormoosi. Peale seda olin niivõrd energiat täis, et koristasin kogu korteri ning sorteerisin kapist ja garderoobist välja 4 suurt kotitäit riideid ja jalanõusid, mida kodust ära viia soovin.

Seejärel andsin endale pisut puhkust ja tegin pühapäevase spa-rituaalina pähe keemiliselt kulmud, näomaski ning pooriplaastri. Et ma end juba energiaga täis laadinud olin, käisin kärmelt ära ka poes, et tühjusest haigutav külmkapp hea-paremaga täita. Õhtusöögiks valmistasin endale just SEDA suppi ja see sai hiiglama maitsev!

Terve päeva vältel kasutasin ära võimalust, et olen üksi kodus ja vaatasin ära vähemalt ühe hooaja jagu The Bachelor sarja, mis on ühtlasi ääretult ajuvaba kui ka täiesti sõltuvust tekitav. Samuti jõudsin ära vaadata neli esimest My Kitchen Rulesi uue hooaja osa ja ooomaigaaden marmelaaden see saade läheb lihtsalt iga hooajaga paremaks.
Mul on millegipärast selline komme, et kui ma koristan, kannan alati läpakat endaga ühest toast teise, et pidevalt saaksin mingit sarja vahtida. Ma eeldan, et see on nö. aja kokkuhoiu saavutamise eesmärgil, et olla maksimaalselt produktiivne ja teha mitut asja korraga...Neitsid ma ütlen.

Olgugi, et nädalavahetus möödus meeletu tempoga, oli see üle pika aja üks väga mõnus ja teistmoodi nädalavahetus. Nüüd aga ootan juba pikisilmi oma Nilsikest koju, kellest juba kahepäevane eemalolek mõjub veidralt. Õnneks saabub ta koju juba teisipäeva öösel ja seejärel tuleb hakata valmistuma järgmise nädalavahetuse üritusteks. Ma räägin, see jaanuar ja veebruar on lihtsalt kreisi.
Võin käsi südamel öelda, et möödunud nädalavahetus oli küllaltki ideaalilähedane, täis häid sõpru, maitsvaid toiduelamusi, piisavalt puhkust ja emotsioone - täpselt selline nagu üks nädalavahetus olema peakski.

Oeh, sukeldun nüüd töölainele kärmelt tagasi ja teile soovin hästi mõnusat nädala algust. Nautige arktilist külma ja ilusat valget lund!



reede, 3. veebruar 2017

Vahekokkuvõte

Huhh... ootasin nii hullupööra, et see hiiglama pikk jaanuarikuu ükskord läbi saaks. Ausõna mulle tundus, et see kuu kestis kuid 😅 Olenemata sellest, et kuu muudkui venis ja venis, möödus ta teisest küljest jällegi kibekiirelt sest tegemisi kuhjub üksteise otsa nii palju ja lõpuks ei saagi enam aru, et kuhu see aeg kaob. Kuidagi on juhtunud ka niiviisi, et Jaanuari ja Veebruari ühise sümbioosina on meie suures famiilias sünnipäevad no nii mitmel setmel inimesel, et ega väga ei jõuagi kätt pulsil hoida, et kas ühel nädalavahetusel on nüüd kaks või kolm sünnipäeva ja kas järgneval pidavat olema neli või viis. No totaalne hullumaja ikka 😂

Kogu sellest tramburaist tulenevalt olen ka enda blogi mõneks ajaks kõrvale sättinud ja isegi ei mõelnud selle peale, et hakkan nüüd midagi sulest välja imema ja sunniviisiliselt siia kirjutama. Kui ei ole õige hetk siis lihtsalt ei ole. Sellegipoolest on mul teiega nii palju põnevaid teemasid jagada. Üks hetk mulle tundus aga, et minu blogist on saamas toidublogi, sest kõik postitused mida planeerisin, hõlmasid endas retsepte (mitte, et ma kasvõi ühte neist oleksin siin juba jagada viitsinud haha). Usun aga et sest pole hullu midagi, sest häid retsepte ei ole ju iial liiga palju.

Nägin, et Triinu-Liis tegi oma blogis miskit eriti kavalat ja kutsus Kristo külalispostituse kirjutamiseks blogisse. Mulle see mõte nii tohutult meeldis ja panin isegi kõrva taha, ehk õnnestub Nils nõusse saada ja tema sulest miskit põnevat siia blogiveergudele.

