esmaspäev, 2. aprill 2018

Magamisest, magamatusest, lisatoidust ja modellindusest

Näedsanüüdsiis kui asjalik see blogikene mul on. Mina siin muudkui mõtlesin ja mõtlesin, et millest viimati teile küll kirjutasin, vahepeal ju juba maa ja ilm mööda läinud. Ja välja mõtlesin! Tuli vaid oma eelmisele postitusele pilk peale visata ja mälukest pisut turgutada 😅 #mommybrain



Nõnda... oleme siin kenakesti kuu jooksul läbi elanud täiesti seinast seina olukordi ja aeg on need kõik mälestusteks talletada.
Et karupojake on tänaseks juba kuue ja poole kuune, toimub meie majapidamises hästi asine lisatoitumine. Selgeks on saanud, et kõrvits, porgand ja brokoli on täiesti out. See eest suvikõrvits ja lillkapsas on aga täiega teema! Mõmisedes süüakse sisse ka kõik pudrulaadsed ollused, mis sellest, et emme maitsemeele arvates on need päris jõledad. Aga ega väike karupojake ju peale piima suurt maitseid ei tea, seega pudruolluse lähenemisel aetakse ikkagi suu linnupoja kombel ammuli ja võetakse suutäis hea meelega vastu.
Väikemehe arengust veel nii palju, et püüab teine nii meeleheitlikult end mööda maad edasi vedida, aga ei tule see keerukas ülesanne veel kuigi hästi välja. Hetkel piirdub tegevus vaid sellega, et kui käega piisavalt suure kaarega vehkida, siis saab mänguasju ka kaugemalt kui vaid oma nina eest kätte ja ega see liikumatus seetõttu ka väga rõõmurulli morjenda. Väikemees on nii asjalik ja tubli, et võib piiikalt pikalt omaette nohisedes mängumatil mängida. Piisab vaid aeg-ajalt emme poole kiikamisest, et kindel olla minu kohalolus ja mäng võib jätkuda.


Rõõmurulli lakkamatut positiivust on viimase kuu jooksul morjendanud vaid asjaolu, et kuskilt suutsime kinni püüda ka esimesed pisikud ja väikemees oli totaalses nohus. No mida nuhtlust, see nohu! Ega enne ikka ei oska karta kui olukord lõpuks käes on ja oi kui kibekiirelt siis rhinomeri järgi apteeki oli vaja kimada. Õnneks saime nohust nädalaga jagu, pidevalt salvi määrides, aurutades, Humeriga loputades ja rhinomeriga puhastades. Oi seda lapse õudu, kui nägi, et rhinomer jälle lähenemas on. Hästi raske oli see nohunädal, tüütu, unevaene ja raske.

Kui nüüd uneteemal rääkida, siis ehh... kust ma küll alustan?!?
See uni-uneke on meil alati pisut keerukas olnud. Päevaunedega on tegelikult siiani kõik täitsa kenasti ja graafikus, kui välja jätta vaid asjaolu, et toas väikemeest magama pannes võib ise end hullarisse sisse kirjutada, sest voodis magamine tundub olevat tema jaoks suhteliselt mõttetu tegevus. Toaunede alla läheb meil tavaliselt esimene ärkamise järgne hommikuuni ja muidugi ka ööuni. Ööunne panek on suures pildis möödunud meil üsna valutult - väikemees oma voodisse ja siis ta seal sibeleb ja krabeleb ja jutustab kuni lõpuks tudule jääb - kuni mõni päev tagasi otsustas ta, et ööunne mineku võiks teha vanemate jaoks ju niivõrd palju põnevamaks! Täpsemalt siis nii põnevaks, et peale väikemehe voodisse panekut, on tema elu eesmärgiks end igal võimalikul moel kõhuli keerata, käpuli ajada ja laliseda, kilgata ja itsitada. See on muidugi hästi nunnu ja alguses ka naljakas aga lõppkokkuvõttes võtab see tema selili suunamine ja veenmine, et tegelikult on nüüd tuduaeg, hoopis sellise pöörde, et lõppeb üldiselt jonni, vingerdamise, väänlemise ja nutust väsinuna ära vajumisega. Ja see kõik võtab muidugi ilmatuma kaua aega.
Kui enne võttis magama jäämine aega ca. 5-20 minutit, siis nüüd alla tunni ei tule midagi välja. Üritan endale muudkui asjaolusid leevendades selgitada, et tegemist on järjekordse faasiga ja küll see kõik üle läheb. Samaaegselt on mul kuklas tukslemas teadmine, et varsti saab see marakratt ju liikvele ja ma ei kujuta ette kuidas üldsegi liikuivaid lapsi magama pannakse 😄
Kui aga see õnnis vaikus ja uneke saabuvad, möödub pelgalt viis minutit kui juba beebikese igatsus peale tuleb ja kõik raskused ununevad. Oh seda ema südant küll.


Öise unegraafikuga olen vast möödunud kuue kuu jooksul ka kõike näinud. Et üleüldine magamatus hakkab juba täiesti normaalseks nähtuseks muutuma, ei imesta ma enam ühegi graafikumuutuse üle. Esimestel elukuudel ärkas mõmmik söömiseks ca. 3 korda öö jooksul, mis tundus tol ajal muidugi oomaigaad-mu-laps-ärkab-nii-palju. Oleks ma vaid teadnud, et selline graafik on nagu taevane õnnistus 😅 Mingist hetkest otsustas pojake öösiti iga tunni tagant lähedust otsida ja ei kõlvanud talle ei lutt ega kaisutamine, ikka otsis kust võiks süüa saada. Oi see oli karm, väga karm. Seljavalud muutusid juba pea, et väljakannatamatuks ja väsimus hakkas kohe tõsiselt ajudele käima. Nagu välk selgest taevast, toimus aga järjekordne muudatus ja mõmmik läks 3-4 korda ärkamiste peale tagasi. Ega ma muud midagi teha saagi kui lihtsalt loota ja oodata, et mis järgmiseks. Muidugi tunniste ärkamiste kõrval on ka neli korda öösel ärgata nagu luksus ja pole nagu suurt häda midagi...

