kolmapäev, 30. november 2016

Facebooki võidud

Assa nugis kus mina alles oota ja ootan. Ootan, et lõpuks ometi pikiks tihedale tööpäevale vahele üks korralik kirjutamistuhin ja suudaksin Bloggeri lehe avada, vajutada "uus postitus" ja muudkui kribada. Miskipärast on viimasel nädalal seda tunnet tikutulega taga tulnud ajada aga nüüd lõpuks tundsin enda sees väikest leeki lahvatamas ja panen postituse kirja ära. Rühin nagu hullumeelne veel viimaseid nädalaid enne puhkust tööd teha ja ausaltöeldes on arvuti ekraani vahtimisest silmad juba täiesti läbi. Koguaeg on selline tunne, et tahaks lihtsalt silmad kinni panna ja endale pisut puhkust anda. Väsimus...väsimus on see! Tuleb aga viimsedki jõuvarud kokku võtta ja paar nädalat veel ära punnitada. Täna täpselt kahe nädala pärast pakimegi kompsud ja asume teele, et kaks nädalat Tenerifel lebotada.


Tahaksin täna aga pisut arutleda hoopis Facebooki teemadel, täpsemalt Facebooki kampaaniate ja võitude üle. Minu jaoks on Facebook oma väärtuses devalveerunud sellele tasemele, et kasutan seda vaid igapäevaselt Nilsiga chattimiseks ja kampaaniates osalemiseks. Ma ausaltöeldes isegi ei mäleta, et mis Facebookis vanasti tehti... lisasime sinna nagu pilte ja check in'isime erinevatesse üritustesse ja sihtkohtadesse. Enam ma seda aga kohe üldse teha ei taha ja seetõttu käin ka ilmselt Facebookist suhteliselt suure kaarega mööda.

Noh, tuleb tegelikult tunnistada, et seitsme...või kaheksa(?) Facebookis veedetud aastaga on mingine sundkäitumine siiski sisse jäänud ja hommikul ma selle arvutis endale domeeniribale avan. Kerin korra läbi, teinekord jagan mõnda kampaaniat ja muud suurt seal ei teegi. Enamasti jaotan oma sotsiaalmeedia tarbeaja Instagrami ja Snapchati vahel, mille olemus mulle kuidagi rohkem meeldib. Neis on kuidagi vähem sisu... samaaegselt rohkem seda millele enda aega kulutada raatsin.

Kuigi ma tõesti palju aega Facebookis ei veeda, on juhtunud niiviisi, et olen skoorinud mõned täitsa korraliku väärtusega auhinnamängu võidud. Tegelikult mind ajendaski antud postitust kirjutama asjaolu, et eelmine nädal veel ühe võidu skoorisin ja peale seda taaskord kuulsin "kuidas see võimalik on??" / "miks sa alati võidad??" / "miks mina kunagi ei võida??". Kõikidele neile küsimustele on mul aga alati lihtne ja ühene vastus, "selleks, et võita, tuleb ka osaleda!!" Daaaa onju haha 😄

Olen võtnud seisukoha, et jagan tõesti vaid neid asju, milles loositavat eset/teenust väga väga tahaksin ja niisama nodi jagamisrõõmu pärast saada ei tahaks. Kunagi praktiseerisin ka antud teguviisi, aga õnneks mitte ükski kord mulle nodi sülle ei sadanud ja seeläbi lõpetasin ka pisipudi ja lihtsalt jagamise pärast jagamise ära. Mitte, et ma nüüd väidaks, et selles tegevuses midagi kardinaalselt halba oleks, sest kui ikka jagada meeldib ja võidutahe on suur siis no jumala eest jaga! 😉