Endale üllatuseks murdusin blogijate väljakutses üsna kiiresti, eriti võttes arvesse, et realiseerisin ülesannet tükk maad lihtsamalt kui kõik ülejäänud asjaosalised. Ilmselt mängis siin oma osa lihtsalt jaanuarikuu aasta alguse hullumaja ja lihtsalt ei tulnud seda tunnet peale, et kirjutan nüüd väljakutset edasi. Üldsegi on mul tihtipeale tunne, et olen end mõnikord kuidagi täiesti tühjaks kirjutanud. Iga teema millest blogiraames mõtiskle, tundub kuidagi ilma mõtteta ja ei vääri jagamist. Eks siin mängib oma osa ka asjaolu, et videote tegmist armastan palavalt ja nende planeerimine võtab oma aja. Olen ju siiski perfektsionist!
Hetkel tekitabki minus blogiteemades elevust asjaolu, et tahaksin teiega jagada oma põnevaid retsepte ja ilusaid pilte. Ilusate piltide jagamisega on aga see mure, et kui koguaeg on pime nagu karukoopas siis kust sa selle ilusa valguse piltidele küll võtad. Ja seetõttu olen ka retseptikaid mõnuga edasi lükanud, et seda saadanat valgust oodata.

Enda üle uhke olen aga ka ja ennast kiitmast ma ei väsi eksole. Jaanuarikuus (või noh tegelikult juba eelmise aasta lõpus) võtsin end kribinal krabinal kokku ja otsutasin olla ilgelt tubli trennihunt. Ja kui üldiselt olen ma olnud ses osas laisk, et teen parem selle rasvapõletus-kardio kärmelt ära ja lasen jõukast leebet, siis viimasel kuul olen vähemalt fifty-fifty rõhu pannud ka enda lihaskavale, mis on siga raske aga uskumatult tõhus.
Tegelikult olen ka juba sügisest saadik edasi lükanud ühte enda jaoks päris keerulist postitust, nimelt sõltuvusest vabanemisest ja selle tagajärgedest. Endalgi piinlik tunnistada, aga olin e-sigareti küüsis ja enne seda tavalise, ikka aastaid ja aastaid. Eelmise aasta teisel poolel tekkis aga mu mõtlemises breakthrough ja ma vabanesin sellest neetud pahest. Mingil määral oodatult aga suuremalt osalt ootamatult tabasid mind peale vabanemist igasugused ebameeldivad tervisega seotud proovikivid ja võitlen nendega siiani. Seepärast ehk ei olegi ma veel tahtnud oma teekonda siin teiega jagada, et see ei ole veel päris läbi... Kui arvate aga, et teema võiks teie jaoks huvitav olla, andke palun kommentaarides märku, siis tean.

Olgu, tänaseks hakkan niidiotsi kokku tõmbama ja asun töölainele tagasi. Panen veel endale siia kirja väikese meeldetuletuse, et olen teile lubanud näidata juba iidamast aadamast enda kaltsukasaaki, mis koguaeg täieneb ja postitus on lihtsalt kokkuvõtmise küsimus. Samuti tahaksin muljetada ühest Linnateatri etendusest, mida hiljaaegu nägin ja veel paljugi muud. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!





neljapäev, 19. jaanuar 2017

Minu suurim inspiratsioon // Blogijate väljakutse

Heia!

Issake ma olen  oma jaanuari väljakutsega ikka totaalselt ajast maha jäänud ja pole ausalt öeldes jõudnud jälgida, et kas keegi sellega üldse enam ree peal ongi. Kuu algas küll väga hoogsalt ja kõigil osalistel oli kirjutamistuhin nagu varrukast võtta aga mulle nagu tundub, et viimasel ajal on tempo hoogu maha võtnud.
Täna on aga minul aeg kirjutada jällegi mõnel väljakutse teemal. Kuigi eelnevalt lubasin suure suuga, et iga nädal kirjutan korra eelnevalt möödunud teemadest, olen juba ilmselgelt maha jäänud eee...15 TEEMAGA! Okei, 15 teemat ma siin ilmselt täna lahti ei haruta, aga hakkame kärmelt peale ja vaatame kuhu omadega jõuame.