Jõuame aga nüüd siis otsapidi selle modellinduse juurde, mis nii uhkelt pealkirjas kajastub. Ei, ma ei ole karupojakest modellina kuskile kirja pannud, seekord on tegemist aga hoopis kanaema võimalusega särada!
Nimelt võttis minuga juba mõnda aega tagasi ühendust Yu Talent Media, kes mind nii lahkelt enda kaanestaari konkursi üheks osaliseks palus. Möödunud nädalal sain osaleda pildistamistel lausa kolmel järjestikusel päeval ja oi-kui-kift see oli! Nii vajalik siia igapäevase dressid-sussid-krunn elule vahelduseks, et saaksin ka enda rutiini pisut elavdada. Meikarid-juuksurid-fotograafid, täisvärk ühesõnaga. Kui konkurss käima läheb, annan teile märku, et kus ja mida 😊



Möödunud nädalast modellikarjääri püüdsin ka nii palju videopildile kui võimalik ja seda saate juba õigepea Youtube vahendusel ise näha.
Ja eks see meie eluke siin niiviisi vaikselt kulgebki. Kui miskit põnevat taas toimumas, püüan jällegi end näole anda ja teidki kursis hoida. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

teisipäev, 6. märts 2018

Sellest kuidas tehnika muudkui alt veab

Püha issaristivägi kus te oskate mind ikka üllatada! Nimelt möödunud nädalavahetusel toimunud sotsiaalmeedia auhindade jagamisel Playnupp, avastasin enda suureks üllatuseks, et olite mind hääletanud aasta blogija kategoorias esikolmikusse. Esikolmikusse Miiu ja Mallu kõrvale - nagu midaaa, kudaaa? See oli ootamatu, suur kummardus ja kniks vahva blogipere!
Et ma siin miskipärast hetkel valeootuseid hellitan ja pojakest teise päevaunne üritan panna, mille peale tema vaid üleheli kiirusel jäsemeid siputab ja rõõmust kriiskab, otsustasin, et üllatan ka teid ja panen lõpuks ka blogiveergudele midagi kirja. Üsna piinlik värk, et teate nomineeritakse siin blogimise eest ja puha aga kirja midagi pannud ei ole.

Viimastel nädalatel olen olnud ekstreemselt laisk ja oleksin Playnupul ilmselt isegi auhinna saanud kui kategooriate nimistusse ka Aasta Laiskleja oleks kuulunud. Lükkan laiskuseussinduse aga julgelt kibekülma pakase kraesse, mis mind mitte ühegi väega kodust lahkuma ei sundinud. Aualtöeldes on viimase paari kuu jooksul unetundegi nii väheks jäänud, et puht füüsiliselt ei ole jaksu eriti üheski suunas tormata ja pingutada. Aga ega ma kurda, kodus on tegelikult hästi mõnus olla.
Well... mitte küll nii nagu eile, mil hirmvana pliit/ahi otsustas järsku maha kooleda ja terve kodu ebameeldiva plastiku ja juhtmete kärssamise haisuga täitis. Halleluuja - just seda kulutust meil maja ehituseks planeeritava laenu ja järjest läheneva reisi eel vaja oligi. Not.
Igatahes kärsitu nagu ma olen, kohal on käinud juba elektrik ja välja valitud uus pliit/ahigi, mis juba homme saabuma peaks. Kuigi väljaminek ei olnud planeeritud ja erilist head meelt ei teinud, tunnen sisemas mingit veidrat rahulolu, sest noh mis saaks ühte koduperenaist ikka rõõmsamaks teha - uus köögitehnika ju ikkagi jess!


Et meil eelseisvaid kulutusi lademetes tulemas on ja möödunud kuudki üsna kulukad on olnud, siis oma toidukulud püüame üsna täpselt liistude vahel hoida. Seetõttu oligi minu esmane reaktsioon pliidierroriga järgnev, et ohei! käesolevaks nädalaks planeeritud pastasalati jaoks pastat keeta ja pizza jaoks tainast küpsetada ma küll mikrolaineahjus ei oska. Hommikupudru saan ehk veel kuidagi valmis aga ülejäänud kulinaarsete katsetustega hoiaksin mikrokast eemale ja seetõttu nii kärmelt oligi tarvis sööst-ost uue pliidi näol teha. Et tehnika meie korteris on iidamast aadamast, hoiame nüüd pöidlaid pihus, et külmkapp varsti saba ei annaks. Mäletate ju küll kuidas alles septembris pojakesega haiglast koju tulles läks boiler tuksi, mistõttu päevadeviisi ilma veeta tiksusime jaaaa nüüd üleeile läks tolmuimeja lõplikult hingusele. No mida veel...

Aaa reisist rääkides, me läheme kolmekesi mais Kreetale! Oi kuidas mu valgust tagasi peegeldav kahvatuvalge nahk juba päikest ja valutavad kondid sooja õhku vajavad. Kõige enam elevil olen muidugi sellepärast, et pojake ka esimest korda sooja ilma tunda ja varbad liiva lükata saab. Tegelikult mis seal salata, eks mul ole omad hirmud ka - ma ju vana lendamisfoobik. Kuna alkohol ja rahustid (jah, ma olen neid lennates võtnud) on minu väikese tissisõltlase tõttu välistatud, pean kuidagi lambanahast välja pugema ja oma hirmule tavainimese kombel vastu astuma. Võeh!
Reisile ja ka eelseisvale suvele mõeldes soetasime järelturult ka kergkäru. Meie igapäevane vanker - Roan Emma - on küll hästi mugav ja tore, aga üsna kobakas teine ja autosse mahutamiseks vaja lausa juppideks lammutada. Kergkäru näol sai aga valituks isend nimega Mamas & Papas Sola 2 MTX, katsetada veel pikemalt ei ole jõudnud aga esmapilgul tundub tavalise vankri kõrval hirmus mugav ja äge poistekas käru. Plaanin järelturult ka soojakoti soetada ja seejärel juba kärule vastu kevadet sõiduaega anda. Nils muidugi eeldas, et kergkäru on midagi nukuvankri laadset, et noh kerge ju!!!


Minu jaoks oli esmane kriteerium, et istumisosa saaks asetada mõlemat pidi, teiseks, et käru oleks enam-vähem kerge kaaluga, omaks vedrustust ja normaalseid rattaid. Kui välimuselt olin lummatud Mamas & Papas Urbo mudelist, siis jäi tema meist puutumata just rataste tõttu, tundusid pigem nõrgad teised. Samuti oli valikus Armadillo mudel, aga Sola vedrustuse olemasolu kallutas kaalukausi just tema poole. Leidsin järelturult pisut üle 200€ maksva variandi ja olen temaga praegu üsna rahul.