Esimese korraliku võidu skoorisin mõned aastad tagasi ühest vastvalminud Facebooki riidebutiigist, ning minu võiduks oli 50€ kinkekaart. Assanuga no oli see vast õnn! Tasuta riided ju! 😄 Krabasin butiigist ühed punased püksid (mis mul ka juhuslikult täna jalas on haha) ja pika karvase äärega kampsuni. Ei tea kas tolajal veel Hiina-Poola kaubavedu nii aktiivselt ei toiminud aga minu tolleaegne skoor oli ülikvaliteetne ja veel aastaid hiljem pidevalt kasutust leidev. Kusjuures olen tähele pannud, et kõige enam jagataksegi mängudes riidebutiikide pilte, need numbrid küündivad lausa tuhandetesse, seega olen ise täna üsna harv antud teemade jagaja. Mingi võidulootus võiks ju siiski olla.

Teise võiduna koputas minu uksele vist Euronicsi mäng, kus sai võita jalgpallipiletid kahele inimesele Eesti-Inglismaa mängule. Võite vist ette kujutada, et puhtast enda huvist ma seda mängu just ei jaganud... ja seda suurem oli muidugi Nilsi rõõm kui ma tõepoolest need piletid endale võitsin. Piletitele järgi minnes vaatas mees leti taga mind muidugi sellise näoga et " oi-oi-oi no mida sina küll jalgpallist tead...ma oleks võinud vabalt ise need piletid taskusse panna" 😅 Krahmasin aga kiiresti piletid ühes ja nii me siis jalkamatšil ära käisimegi, Nilsi õnnehüüete ja fangirlingu saatel, sest paljud tema lemmikud just antud mängul platsil olid.

Järgmise võiduna saabus minu õuele teade Facebooki butiigist nimega Butiik Primadonnad. Mingi hetk olid nende hõljuvad ja suure lipsuga kleidid ilgelt popid ja no mis siis minulgi üle jäi kui püüda moega kaasas käia. Nimelt lubasid nad võitjale täitsa spetsiaalselt antud kleidi õmmelda. Võit tuli ära, pilt oli kena aga kleit ise ei olnud päris selline nagu vaimusilmas ette kujutasin. Ei sobinud mulle tema materjal, mis juuksed hirmsalt lendlema ajas ja ka istus ta kuidagi harjumatult. Ei olnud ilmselt lihtsalt minu stiil ja andsin mõne aja pärast kleidi uuele õnnelikule omanikule edasi.

Peale antud võitu oli tükk maad tühjust. Aa ei... ükskord avastasin puhtjuhuslikult, et olin võitnud kuskilt Ilumessi piletid ja kenasti oli mind ka Facebooki postkasti sellest teavitatud. Aga kuna kiri läks mingisse ebamäärasesse kausta siis jäi see kahe silma vahele. Tegelesin küll üsna usinalt huvipakkuvate kampaaniate jagamisega aga ei õnnestunud mul ühtki kala veest välja tõmmata. Kuni Oktoobri keskpaigani, kui minu võiduteavitust jagas ettevõte Delta Apartments, kelle juurde minipuhkuse võitsime. Vot see oli alles üks igavesti mõnus kogemus ja kirjutasin sellest lähemalt ka SIIN.


Olemegi jõudnud viimase võidu juurde, mida ma veel tegelikult ei olegi jõudnud realiseerida. Nimelt potsatas eelmine nädal mulle sülle võit OZO restoranist ja lausa nii vahvalt, et paketti kuulub sushiõhtu koos veini ja vesipiibuga neljale. Teate ju küll OZO't, mingi hetk sai temast kaeda-lugeda pea igast suuremast blogist. Tundub, et nende promoürituse laadne asi toimis, sest mina olen nende juures küll pea alati inimestega täidetud laudkondi silmanud. Juba käesoleva nädala reedel avanebki mul võimalus oma silmaga nende juures head-paremat kaeda.