Päev 5: Kirjuta kellegist, kes sind inspireerib
Olen elu jooksul üsna mitmel korral antud küsimusega kokku puutunud ja tean sellele alati viivitamatult vastust. Kui muidu olen antud teemal peatunud põgusalt, siis pikemalt ja julgemalt sain teemal sõna võtta mõni aasta tagasi toimunud pulmas, kus üheks peategelaseks oli minu isa. Võttis see küll minult pisut enese kogumist ja muidugi pikka aega enne kõne pidamist selle ettevalmistamist, aga kui ta kord tehtud sai, tundsin end jube hästi, sest sain lõpuks endast kõik välja öelda mis alati hingel on olnud. Teate ju küll Eesti inimest, ei ole tal lihtne sooje sõnu ja emotsioone igapäevaselt kallite inimestega jagada, tuleb ikka asi nii kaugele ajada, et hakkad juba emotsioonidest üle keema 😅 Igatahes on isa olnud mulle aa-laa-tii suurimaks inspiratsiooniks, nii perepeana, ärimehena, superkokana, osavnäpuna, tarkpeana kui ka lihtsalt inimesena. Olgugi, et saan uhke olla tema ülieduka karjääri ja nullist sajani arengu üle, olen kõige uhkem selle üle, et tema suurim varandus on tema perekond. Ega elu nelja tütrega ole miski meelakkumine nii palju oskan ma küll öelda 😅 Tema jaoks on aga selgelt suur perekond just see väärtus mis kannab elu mõtet ja on edasiviiv jõud ♡


Päev 6: nimeta 10 laulu, mida sa praegusel hetkel jumaldad
Ma olen üsna veendunud, et iga inimene, kel võimalus igapäevaselt autoroolis ummikus istudes tundide viisi tiksuda, ei suuda jumaldada, rääkimata lihtsalt kuulamisest, ühtegi laulu eriti pikalt. Olgugi, et endale meelt mööda laulud tunnen ära juba esimesest kuulamiskorrast, kipub ikka nii olema, et peale juba kümnendat korda hakkab vaikselt käsi teise raadiojaama vahetuse peale tõusma. Mõned lood on aga sellised, mis läbi aastate kindlateks lemmikuteks on saanud ja jäänud, ning kuna neid enam ammuilma raadiojaamades ei mängita, kuulan neid alati hea meelega.
Nonii, siin on nüüd aga kaks lugu, mis mulle praegusel hetkel tõesti väga meeldivad ja üks lugu mis aegade algusest saati mu lemmiku positsioonile end sisse on seadnud:






Päev 7: jaga midagi mille nimel sa oled valmis võitlema


Päev 8: postita mõned elutarkused/mõtteterad, mis sind kõnetavad
Teate mina olen küll üks klassikaline Eestlane ja seda kõige skeptilisemas mõttes. Olen alati pidanud elutarkuseid ja mõtteteri millekski selliseks, millest end kohe kuidagi ei suuda kõnetada lasta. Ei tea kas ma tõesti 27 aasta jooksul pole veel ühtegi sellist silmanud, mis mulle kohe eriliselt hinge läheks. Viimaste aastate aktiivsete tegevuste najal sotsiaalmeedia maastikul, olen leidnud aga ühe ütluse, mis peab kuidagi hästi tõeselt paika. 


Päev 9: kirjuta oma tugevatest külgedest
Õõeehh need tugevad ja nõrgad küljed. Mäletan, et kui veel kunagi sa usinalt töövestlustel käidud ei olnud mul tõesõna aimugi mida antud küsimusele vastata tuleks. Nüüd, pisut rohkema elukogenuna, võin öelda, et tean ennast üsna läbi ja lõhki ja oskan määratleda ära nii enda nõrgad kui ka tugevad küljed.
Üheks minu suurimaks tugevuseks on järjekindlus, just selles mõttes, et kui olen endale mingi eesmärgi seadnud, teen ma kõik endast oleneva, et see teoks saaks (võibolla sellepärast ma endale üsna vähe eesmärke seangi haha). 
Teiseks enda tugevaks omaduseks saan pidada kindlasti empaatiavõimet ja inimestega kohanemist. Tunnen end pea, et igas seltskonnas ja olukorras kiirelt sisse sulanduvalt, sest hoian enda meeled avatuna ja annan inimestele võimaluse. 
Ei tea kui veider seda nüüd enda kohta tõdeda on, aga olen üsna kindel, et suudan ka enda ümber olevaid inimesi naerutada ja seega pean üheks tugevaks küljeks enda puhul huumorimeelt.