Kas kellegil on kokkupuudet ka kergkärude transpordikottidega? Mõtisklen siin, et kas on üldse mõnda muud lahendust kui tahaksime käruga lennukini minna ja alles siis ära anda. Kiletada ju
seal enam ei saa ja teadavärk kui jubedalt pagasit koheldakse...

*vahemärkus - jess, mõmmik jäi magama... emme hiilib vaikselt teise tuppa*

Tavaliselt möödub teine lõunauni rahumeelselt rõdul tududes aga täna miski häiris niii väga, et kohe kuidagi ei tahtnud uni tulla. Tuppa tulles ja voodisse maandudes oli muidugi kohe lõbu laialt ja unest polnud enam haisugi. Kahtlustan, et see mis pisut häiris oli ikka vana hea kõhuke, mis nüüd lisatoiduga alustades jälle pisut trikitab. Et karupoeg juba õitepea kuuendasse elukuuse jõuab (apppii kuidas juba???), siis alustasime mõni nädal tagasi lisatoiduga harjutamist. Juurikad keetsin ja püreerisin sügavkülma kenasti valmis ja jäi vaid söömisrõõm. Mida aga ei ole - on söömisrõõm! Ilmselgelt on maitsed uued ja võõrad aga hetkel ei ole läinud peale ei kõrvits, porgand ega kurk - igaühe peale tuleb vaid grimass grimassi järgi, mis on iseenesest kõrvaltvaatajale ülinaljakas. Näha on, et tal on toidu vastu huvi, sest meie suutäisi loeb üsna agaralt ja püreesöömise ajal on ka nägu ikka valdavalt naerul. Kui toit aga maandub keelele on tulemus midagi järgnevat...


Väikemees on üldse nii hullupööra pullivennaks läinud, et lihtsalt vaata ja imesta. Viskab meile nalja ja sikutab meid põsest, muudkui lõkerdab naerda ja püüab end koguaeg mööda maad edasi vinnata. Jutustab nagu väike jutupaunik ja tunneb maailma vastu aina enam huvi. Uskumatult äge kutt ikka!
Öösiti pressib end muidugi ainult emme kaissu ja kuna päevad veedame ju ka ninapidi koos, on nii naljakas vaadata kuidas ta õnnest lausa särab kui issi töölt koju jõuab. Täielik tibupojakene.



esmaspäev, 19. veebruar 2018

elu 5-kuuse marakratiga

On erakordselt veider tõdeda, et täna, viis kuud tagasi, lamasklesime Nilsiga Pelgulinna Sünnitusmaja perepalatis. Mina taastusin vaikselt sünnitusest ja üheskoos muudkui imetlesime seda tibatillukest vaid kahe ja poole kilost pambukest, kes villase mütsi ja lina sisse mähituna meie toas muudkui tudus. Niiviisi tudus, et söömisekski teda hirmraske äratada oli. Ta oli nii ebamaiselt pisike ja abitu, täiesti uus väikene inimene, kes pani kõik oma lootused ja ootused meie peale. Meie, kes me tol hetkel vanemdamisest ja eesolevast veel vähimatki aimata osanud.

Täna, täpselt viis kuud hiljem, oleme minu meelest vanemdamises juba vähemalt esimese astme taseme saavutanud ja täitsa tublid ka veel pealekauba. Veedame oma päevi kõige lahedama väikese marakratiga, kes iga päev muudkui osavamaks ja targemaks muutub. Mu elus pole ealeski olnud ühtegi viie kuu pikkust perioodi, mis nii-ii-ii kiirelt mööda oleks lennanud. Siinkohal oleks nüüd melanhoolselt paslik öelda, et küll see väike inimene ja aeg kaovad kiirelt käest, aga tegelikult mulle meeldib. Mulle meeldib see kooskasvamise ja arenemise protsess. Algus oli minu jaoks lihtsalt ootamatult keeruline ja on maailma parim tunne tõdeda, et olen praeguseks täiesti uue lehe pööranud. Vanemaks olemises täitsa enesekindel, teades oma kohta ja eesmärki. Väike inimene vormib end meie silme all, meie abiga, aina ägedamaks ja see teeb igapäevase elu nii kuratlikult lõbusaks ja nauditavaks.


Mulle tundub, et neljas elukuu oli karupojakese jaoks üks tõeline arenguline murdepunkt. Esiti hakkas ta hoogsalt end küljelt küljele keerama, seejärel tegi edusamme roomamise suunas, tegeleb nüüd juba mänguasjadega nagu vana proff - andes neid käest kätte ja ise enda lähedusest kokku krabades, tahab end muudkui istuli upitada, ütleb entusiastlikult ämm-mämm-memm ja on üldse üks rõõmus ja rõõsa lapsuke. Üle kõige armastab ta aga emme kõhul istuda ja kõvahäälselt kõkutada kui emps kõditab. No on ikka üks vahva poiss.

Praeguseks on täiesti sulaselge, et päevane unegraafik on karupoja jaoks hästi oluline. Et see on juba üsna pikalt olnud ühesugune, kolmest unest koosnev, ei tohi me mingil juhul graafiku jälgimisega mööda panna. Mingi hetk, kui ta oma käekesi juba piisavalt kaua teadvustanud ja tundma õppinud oli, hakkas ta une saabumisel nii äraütlemata nunnult silmi hõõruma. Nagu väike hiireke. Une saabumisest teavitab ta meid muidugi ka paraja jörina ja kõrgete kiljuvate nootidega, mille üle naabrid kindlasti hästi õnnelikud on.
Kuigi päevauned on pojakesel mõnusad ja üsnagi pikad, siis ööd on meil kogu viie kuuse perioodi jooksul ühed parajad peavalud olnud.
Kõige õndsam periood oli seal kuskil kolmanda kuu paiku, kui pojake umbes kuu ilusti öösiti vaid oma voodis tudis ja kolm korda söömiseks ärkas. Kirusin juba siis, et oi-oi-oi no miks on vaja kolm korda ärgata. Pffft...
Nüüd on olukord aga selline, et ärgatakse meie majapidamises vähemalt viis-kuus korda öö jooksul. Nii paljude ärkamistega ma lihtsalt puht füüsiliselt ei ole suuteline igaks korraks end püsti ajama ja peale toitmist pojakest tema enda voodisse tagasi asetama. See tähendab aga seda, et kerin ta endale lihtsalt külje alla ja magan edasi. Saavutades sedasi üsna piinavad selja- ja kaelavalud, millega võitlemiseks nüüd pisut aega olen püüdnud kodus päeval trenni tehes leevendust leida. Et oma haiged kondid pojakese päevaune ajal laiaks lamaskleda tahaksin, selles pole küsimustki. Küll aga tundub, et pisikene pingutus trenni näol aitab seljavaludega toime tulla küll.
Võibolla lihtsalt üleüldine trennist tulenev lihasvalu aitab seljavalu peita... oh well...midagigi 😅
Plaanime nüüd õigepea pojakese toidulauda ka püreedega rikastama hakata, ehk aitab see pisut ööune pikenemisele kaasa. Et on nagu kõht rohkem täis või nii... eks ole näha. Usin emake on sügavkülma hunniku kõrvitsapüreed külmutanud, oleks nüüd kena kui see ka pojakesele meeldiks ja saaksime selle ka kenasti ära kasutada.