Oeh, saigi vist enam-vähem kõik kirja pandud. Ühesõnaga, long story short - kui tahate Facebookis võita, siis jagage jagage jagage! Mina valin üldjuhul sellised loosimised, kus näen, et osalejaid ei ole tuhandetes ja nagu näha, siis mõnikord täitsa veab. Tahaks hirmsasti ka teie võidulugusid kuulda, miskipärast minu jaoks nii põnev teema...
Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime juba varsti jälle!




neljapäev, 24. november 2016

Unistamine on ju tasuta...

Heia sõbrad,

jõulud lähenevad armutu kiirusega mistõttu olen hakanud ka ise mõtteid enda soovide ümber mõlgutama. Ah mis siin luisata, eks ma olen tegelikult juba üsna pikalt üritanud välja nuputada, et mis siis sel aastal tarvilik jõuluvana kirja panna oleks. Erilise tõuke annab muidugi asjaolu, et juba nädalate viisi nuiavad pereliikmed vastused ja mida ei ole... on vastused!

Mäletan, et juba eelmine aasta kurtsin siin sama muret, et justkui veider on inimestele öelda, et nüüd just sellel ühel päeval aastas ostke mulle seda ja toda ja kolmandat. Võibolla sellise sundmõtte tagajärjel ei suudagi ma ühtegi mõistlikku kingisoovi välja mõelda. Tunnen end hiiglama palju mugavamalt ise kingitegija rollis, sest rõõmu lähedaste silmis on ju lihtsalt nii tore näha.

Olen põnevusega iga päev jälginud Pille-Riinu blogi, kuhu ta jõulude eel igapäevaselt kingisoovitusi postitab ja samuti teisi tublisid, kes ikka ja jälle millegi uue-põnevaga lagedale tulevad. Ise kiikasin tegelikult mõni aeg tagasi päris tihedalt Eesti disainerite tooteid ja olin siiralt üllatunud kui vinget kraami meil siin ikka tehakse. Üritasin küll pingsalt välja mõelda, et kas mõnda neist toodetest enda lähedastele kinkida saaksin aga kui ikka nii suure perega on tegemist nagu minul, tuleb eelarvega vähe ettevaatlikumalt ümber käia. Siin ka näited mõndadest minu lemmikutest:




Tegelikult on mul mõned asjad küll, mille järgi hing ihaleb, aga kõige vajalikum neist on nii hirmkallis ja keerukas leida, et ei teagi kas on paslik sellist vidinat jõuluvanalt paluda. Selleks on kaua igatsetud filmimisvalgus, täpsemini siis ringlight. Olen ühe korra antud valgustusega filmimist proovinud ja ei oskakski midagi paremat ette kujutada. Päevad on hetkel nii jube pimedad, et filmimiseks hetke leida on pea, et võimatu. Saan filmimist ajastada vaid laupäeva või pühapäeva hommikusse aga ega iga nädalavahetus ka sama graafikut pidi viitsi liikuda...


Kui nüüd soovinimekirjaga edasi liikuda, vaatab mulle vastu jälle üks üsna sarnane asjapulk - valgustusega lauapeegel. Jälle sama lugu, väljas valitseb pidev pilkane pimedus, nagu Mordoris elaks ausalt, ja igahommikused kosmeetikaminutid on illlgelt raskendatud. Hetkel toimin niiviisi, et igal hommikul võtan kätte oma minipeegli, mis peitub ühe väikese highlighteri karbis, lülitan tööle Iphone'i taskulambi ja lasen valgusvihul endale silmaauku paista. Ei kõla ju kui üks mõnus hommik? Selletõttu olekski väga vajalik üks valgustusega peeglike.