Päev 10: Kirjuta millestki, millest sa mõtled "Mis siis kui..." 
Nuputasin antud teema ümber üsna pikalt ja suutsin välja genereerida ainult mingeid imelikke soovunelmaid. Kujutamas end ette olukordades, kus olen võitnud lotoga 25 miljonit ja mida kõike ma sellega ära teha saaks. Mäletan, et pubekana tulid peale hooti ka tujud kus vanemate peale oli vaja kanda kogu maailma vimm ja sai ikka mõeldud, et oehh mis siis kui ma oleksin sündinud hoopis kuskile peresse Ameerikas, elu oleks "kindlasti" palju lihtsam 😅 Teinekord kui jällegi heldimus peale tuli, leidsin end mõttelt, et mis siis kui ma oleksin sündinud ükskõik milliste teiste inimeste juurde, oleksin ma ju välimuselt hooooopis teistsugune, seega jumal tänatud, et mu positsioon ikka just sellesse konkreetsesse perre sattus.

Päev 11: kirjuta oma tänasest päevast
Tööpäevad mööduvad mul üldjuhul väga üksluiselt graafikus töö-trenn-kodu. Tänane päev on peaaegu, et tavaline tööpäev, ainult selle erinevusega, et peale tööpäeva ootab mind ees kino külastus ühe vahva pundiga.

Oeh, tunnen, et lähen liigselt küsimustele vastamise peale kuidagi lukku ja lõpetan tänaseks siinkohal vastamise. Loodan, et üsna pea saan aga taaskord järje üles korjatud ja hoo sisse. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!


reede, 13. jaanuar 2017

Jõulud Tenerifel

Heia sõbrad,

kuna eile läks laivi Tenerife vlogi teine, ühtlasi ka viimane osa, on täna paslik pisut selle video kõrvale ka juttu vesta. Tunnistan ausalt, et kui nüüd kohe pean hakkama meenutama, et mida me siis vaid pelgalt kuu tagasi veedetud puhkuse teisel nädalal tegime, siis ega see nii kärmelt meenu midagi.

Juba teist aastat järjest üritasime teisel nädalal samme seada Siam Parki poole, mis pidavat suurte teeäärsete bännersiltide kohaselt olema TripAdvisori poolt esimesele kohale positsioneeritud veepark maailmas. Ebapiisavate pingutuste tagajärjel ei jõudnud me sinna aga kohe kuidagi. Selle asemel külastasime hoopis oma lasterohke perega üsna meie kodukandi lähedal olevat Jungle Parki, mis oli tõepoolest üsna kift. Olgugi, et loomade jälgimine läbi paksu klaasi ei ole minu teema, pakkus park tõelist džungi-ilu, kauneid vaateid ja parajalt turnimist seiklusradadel.


Teisel nädalal hakkas meid hirmsal kombel üle päeva kimbutama ka tormine ilm. Lausa selline mida minu silmad varem kaenud pole. Kogu erksinine taevalaotus kattus hallollusega ning õhk oli tuulepuhangutest paks ja päikest ei paistnud kuskilt. See ei tähendanud aga seda, et taevas oleks pilves olnud. Taevalaotust kattis hoopis imepeenike liiv, mille Sahara kõrb suurte tuulepuhangute saatel meie poole teele oli pannud. Üsna veider vaatepilt.
Väljaspool maja liikumine oli üsna keerukas, sest tuul keerutas ja lennutas nii hoogsalt, et oli suur oht näiteks kurjalt varitseva aiamööbliga vastu pead saada. Seega kükitasime toas ja mis seal muud kui tagusime kaarte ja olesklesime niisama.
Eriti tugevaks kiskus torm aga siis, kui jõulud hakkasid uksele koputama. Noh, et ikka võimalikult Eesti jõulutunne peale tuleks eks. Kui algselt olime üli entusiastlikud, et kaunistame oma "jõulupuu" sisehoovi, siis ilmataat andis üsna otsekohese soovituse, et tehke seda ikka parem toas. Selleks saigi tuppa tassitud üks kokku pandud varjuga päikesevari ning Hiina kräpi poest kaasa tassitud mõned komplektid tulukesi, karda ja muud nodi. Et näha kuidas meie omanäoline jõulukuusk välja kukkus, vaadake kindlasti allolevat videot.