Kui te nüüd näiteks mõtlete, et miks küll ühel beebil nii väga mingist unegraafikust vaja kinni pidada on siis meie eilne päev oli lausa ideaalne näide. Et peale hommikust ärkamist läks graafik kuidagi kogemata üsna kärmelt sassi, oli sõber üleväsimus kohe külas. Ise nad ju juba ammu uinuda ei mõista ja vajavad ikka vanemate abi, et unedemaale õigel ajal kohale jõuda. Et esimene uni nihkus liiga palju edasi, oli uinumine üks tõeline peavalu. Pojake nuttis nii ennastunustavalt ja vihaselt jalgade ja kätega vehkides, end vibusse visates ja tissist keeldudes nagu väike hullumeelne. Pikad ponnistused olid siiski võidukad ja peale pooleteist tunnist nutumaratoni saabus lõpuks väsimus, mis jalust niitis. See tähendas aga seda, et esimene uni sai ka üleväsimuse tõttu liiga pikk.
Igapäevane pikk lõunauni, mille pojake teeb alati rõdul, saabus rahumeelselt, sest vankris uinub ta kärmelt. Ärkas sellest aga hiiglama hilja ja ajas oma graafiku jälle totaalselt uppi.
Et viie kuused üle kahe tunni efektiivselt üleval ei kipu olema, on nad vaja kahe tunni möödudes siiski magama suunata. Mõtlesime siis, et aeg on küll hiline, aga proovime selle kolmanda une siiski enne ööund ära teha ja ehk on rahu majas. Vale! Järgnes kolm tundi hüsteerilist ja maailma peale vihast üleväsinud lapse nuttu, kes oli päevasündmustest niivõrd segaduses. See oli jube, ausalt.
Lõpuks üheksast saime pojakese magama, kolmekümneks minutiks. Ilmselt oli see päev tema jaoks nii keeruline, et rahulik uni ei tahtnud kohe kuidagi tulla. Järgnes taaskord tunnine ülevalolek ja nutuga magamaminek. Olin juba tänase päeva osas hirmul, et äkki on nüüd käes mingi uus faas ja nii jääbki. Õnneks läks kõik täna plaanipäraselt, uned toimusid õigetel aegadel ja rahumeelselt. Pojake oli rõõmurull nagu tavaliselt.


Tegemist on ühest küljes tõelise emmetibuga, kes muudkui süles elaks ja kaissu poeks. Teisest küljest on pojake aga tõeline hurmur, kes kõik mu sõbrannad kergekäeliselt ära võlub ja kõikide inimestega rõõmsalt lepib. Ega see võõrastamise aeg vist enam kaugel ole ka? Ega ma eriti hästi kursis pole, et mis kus ja millal.
Selline see meie elu siin ühe mõnusa 5-kuusega on. Kuigi hetkel veedame päevi kõvasti Kiwiga aurutades ja muudkui tsirkuseloomade kombel poissi lõbustades nina puhastades, võib öelda, et tegelikult on ikka hästi vahva. Mida me küll enne tegime? Üldse ei mäleta.
Tõepoolest, lapsed on elu õied.


kolmapäev, 7. veebruar 2018

Nii lihtne on sind armastada...

Hetk õhtuhämarast magamistoast.

Sumeda soolalambi valgusvihus klõpsan aktiivsuskella ainukest nuppu ja tõden, et nüüdseks olen pojakest järjepidevalt külili keeranud ja samaaegselt lutti suhu tagasi asetades “shhhh” lausunud juba umbes kakskümmend viis minutit... see teeb tegevusjada korduseks ilmselt keskeltläbi 75 korda.

Sina aga muudkui siputad ja selle asemel, et mõnusalt sumedas toas silmakesed looja lasta, kostub sinu hällist aga aina kõvemaid hääli ja miski ei viita peatselt saabuvale ööunele.
Muutun kärsituks ja kannatus hakkab katkema. Seljavalu ülaseljas on muutumas intensiivseks nagu ta seda igal õhtul nii kenasti nagu kellavärk teeb. Kummardan aga taaskord pojakese voodi kõrvale tagasi ja püüan ajusopis sobrades välja mõelda, mida ma veel saaks tema uinumise kergemaks muutmiseks teha.

Olgugi, et õhtune tissitamine sai ju juba tehtud, mõtlen, et ehk proovime siis korra veel. Äkki jäigi sul kõht pisut tühjaks või ehk sootuks lähedusest puudu... Tõstan oma kuus ja pool kilo silmad-pärani-avatud-karupojakese seljavalu trotsides ja pulseerivat närvi allasurudes taas enda juurde suurde voodisse ja alustame uue tissiringiga...

Pojake einestab pikalt, pikemalt veel kui pool tundi tagasi. Maiustab nii mõnusalt ja nohisedes kuni lõpuks, ta uinub. Võtan hetke ja imetlen oma päevasest trallist väsinud inglit. Vaatan mõtlikult kõige ilusamat ja paremat inimhinge, keda eales kohanud olen. Kõik möödunud päeva jooksul kogetud emotsioonid on nüüd end kokku kogunud üheks magusaks ööuneks.

Ja siis ta ehmatab ning avab oma imeilusad suured silmad.
Üritades läbi hämara valguse leida minu pilku, sahmib ta mõned korrad peaga ühele ja teisele küljele, kuni lõpuks meie pilgud kohtuvad. Pojake jälgib mind hetkeks kohkunud pilgul, kuni lausun talle: "Kõik on hästi, emme on siin". Paitan õrnalt tema udusulgede sarnaste juustega kaetud peakest, ta näole ilmub rahulolev naeratus ja kostub helgel häälel "guuu". Õnnetunne on see.