Viimase mõttena suutsin genereerida ühe päris huvitava toote. Nimelt nägin mõni aeg tagasi Jyskis vaipade osakonnas ca. 20€ maksvat tehis lambanahka, mis nägi üllatavalt hea välja. Olen alati endale miskit lambanaha sarnast soovinud, aga kui käsi ei tõuse, et isegi 20€ Jyski jätta siis noh... ilmselgelt ei osta ma endale ka päris lambanahka. Kuna Jyski oma oli aga nii soodne, võtaks neid kohe kamaluga ja laotaks terve diivani täis...ja põranda...ja voodiääre 😁

Tegelikult ootan ma kõige enam ikkagi seda, et saaks südamerahus hapukapsast ja verivorsti vitsutada ja varbad liiva lükata. Üsna kummastav on küll jõuludest troopilises kliimas mõelda aga kuna korra oleme seda juba kogenud, tean, et tegelikult on see jube mõnus. Lund, mis loodetavasti ikka mingi hetk otsustab maha tulla, jõuame nautida ju niikuinii veel pool aastat.
Tänaseks aga minu poolt kõik ja soovin teile lennukaid kingiideid!



pühapäev, 20. november 2016

Jagan kingitusi!

Hei sõbrad,

olen möödunud nädala veetnud totaalsel töölainel ja seetõttu eriti mõtteid koguda siin blogiveergudel ei olegi saanud. Peale töö vihtumisele, valmistusin ka laupäeva hommikuseks filmimise sessiooniks, sest himsa hooga tagus kuklasse teadmine ja tungiv sisehääl, mis käskis filmida-monteerida-üles laadida esimese jõuluteemalise video. Jõuluteemalise juba novembrikuu keskel sel lihtsal põhjusel, et olen tegelikult terve oktoobri ja novembri alguse täitnud päkapikukohustusi ja kõik jõulukingid on mul selleks aastaks olemas, can I get a woopwoop!

Iga aastane jõulukinkide stress lajatab ju vähemalt sama ootamalt vastu vahtimist nagu ka iga aastane "issand lumi tuli juba maha - mul ikka rehvid vahetamata" teadmine. Sa tead, et see on igahetk tulemas aga varakult ette valmistuda ka ei viitsi. Sel aastal oli mul aga tõeline sundolukord, sest juba tükkmaad enne jõululaupäeva sõidame Tenerifele, mistõttu mingitest viimase minuti ostudest ei ole siin mõtet rääkidagi...

Esimese kingi ostsin oktoobrikuu alguses Nilsile ja andsin ka tegelikult üsna kohe üle, sest olukord lihtsalt nõudis seda. Nimelt soetasin talle Timberlandi poest Moens sooduskampaania raames Timberlandi uue kollektsiooni tumehallid saapad neljandiku võrra soodsamalt kui muidu oleks saanud. Kuna tema mind eelmisel jõulul sama kingiga üllatas, olin kindel, et Timerlandid on tõesti kindlapeale minek.

Samuti olen skoorinud kingid 8 pereliikmele, mis ongi tegelikult kõik mida sellel aastal teha tarvis. Kui nüüd Nilsi saapaost välja jätta, sain käesoleval aastal ka soodsamalt hakkama kui muidu. Hoidsin lihtsalt silmad-kõrvad teravad terve aasta ja panin kõrvataha, mida keegi soovunelmana mainis. Kahjuks ei saa ma teile aga ühtegi neist kinkidest siin veel avaldada, sest noh, nii kaoks ju kogu üllatus. Vast näete enamus asju aga vlogidest, mida Tenerifel üles võtta plaanin.

Nii, nüüd aga asja juurde! Et mulle see kinkide tegemine nii hingelähedane on, üllatusest tulenev rõõm südame laulma ja silma särama paneb - oli vaid õige enda kallite lugejate-vaatajate vahel üks suuremat sorti kingipakk loosi panna. Komplekteerisin mõne kuu jooksul kokku head-paremat ja filmisin loosi eile hommikul lõpuks üles. Kui leiad, et kingipakis on ka sinu jaoks miskit põnevat, mis endale meeldiks või kasvõi edasi kinkimiseks sobilik oleks - ole nii tore ja jäta enda konktaktandmed video alla Youtube'i kirja. Võitja teen teatavaks selle sama video all juba vähem kui kahe nädala pärast, 3. detsembril. Seega võid olla täitsa kindel, et pakk õigel ajal sinuni jõuab :)