Jõululaupäevaks olime aga kõik usinalt valmistunud ja selleks näiteks eelnevalt Eestist kaasa toonud kõik kingitused ja isegi verivorstid. Liha, kartulit ja hapukapsamaterjali on ka Tenerifel saada kui väga hästi otsida, seega ühe õige Eesti jõululaua saab seal kenasti kokku panna küll. Kui jõulupäev käes, askeldasime pikalt köögis, uurisime põnevusega kingihunnikut ja panime end kordki reisi jooksul korralikult riidesse ja tegime näod pähe. Tenerifel jõulude paiku käies on saanud ka traditsiooniks, et jõululaupäeval teeme pisut omanäolisema perepildi, kui seda on niisama kuuse kõrval poseerimine. Khm khm, kuuske meil seal niikuinii ei olnud ja seega ei jäägi üle muud kui panna pähe põhjapõdra sarved ja bassu ääres poosid sisse võtta.


Jõulude paiku kipub meie peres ikka nii olema, et kui esialgu jõutakse konsensusele, et kinke teeme ainult lastele, leiavad lõpuks ikka kõik midagi kuuse alt ka endale. Kui teid huvitab, et mis mina käesoleval aastal jõulukinkidena kuuse alt enda kirjutatud (teen seda muideks igal aastal) luuletuste vastu lunastasin, vaadake aga tähelepanelikult video lõpuni.

Eelmises Tenerife postituses lubasin teile aga pisut pajatada, et mida ise sellel aastal kuuse alla poetasin. Nilsi kingiga jõuludeni kohe kuidagi oodata ei kannatanud ja seega skooriski Nils jõuluvana saanist juba oktoobrikuus endale ühed imeilusad tumehallid Timberlandi, või siis timbuka nagu mu väike õde armastab öelda, saapad. Ema leidis kuuse alt minu suure lemmiku Öölooma magamismaski ning venna ühe korraliku mustkunsti komplekti. Õde Lotta sai endale kaua igatsetud Depend geellaki komplekti ning isale poetasime kuusealla miskit hoopis veidrat, nimelt nokamütsi, mis pidi olema just selle õige kuju ja suurusega. Ei pidavat tema kuskilt sellist leidma ja eks me siis selle talle otsisime ja lasime peale trükkida midagi eriti kavalat.
Naispere, ehk isa naine ja minu kaks väikest õde, skoorisid endale hiiglamasuure kingikoti seest komplekti merineitsisaba kujulisi tekke, mis olid lihtsalt niiiii coolid, no vaadake ise!


Kui jõululaupäev meeleolukalt mööda saadetud, ei saanud midagi parata ja mõte kohe vägisi kiskus koju reisimise poole. Kaks nädalat on ausaltöeldes ikka päris pikk aeg puhkusel veeta ja vaatamata asjaolule, et kodus ootas töö ja sombune sügisilm, tahtsime lõpuks kõik oma kodudesse naasta.
Kojureis leidiski tee meieni ühes tormise ilma ja unise olekuga. Mäletate, et eelmises postituses rääkisin teile kui lõbusaks mu Helsinki - Tenerife lennureis kujunes? Jaaah... tagasilennud olid oluliselt kehvakesemad. Olgugi, et tarbisin taaskord oma rahustavaid preparaate, oli tagasilend suunal Tenerife - Stockholm kuidagi eriti pikk ja igav. Samuti pakkus üsna teravaid elamusi minilennukiga lend suunal Stockholm - Tallinn, mille jooksul lennuk muidugi väga suurt kõrgust võtta ei jõudnudki ja vaevu tuult ja tormi trotsides oma ninaosa enne ilge pauguga maandudes otseks sai. Huhh, mulle ikka väikesed lennukid ei istu üldse!

Nüüd aga jätan lobajutu siinkohal pooleli ja lasen teid lõpuks videot vaatama. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!