Paitan veel mõne hetke pojakese pead ja võtan ta õrnalt sülle ning asetan voodisse. Ta siputab pisut ja vajab abi lutiga. Hoian õrnalt lutti ja pojake hoiab minu käest. Ta uinub nii rahulikult ja tunnen, et ka minu kärsitus on justkui peoga pühitud. Veedan magamistoas veel mõned minutid, et olla tema jaoks olemas, juhuks kui ta ärkab. Voodist kostub aga aina sügavamat nohisemist, vabastan oma käe õrnalt pisikesest soojast pihust ja sean end hiirvaikselt magamistoast lahkuma.

Korjan näpuvahele voodi eest veel sussid, et võimalikult vähe sinu õrna ööund segada. Peatun veel uksel viivuks ja vaatan tagasi. Mõtlen endamisi, et juba varsti näen sind õnneks taas. Vaid pelgalt kahe tunni pärast annad sa mulle märku, et vajad mind. Olgugi, et sagedased öised ärkamised on emme jaoks keerulised, ei ole olemas midagi paremat tundest, et saan olla sinu jaoks olemas kui mind vajad.
Minu väike pojake, minu maailm.

Ema süda. Nii armastust täis.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Pilguheit möödunud aastale

Juba hirmus pikka aega tagasi nägin armsa Nineli blogis vahvana näivat küsimustejada 2017 aasta kohta. Et ma mitu aastat järjest niikuinii blogisse möödunud aastate kokkuvõtteid kirjutanud olen, leidsin end kohe küsimuste üle juurdlemas ja tahtsin endagi vastused kirja panna.
Iseenesest püüdsin kogu väest, et 2017 aasta mõtted uue aasta esimesel kuul blogisse kirja saada. Oleks nagu viisakas olnud aga no mis sa teed... ei ole see blogimine beebi kõrvalt veel minu võimekuste edetabelisse teed leidnud. Aga parem Hilja kui Leida eks... 😄

Kas tegid sel aastal midagi esimest korda?
Absoluutselt - olin rase ja ilmselgelt ka sünnitasin! Võrratu kogemus, mis ealeski ei unune. Või noh... rasked hetked ja piinav valu tollest päevast on nüüdseks juba küll igatahes ununenud... Aga eks see vist nii käibki. Esimest korda kogesin kolm kuud väldanud kõhugrippi meenutavat iiveldust ja nägin esmakordselt milleks üks naine ja keha tegelikult suuteline on. Võimas värk!


Milline on su 2017 aasta olnud?
Täis seinast-seina maksimeeritud hormonaalseid emotsioone, seikluseid, kogu väest tulemusele orienteeritud pingutamist, kuude viisi magamata öid, organismi proovile panemist, nuttu, naeru ja südantlõhkavat õnnetunnet.

Kas armusid sel aastal?
Jah! Armusin kõige sügavamal ja erilisemal moel enda pojakesse. Samuti armusin uuesti enda kallisse Nilsi, kelle teostatav isa ja perepea roll mind teda täiesti uues valguses nägema ja hindama pani.


Milline kuupäev aastast 2017 ei unune eal?
19.09.2017 - päev, mil karupojake maailma uudistama saabus.

Suurim edasiminek möödunud aastal?
Kuigi ma võiksin põhimõtteliselt igale küsimusele midagi enda armsast pojakesest kirjutada, püüan nüüd oma mõttemaailma pisut avardada ja leian, et üks suurimaid edasiminekuid möödunud aastal oli enda tunnustamine ja leidmine loovas võtmes. Päris enda ettevõtte asutamine ja selle rakendamine oma oskuseid maksimeerides.

Parim ost?
Tükk aega nuputasin hetkel selle punkti üle... et kogu beebiteemaline kraam oli pigem vajadusel põhinev siis neid ma siin mainida ei tahaks. Ilmselt oli mu lemmikuks meie uus söögilaua-toolide komplekt, mille peale köögiremonti meile organiseerisin. Kui varem hoiustasime köögilaua peal vaid igasugu nodi ja ealeski köögis söömiseks koos maha ei istunud, siis nüüd on asjalood hoopis teistmoodi. Kõik hommikusöögid ja tihti muudki toidukorrad, veedame mõnusasti perekonnana koos köögis.


Mille peale kulus kõige rohkem raha?
Kohe kui olin dekreeti jäänud, otsustasin ette võtta ühe parajalt nikerdamist vajava remondi, mille käigus uuendasin meie kodus esiku ja köögi. Et alguses plaanisin projekti alla vaid mõnisada eurot panna, juhtus lõpuks ikka nii nagu tavaliselt ja kulu oli enam kui poole suurem. Seda aga muidugi ka seetõttu, et ma olen juba kord selline, et kui näen miskit parendamise väärilist, pean ma sellega otsekohe tegelema ja nii see kopikas remondile kuluski. Tulemus oli aga igatahes seda sajaprotsendiliselt väärt.




Kas miski tegi sind väga õnnelikuks?
Jah - dekreediaegne rasedus. See periood oli lihtsali nii-ii-ii mõnus. Olemine oli väga hea ja tundsin ennast kõhukesega ringi veeredes uskumatult hästi. Kuna jäin dekreeti üle kahe kuu enne sünnitust, sain täpselt parajalt nautida ja toimetada nii kuis süda lustis. Ja jumalaletänu, et ma nii vara jäin. Kui oleksin jäänud dekreeti klassikaliselt - 30 päeva enne sünnitust - oleksin kodus saanud olla vaid ühe päeva, sest noh... karupojake ei mallanud ju pikalt kõhus chillida 😄


Aasta laulud?
Ed Sheeran - Barcelona
Ed Sheeran - Nancy Mulligan
Harry Styles - Sign of the Times
Marshmello ft. Khalid - Silence

Kellega oled kõige rohkem aega veetnud?
Ilmselgelt Nilsiga 😄 Teisel kohal on karupojake, kes liitus meiega septembrikuus.

Kas oled aastal 2017 olnud suhtes?
Jah, tähistasime Nilsiga detsembrikuus seitsme ühise aasta täitumist.


Aasta 2017 reisid?
Möödunud aasta reisikogemused piirdusid seekord vaid Helsinki päevareisiga. Noh... tegelikult pidime koos Nilsiga märtsikuus minema ka Londonisse, kuhu minu kabujalakesed veel eales jõudnud ei ole. Plaanis oli külastada nii maailmakuulsatest Youtuberitest kubisevat Brightonit kui ka kõiki Londoni pakutavaid legendaarseid vaatamisväärsuseid. Lennupiletid olid juba ostetud aga... juhtus nõnda, et pojake minu kõhus tekitas mulle sellist iiveldustralli, et otsustasime reisi ära jätta.