kolmapäev, 16. november 2016

Punase kapsa salat kinoaga // Retsept

Hei sõbrad,

kõigepealt ütlen kohe ära, et aimsousorrii selle pärast, et viimased postitused kõik retseptide teemalised on olnud. Neid on kuidagi hea siuh-sauh kirja panna ja ise hiljem vajadusel blogist kiigata.
Näiteks olen ma maailma kõige kehvem ahjuküpsetiste spetsialist, seega igakord kui vaja valmistada näiteks pikkpoissi või mõnd kooki, pean internetiavarustes ringi tuulama, et kätte saada õige kraad ja küpsemisaeg.
Täna oli aga ilge kihk siin üht retsepti jagada, mille olude sunnil pühapäeval nõutult keset Rimi seistes välja mõtlesin. Jah - ma läksin endaga totaalselt vastuollu ja peale pühapäevaseid pidusööminguid papside juures, läksime Nilsiga poodi kõhud täis - pead tühjad. Ei olnud meil ühtki ideed, nimekirja ega isu, mistõttu kolasimegi niisama poes ringi, korjasime korvi tavakaupa ja üks hetk leidsin end keset juurviljaletti jõllitamas punast kapsapead. Ei ole mina teda varem ostnud, sest ükski retsept teda ette pole näinud.

Üldiselt kulgeb käesolev nädal tõelise kapsa tähe all - pühapäeval ja esmaspäeval nosisime isa tehtud hapukapsaid uue broilerifilee verivorstiga (mis on muideks imetabaselt maitsev) ja eile õhtul oligi käes aeg kokku visata leiutis punasest kapsast. Miskipärast tundus mulle poes, et kodus olev poolik kinoa pakk sobiks just ja ainult punase kapsa salatisse ja nii viskasingi eile kokku sellise retsepti:
  • pool pakki puljongis keedetud kinoad (sobib ka kuskuss)
  • veerand kuni pool punast kapsast peeneks hakituna
  • 1 purk konservmaisi
  • poolitatud kirsstomateid
  • 2 pakki tükeldatud basiiliku-mozzarellat
  • 1 tükeldatud kollane paprika
  • lahja majonees + hapukoor kastmeks (pigem vähem kui rohkem)


Liitsin eile kõik ülalmainitud väed üheks ja kõrvale otsustasin küpsetada suvikõrvitsa - kanahakkliha pikkpoisi, et toidule ka pisut tummisemat mekki anda. Antud küpsetise jaoks riivisin pool suvikõrvitsat ning segasin kokku ühe muna ja 600g kanahakklihaga, vormisin 3 piklikut pätsikest ja asetasin 50 minutiks 200 kraadi juurde ahju.

Ja mis ma oskan öelda, praise the lord and halleluujah - see toiduelamus viib keele alla! Ma ei ole väga suur isenuputaja ja liiga tihti enda leiutatud retsepte ei usalda - aga seekord lausa tungivalt palun teil kõigil antud kooslust proovida. Piisavalt huvitav ja modernne, samas koduselt maitsev.

Kuna armastan aga toorainest alati viimast võtta, et raisku läheks võimalikult vähe - jäi mulle nüüd ülesanne, mida teha nädala teises pooles pooliku suvikõrvitsa ja pooliku punase kapsaga. Tundub, et kapsalainel seilame rahulikult edasi, sest tegemisele läheb punase kapsa - riivitud suvikõrvitsa - pehme feta salat. Ilmselt leiavad tee salatisse ka kirsstomatid ja ega suurt muud vast mitte. Kastmeks võiks proovida midagi õlibaasil - äkki kookosõli-sinepi-mee? Kui teate aga mõnd head punase kapsa retsepti, olge nii kenad ja andke kommentaarides märku, et ma omadega täitsa jänni ei jääks.
Tänaseks aga ongi minu poolt kõik ja lobiseme varsti jälle!




pühapäev, 13. november 2016

Külluslik vaarika-šokolaadikook

Heia sõbrad,

tänane postitus endas pikka juttu ei oma, pigem on ta vormilt pildi-retsepti postitus, et välja aidata need, kes veel isadepäevaks sobivat koogiretsepti leidnud ei ole.
Minule on alati jäänud mulje, et isad on ühed parajad šokolaadimaiad... ilmselt on mulje kujundamisele aidanud kaasa asjaolu, et minu isa just seda on. Olgu tort või kook - šokolaad peab olema selle põhikomponent. Nii ma siis iga aasta isadepäeva eelselt ennast internetiavarustes kolamas leiangi, toksides kõikvõimalikesse otsimootorisse sisse märksõna šokolaad. Eks igasuguseid katsetusi on aastate jooksul juba tehtud ja olgugi, et muidu armastan jääda kindlate vanade klassikute küpsetamise juurde - nagu näiteks napoleon - tabab mind just isadepäeva eel alati tuhin midagi uut katsetada. Eks see ilmselt sellest tulene, et tahaks ju isa ikka millegagi üllatada ka.

Käesolevalgi aastal kaalusin üsna mitut retsepti kuid sõelale jäi üks näiliselt lihtne ja visuaalselt ilus koogike. Arvestama pean küll alati asjaolu, et minu iidamast aadamast vanal ahjul töötab vaid üks režiim, mis eriti kookidel kerkimist ei soodusta, seega pean alati nipet-näpet improviseerima. Esialgse retsepti saate kätte SIIT!


Kui te nüüd võrdlete retseptis olevat kohevat hõrgutist ja minu kooki, on kohe näha, et kohevus ei ole sama. Kasutasin ka pisut suuremat küpsetusvormi, mis juba ise tõmbab kõrguse madalamaks. Et aga koogile kõrguse asemel muud effekti anda, otustasin selle katta hea-paremaga ja maiustuste valiku tegin just selle järgi, mis mu papsile kindlasti hästi peale läheb. Ise muidugi loodan salamisi, et kogu seda magusat kupatust tasandab biskviidikihtide vahel olev hapu vaarikapüree... noh, loota ju võib :D




Rohkem juttu minu sulest täna ei tulegi, panen end hoopis valma ja kiirustan koogiga isa juurde. Ilusat isadepäeva kõikidele asjaosalistele!



kolmapäev, 9. november 2016

Home Inspo

Hei sõbrad,

lugesin siin just hetk tagasi Miramii viimast blogipostitust, kus ta jagab muljeid esimese ja teise kodu soetamisest ja sisustamisest, vastab hulgale sisustusteemalistele küsimustele ja pajatab muust heast - paremast. Sain tollest kirjutisest kohe niivõrd palju inspiratsiooni, et tahtsin siia ka oma mõtteid sisustusteemadel jagama tulla.

Kuna minul puudub veel isiklik kokkupuude päris oma pesa nullist ülesehitamisega, loen tema postitusi alati suure huviga ja üllatun ikka ja jälle, et kuidas neil nupp nii hästi nokib. Lahendused on viimsegi detailini läbi mõeldud ja ideaalselt ellu viidud. Tunnistan küll, et minu maitse kodusisustuse osas ei ole päris nende omaga kattuv aga imetlen neid kohe kindlasti selles osas, et nad enda rida nii hästi suudavad ajada. 