Midagi, millest tundsid aastal 2017 puudust ja mida ootad aastal 2018?
2017 aastal juurdlesin pikalt kas ja kuidas edasi minna nii blogi kui ka Youtube kanaliga. Aasta lõppedes olin aga enda soovides ja valikutes selgusele jõudnud ja selle üle on äraütlemata hea meel.

Aastalt 2018 ootan põnevat ja emotsiooniderohket kooskasvamist pojakese ja Nilsiga. Ootan pikisilmi mitmeid lähikonnas sündivaid pisikesi beebikesi ja juba näen, et tulevikuaastad tulevad vahvad ja lasterikkad. Lastega on see eluke ikka täiesti uus ja hoopis midagi muud. Uued rõõmud - uued mured. Vahva värk igatahes.
Samuti ootan kannatamatult meie oma pesakese ehitust, millega nüüdseks loodetavasti mõne kuu möödudes lõpuks alustada saame. Meie oma majakene metsaveerel - mõnus, nii mõnus!

Kui nüüd aga hetkesoovidest lähtuda siis üks pisikene unistus on magada 😅
Magada kasvõi ühe korra üle 2-3h järjest... eks näis kas unistused on mõeldud selleks, et täituda.

Kuidas tähistasid oma sünnipäeva?
Et mul septembrikuu alguseks oli juba ees üsna arvestatava suurusega pall, kokkasin ja katsin kodus pika laua meie üsnagi suurele kärgperele ja rohkemat plaani ei võtnud. Sünnipäevaraames väisasime koos Nilsiga ka päevareisina Helsinkit, peale mida juba kaks päeva hiljem olingi haiglasse teel, et pojakesega kohtuda. Minu ja Nilsi viimane reisuke kahekesi on jäädvustatud kenasti ka videosse.

Kas miski oleks saanud su aasta paremaks teha?
Eks see inimloom ole kord selliseks loodud, et alati jääb õhku rippuma asjaolu, et üks või teine aspekt võiks ju olla tehtud veelgi paremini, veelgi suuremalt, veelgi kiiremini. Teinekord tuleb aga lihtsalt minna lasta ja enam mitte jääda ootama seda veelgi veelgi veelgit. Suures pildis ma ütlen ausalt, et 2017 oli üks igavesti kordaläinud aastakäik. Kui nüüd pisiasjade kallale ikkagi nokkima minna, siis ehk kirun end pisut seetõttu, et oma kreatiivsust juba varem piisavalt väärtustada ei taibanud ja ettevõtte asutamisega niivõrd pikalt jokutasin.

Keda sa igatsesid?
Ma ütleks et sisimas igatsesin kindlasti seda, et oma suure perekonnaga rohkem aega veeta saaksin. Inimestel on kõikidel aga oma elu, mis hargneb omakorda perekonnaks, lasteks, vanemateks, sõpradeks ja tihtipeale on üksteise jaoks raske aega leida. Elu teeb aga omad korrektuurid ja peale pojakese sündi olen perega kordades rohkem aega veetnud ja tunnen selle üle vaid siirast rõõmu.

Parimad uued tutvused?
Sajaprotsendilise kindlusega minu superäge beebigrupp. Kiftid naised, kellega enda rasedust ja beebiaega lausa lust jagada on.

Midagi, mis tahad uuele aastale vastu minnes endale öelda?
Ole kannatlik ja anna endale aru, et kõik on mööduv. Hinda igat hetke ja keskendu rohkem positiivsele.

Selline see 2017 saigi -  emotsiooniderohke ja igas mõttes kõige erilisem, mida eales kogenud olen. Viimane aeg on ta nüüd aga teele saata ja lõpuks end uude aastasse sisse seada. Tänaseks aga kõik ja räägime aga varsti jälle!


reede, 26. jaanuar 2018

aga kus koer on?!?

Huhh, panin just mõni hetk tagasi väikese karupoja ööunne, Nils on linnas oma igakuisel pokkeriturniiril, ETV2 pealt tuleb minu jaoks juba teist ringi eetriaega saav Koduseinte saladused, mille keskseks teemaks keskaegsete inimeste kodused kombed ja tavad - no ei kujutaks ette üht saadet, mis võiks olla rohkem minu tassike teed. Ühesõnaga - olen leidnud just selle mõnusa hetke, mil olen valmis jälle pisut kirjutama ja püüan omadega ehk järjelegi jõuda.

Jaanuarikuu on olnud tõeline emotsioonide virrvarr, ja seda mitte ainult minu ja Nilsi jaoks vaid ka karupojakese jaoks. Aga emotsioonide virrvarr selle kõige ägedamas mõistes. Väike kutt teeb pidevalt põhimõtteliselt üle öö selliseid arenguhüppeid, et lihtsalt vaata ja imesta. Et ta meil juba ka neli kuud vana on, annab ainest uskuda, et areng läheb nüüd alles täistuuridel käima.
On nii hästi näha kuidas tema emotsionaalne pool on viimase kuu jooksul arenenud - kui naerda, siis lõkerdades ja südamest. Kui aga miski tuska valmistab - siis loomulikult kõvahäälse kisa ja jörina saatel.


Minu jaoks pisut üllatusena tuli aga asjaolu, et juba neljakuused asjapulgad võivad tahta roomamist praktiseerida. Ja oi-kuidas-veel meie karupojake roomamistehnikat igapäevaselt lihvida üritab. Pelgalt mõned kuud tagasi see pisike ubinakene ainult lamas selili ja vaatas tasaselt enda ümber toimuvat ja nüüd annab endast kõik ja rohkem veel, et pisikeste jalakeste ja käekestega end mööda põrandat edasi vedida. Küll on alles pealehakkamist ja indu. Kohe näha, et emasse 😅


Jaanuari keskpaigas ootas karupojakest ees ka teine rotaviiruse vaktsiin mida kartsin kui tuld arvestades mis trall meid peale esimest vaktsiini ees ootas. Jumalaletänu oli karupoja kõhuke nüüdseks juba nii suure sammu paremuse poole teinud, et teine vaktsiin meie majas järelkaja ei saanudki. Tõesti ei oleks ealeski uskunud, et kellegi teise kannatused võivad rohkem korda minna ja haiget teha kui enda omad. Näiteks kui üks päev kilkasin Nilsile, et wow kui vahva, et meie gaasivalude periood nüüd suures pildis möödanik on, kostitas see õhtu meid kõige nuturohkema gaasitralliga, mida üldse näinud olen. Nii me siin siis karupojakesega olime, tema nuttis - mina nutsin. Muudkui masseerisin teda nii kuis oskasin, kussutasin, pakkusin lähedust ja sosistasin muudkui häid soove. Emasüda, oeh maivõi.