Täna loetud postitus pani silma särama esmalt sel põhjusel, et Miramiil on olemas läbi kogemuste saavutatud teadmised parimatest diilidest, olgu tegu siis parketiostu või akendepaigaldajatega. Mis iganes valdkonnas, tema blogist leiab alati häid nippe ja seda ka sel korral. Ilmselt andis minu tänasele kirjutisele suurema tõuke asjaolu, et päris oma unistuste kodu ei tundugi enam olevat seitsme maa ja mere taga, vaid ideeliselt kipub lähemale tulema ja on nüüdseks ehk juba kuue maa ja mere taga? Edusamm igatahes :D

Kõige enam ajendas mind kirjutama Miramii postituses aga lõik, kus räägib top 5 soovitustest kui kodukujundamine käsil peaks olema ja lõik, kus arutleb maitse kujunemise üle - mis seda mõjutab ja millised on elu õpetused ses vallas. Üks suuremaid küsimärke mu peas, seoses kunagi ettevõetava kodusisustuse/ehitamisega, on asjaolu, et kuidas ma küll peaksin oskama kõiki enda peas keerlevaid detaile omavahel kokku sobitada ja kust ma küll kõik soovitud asjad leian? Vajan alati millegipärast tõuget ja teiste nõusolekut, et kas teen ikka õige otsuse ja öelge palun jumala eest mis on 100% õige!!! :D

Miramii aga julgustab jääma endale kindlaks, usaldama oma maitseeelistusi ja ka kõige hullumeelsemate disainelementide kasuks pigem otsustama kui tagasi lükkama. Et kodu saaks oma tegu ja oma nägu. Iseenesest täitsa õige mõtteviis.
Samuti tuleks rohkem kasutada seda vana head kvaliteet üle kvantiteedi suhtumist, sest kui ikka ühe korra teha, siis teha korralikult. Tunnistan, et liiga tihti kipun toimima vastupidiselt sest kvantiteet tagab teinekord odavamalt rohkem, selles olukorras tuleb vast aga end pisut ümber kasvatada.

Nüüd aga minu jaoks põnevaim teema - mille põhjal olen oma maitse disainielementide osas kujundanud? Ausaltöeldes olen praeguses kodus saanud oma kätt mängu panna vaid pisikeste detailide ja isetehtud aksessuaaride näol, sest suuremaid otsuseid, mis rohkem investeeringut nõuaks, pole olnud mahti teha. Seega peab paika, et hetkel on otsused ajendatud pigem võimalustest või nende puudumistest. Mina ei näe enda elu kümne, isegi viis-aastaku plaani järgi korterelamus tiheda liiklusega autotee ääres. Näen end kepslemas männimetsas, kuuseriisikate ja mustikate vahel. Okei väike disclaimer - ma ei tea kas männimetsas kasvavad kuuseriisikad ja mustikad :D Hoiangi ilmselt sel põhjusel saba ja sarvedega end praeguse eluaseme täiustamisel tagasi, et saaksin oma unistuste metsamajakesse rohkem hinge ja mis seal salata - investeeringuid panna.

Minu visuaalne maitse on aga defineeritav ilmselt sõnaga pehme ja perekeskne. Koht kuhu saan ilma probleemita enda hiiglasliku perekonna suure laua taha õhtusöögile kutsuda ja neile vajadusel ka peavarju pakkuda. Selline kohake, kuhu minu õed-vennad tahaksid külla tulla ja minuga koos köögis askeldades mõnusalt aega veeta ja hiljem terrassil kohvitassi taga jutustada.
Mulle meeldiks maheda tooniga puidune, valgete detailide, suure kamina, pehmete diivanipatjade ja pleedidega dekoreeritud elutuba. Heleda mööbliga ja suurte maakivist põrandaplaatidega köök, mida kaunistavad südameprindiga pajalapid ja köögirätikud. Pigem tumedamates toonides tagasihoidliku disainiga vannituba ning hämar pehmetes toonides magamistuba, mille disainile annaks viimase lihvi kivitekstuur, mis põimub puiduga ühte. Mulle meeldivad puud, tikripõõsad ja aialippidega ääristatud maalapikesed, mille keskel armas tossava korstnaga maja. Kas seda on siis liiga palju palutud? :D

Et ma oma peas seda kõike nii elavalt suudan ette kujutada, annan inspireerivate fotode näol ka teile pisut selgema pildi ja tõmbangi siinkohal postituse kokku. Olge nii head ja andke teada, milline on teie maitse ideaalse kodukujunduse osas. Räägime varsti jälle!