Meie päevakava on hetkel üsna kenasti välja kujunenud - varahommikune ärkamine jätkub esimese unega kella 10 paiku. Peale mida ootab meid ees pooleteisttunnine mängupaus ja 12 paiku suigub karupojake kolme, mõnikord ka nelja tunnisesse lõunaunne. Pikale lõunaunele järgneb ka veel pärastlõunane uni umbes viie paiku, millel kestvust tunnike-poolteist. Ööuni saabub kaheksa - üheksa paiku, mis annab lapsevanematele paar tunnikest ka mõnusat õhtuaega.
Olen küll korduvalt kuulnud, et jõuad vaevu päevakavaga ära harjuda kui kõik järsku peapeale pööratakse. Ei ole mul muidugi aimugi, millal järgmine peadpööritav muutus meid kostitab aga nii kaua kuni ta veel saabunud ei ole, jätkame tegutsemist väljakujunenud kondikava järgi.

Päevakava järgimine aitab minusugusel pedandil meile planeerida ka üksjagu seiklemist siin-seal. Käime karupojakesega nii ujumas, massaazis kui ka rühmavõimlemises, et sotsiaalseid oskuseid juba maast-madalast arendada. Hetkel on kõige sotsiaalsem tegevus rühmavõimlemises küll nutmine, sest paratamatult on beebidega kord juba nii, et kui keegi ühes toa otsas nutuvõru suu ümber tekkida laseb, levib see kui doominoefekt ka toa teise otsa 😅. Õnneks on aga võimlemistundides rõõmsaid avastushetki kordades rohkem kui melanhoolseid kaastundeavaldusi. Tore on näha kuidas beebikestele nii lihtsad kuid efektiivsed võimlemisharjutused palju kilkeid ja rõõmu toovad.

Kuna Nikolasele teised lapsed palju huvi pakuvad, oleme aktiivsed ja osavõtlikud kõiksugustel üritustel kuhu kutseid lunastada võimalik, näiteks eelseisval nädalavahetusel oleme oodatud lausa neljale sünnipäevale. Kuna minu jaoks on beebi uneaeg püha ja äärmiselt oluline beebi (ja ka minu) rutiinse ja rahuliku päevakava (ja ka terve mõistuse) säilimisele, on läinud seekord eriti hästi, sest kõik sünnad sattusid ajaliselt täpselt uneaja ümber. Sellegipoolest on meil vanker alati valmis pagassi kolima, et karupojake oma vajalikud unetunnid ka külapeal tehtud saaks.


Mõnikord vaatan ja imestan, et ühevanused beebid on tegelikult niivõrd erinevad. Karupojake vajab minutipealt oma väljakujunenud unetunde, muutub nende puudumisel virilaks ja valjuhäälseks ja tudumiseks sobib ainult ja ainult vanker või voodi. Samaaegselt on meie kõrval palju samaealisi beebisid, kelle päevakava koosneb juhuslikest unedest mis võivad aset leida ka empsi süles. Oeh süleuned - kui need aset leidsid, tundusid need lõputud ja vabadust piiravad aga ühel hetkel said need ootamalt kiirelt otsa ja igatsen neid juba jäägitult. Ulme on see eluke beebiga, nii palju uut ja uskumatut igas päevas, millele varem pole isegi mõelda osanud.
Ööuned on viimasel ajal aga üsna rahutuks muutunud ja kui varem ärkas pojake iga mõne tunni järel ja öö jooksul kokku 3-4x, et kõht mõnusalt piima täis nommida, siis nüüd võib äratusi tulla lausa 6-7x öö jooksul. See on nii äraütlemata väsitav ja on tõeliselt veider mõelda, et viimati magasin terve öö järjest möödunud aasta septembris 😄  Minu üsna arvestatavat kurnatust kirjeldab üsna hästi juhtum mõne päeva tagusest ajast. Nimelt istun mina rahulikult elutoas ja taban end järsku ehmatuselt, et issand... aga kus koer on?!? Järgmisel hetkel sain aga aru, et aa jah... meil pole ju koera 😅  Olin eelneval ööl hoopis unes näinud, et võtsime koera, panime talle nimeks Snoopy ja tegime koos tema ja Nikolasega igasuguseid vahvaid asju. No ei olnud just üks minu kirkamatest hetkedest.

Olles nüüdseks juba pisut üle nelja kuu end ihu ja hingega beebimajandusele pühendanud (ja peaaegu, et iga hetke sellest jäägitult nautinud), üritan ka pisut rohkem aega ja tegevusi puhtalt endale välja mõelda. Näiteks olen üsna usinalt filminud ja üleslaadinud videosid, mille kallal töötamine mulle hirmsasti meeldib. Samuti annab Nils mulle võimalusel vaba aega ja veedab mängleva kergusega väikese kutiga koos aega, et emps saaks nautida kas iluprotseduure või niisama ringi tuuseldada. Mõned nädalad tagasi avanes mul esmakordselt võimalus oma hilbud kokku korjata ja Moepärli Kirbuturule müüki paisata. Kes veel Moepärli jõudnud ei ole, siis järgmisel laupäeval toimub seal vahva müügiüritus kuhu ka mina oma kodus lamamisest kanged kondid katsun kohale vedada, et oma boksi (nr 56) uhkelt esindada. 

Siinkohal tuleks see pisut laialivalguv postitus kokku tõmmata, et veel päeva viimaseid tunde nautides oma peakesele puhkust anda ja rohkem mitte lobiseda. Jutustame varsti jälle!



pühapäev, 7. jaanuar 2018

Asjad mida me päriselt ka kasutame

Mäletan hästi, et kui Triinu Liis, mitmed head kuud tagasi tegi postituse beebitoodetest, ilma milleta nemad ei suudaks, panin kõrvataha, et kindlasti pean ka ise sarnase postituse kirja panema.
Nüüd, kui karupojake on juba pea nelja kuune, oman üsna selget ülevaadet asjadest, mis on meie igapäevase elu kohe hästi palju mõnusamaks muutnud. Imselgelt on igapäevases kasutuses vanker - voodi - lutt jms, seega nendest ma siin juttu tegema ei hakka. Kokkuvõtvalt võib hoopis öelda, et tänases postituses on nö. mugavustooted aga mis see elu siis ilma mugavuseta oleks... pigem pisut närune. Seega kui mugavust on antud - tuleb sarvist haarata!

Fresco Bloom söögitool
Kui tuttavad meile algselt Fresco Bloomi laenuks pakkusid, olin üsna kahtleval seisukohal, sest tundus teine ilgelt suur kobakas ja kuidagi hirmus jäik. Kuidas ma siis panen enda beebikese sinna jäiga tooli sisse eksole... Uskusin, et saan hakkama laenatud BabyBjörn tooliga, mille saame maha asetada. Kiirelt oli aga selgus majas, et Nikolasele BB tool väga suurt rõõmu ei paku ja pigem eelistab ta aega veeta just Fresco toolis. Hoiame me seda köögis, seega ei oskaks ma enam meie hommikuid ilma toolita ette kujutadagi. Pistan poisi pleediga kaetud tooli sisse ja nii ta seal oma mänguasjadega minuga samal kõrgusel vähemalt 30 minutit järjest on nõus aega veetma. Minule annab see ideaalse aja, et nautida hommikusööki.



Najell SleepCarrier
Sleepcarrierist olen siin ennegi korduvalt juttu teinud ja tema ilmselt pikka tutvustust ka ei vaja. Tegemist on ühega kahest asjast, mille ise pidime soetama ja oma hinda on ta igatahes väärt. Kasutan seda igapäevaselt karupoja transportimiseks toast kaks korrust allapoole vankrisse. Tekitab ta beebile mõnusa tuulekindla pesa. Kui ma aga kortermajas ei elaks, vast carrier nii palju kasutust ei leiaks.


Babyboo kate
Vahva Babyboo pere saatis mulle karupojakese sünni puhul imetamiskatte kingituseks. Kui alguses selle kasutamist natuke pelgasin, olgugi, et tegemist on ülilihtsa ülesehitusega tootega, siis juba mõne korra järel olin täiesti lummatud. Olen kasutanud katet lugematul arvul kordi restoranis/avalikus kohas imetamiseks ja samuti on see meie igapäevane kaaslane lõunaunede ajal. Nimelt on rõdutuduks meil kasutada isteosaga jalutuskäru, mis on eest täiesti avatud. Kuna tormituuled ja (harvad) lumesajud meid ju sügis-talvisel perioodil kimbutavad, on lihtsalt ideaalne ava osaliselt kinni katta Babybooga ja lasta karupojakesel mõnusalt pesas nohiseda.

Lõputus koguses pleedid
Pleedid diivanil, pleedid voodis, pleedid vankris, pleedid põrandal, pleedid söögitoolis... you name it! 

Ühekordsed mähkimisalused
Mainisin enne, et põhimõtteliselt pidime enne karupoja tulekut ostma vaid kaks asja - SleepCarrieri ja mähkimislaua. Viimane neist, on meist 100% puutumata ja ei plaani seda kasutada ka tulevikus. Kasutusse võtsime hoopis ühekordsed mähkimisalused, mida saab laiali laotada kuhu iganes tarvis - diivanile, voodisse, restorani mähkimislauale jms. 

Beebimonitorid
Minu armsad sõbrannad kinkisid beebimonitorid karupojakesele babyshoweri raames ja kuigi esimesed kuud ma nende kasutamisest sotti ei saanud, muutusid nad järsku hädavajalikuks kui karupojake hakkas tegema lõunaunesid rõdul ja õhtuti ise oma voodis uinuma. Meil on kasutuses Britton BC-966 monitorid ja oleme nendega igati rahul.



Imetamisrinnahoidjad
Kui raseduse ajal olin jummala veendunud, et mingeid imetamisrinnahoidjaid mina küll kasutama ei hakka ja rokin tavalises pesus edasi... sain aga üsna kiirelt vastu näppe ja selgus, et kui tahan väljas süües ka pojakesele süüa pakkuda, tuleb need rinnakad siiski skoorida. Õnneks on tänapäeval variatsioon välimuse osas väga korralik ja skoorisingi H&Mist ühed täitsa kenad isendid, mis mind (ja pojakest) truult teenivad.

Marlilapid
Põhimõtteliselt võiksin marlilappide ja imetamisrinnahoidjate arvamuse osas võrdusmärgi tõmmata, sest mõtlesin miskipärast, et mingeid vanaaegseid marlilappe ma nüüd küll kasutama ei hakka 😅  Õnneks aga ema terve hunniku mulle neid pihku toppis ja koheselt oli selge, et ilma nendeta me kohe kuidagi ei saa. Olgugi, et piima tagasiheitega me siin palju tegelema ei pea, on lapid pojakesele mõnusad nossukad kui kätte on jõudmas tuduaeg. Et viimasel kuul on meil beebikese asemel tekkimas buldogikutsikas, kes kogu elamise täis tahab ilastada, on lapid nüüd veel eriti käepärased.

Sõbrunemine BB tooliga, tähtis nossulapp kindlalt haardes

Beebigrupp
Otseloomulikult saab iga täie mõistuse juures inimene aru, et tegemist ei ole asjaga aga minu terve mõistuse säilitamise jaoks on just beebigrupist olnud kõige suurem abi. Tegemist on pisikese grupiga, mille raames chatime kaasvõitlejatega juba umbes kolmandast-neljandast raseduskuust igapäevaselt hommikust õhtuni. Tunnistan, et pelgasin muidugi seda beebigrupindust, sest ega vähe ei ole ju räägitud nendest hullumeelsetest, kes gruppides tormi üles keerutavad. Müstilisel kombel on minu pisikeses grupis nii võimatult normaalsed naised, et ma ei oskaks midagi paremat ette kujutadagi. Lihtsalt nii hädavajalikult hea on teada, et on vähemalt 15 naist, kes elavad läbi ja kogevad igapäevaselt kõike seda sama mida isegi... Terve mõistus on igatahes tänu neile veel omal kohal.

Kindlasti kuude jooksul nimistu muutub ja täieneb, aga just sellised on asjad, mida me ka päriselt nelja kuu jooksul kõige enam vajanud oleme, et meie ja beebipoisi elu võimalikult mõnusaks elada. Huviga kuulaksin ka teie kogemusi asjadest, milleta beebimajanduses kohe kuidagi hakkama ei saaks. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!