esmaspäev, 7. november 2016

Minipuhkus kodulinnas

Heia sõbrad,

milline mõnus lumine esmaspäev, kas pole?! Olgugi, et olen ikka veel üsna haige, olen sellele vaatamata rõõmsalt tänasest tööpostil tagasi. Kodus veedetud nädal jõudis totaalselt ära tüüdata ja tööle tagasi tulemiseks oli mõnusalt energiat. Võibolla mängis selles oma osa ka asjaolu, et möödunud nädalavahetuse veetsime totaalses weekend getaway vaibis ja murdsime pisut tavapärasest nädalavahetuse rutiinist välja.

Nimelt õnnestus mul imekombel mõned nädalad tagasi võita Facebookis jagamismäng, mille auhinnaks oli välja pannud Delta Apartments mõnusa nädalavahetuse Tallinna Vanalinnas asuvas luksuslikus korteris. Valida sai väga mitme korteri vahel ja meie soovitud kuupäevadega klappis Pikal tänaval asuv Cozy nime kandev korter. Reede õhtupoolikul sammud sinna seadsimegi ja olime ikka tõeliselt üllatunud kui kohale jõudsime. Meie ees kõrgus ääretult kauni sissekäiguga luksuslik vanalinna korterelamu, mille ühetoalisse korterisse oma kompsud maha sättisime.
Korter oli meeletult kõrgete lagedega, ilusate avarate akendega ning modernne ja puhas. Oli näha, et korteri sisustamisel on kõik läbi mõeldud ja külastajatele väga mugavaks tehtud.



Kui olime piisavalt ahhetanud-ohhetanud, viskasime palitud peale ja läksime õhtust vanalinna kaema. Kuna olen alati elanud linnast väljas, on vanalinna õhtune ilu päädinud peaasjalikult öiste linnatuuridega ja niisama vanalinnas jalutamas olen käinud vähe. Imekaunis õhtune lumesadu ja pehmetes tuledes vanalinn olid ühise kooslusena lihtsalt ii-mee-lii-seed! Kiire tiiru raames hüppasime läbi poest, et õhtuks head-paremat nosimist varuda ja jäime korteris ootama sushikullerit, kes meile võidupaketis oleva sushi kätte toimetama pidi. Sushi käes - vaatasime terve järgneva õhtu filme ja lõpetasime töönädala rahulikus tempos.
Laupäeva hommikuks olin kodust kaasa varunud erinevaid hommikusöögi tarbeid, mis aga suuremas jaos kasutamata jäid, sest Nils otsustas, et kui juba siis juba! Otse meie korteri akna all oli Bonaparte kohvik, mille aknal ilutsevatele saiakestele Nils juba eelneval õhtul silma peale oli pannud. Peale kümne minutilist ootamist, saabuski ta juba croissantide ja kohviga, mille saatel möödus üks mõõõõnus laisk hommikupoolik.



Peale hommikusööki lebotasime täies rahus paar tunnikest niisama korteri võlusid nautides ning peale seda otsustasime linnainimeste kombel võtta linnast mis võtta annab. Kui terve elu olen pidanud linnaskäike planeerima selle järgi, et kus parkida ja kuidas selle eest maksta, saime seekord vaid jalgadele valu anda ja kõiki käike palju lihtsakoelisemalt nautida. Seadsime sammud esmalt niisama vanalinna tänavatele ning lõpetasime poolkogemata Viru Keskuses, kus tunnikese rõivaid lapates veetsime. Peale seda sammusime läbi tiheda lumesaju vanalinna tagasi ning otsustasime lõunasöögiks katsetada restorani Bollywood, mis tol päeval meie "kodutänaval" ilutses. Saime restos maailma kõige mõnusama istumisnurgakese, ja naudisklesime pikalt. Vaatamata mõnusale atmosfäärile, tuleb tõdeda, et minu lemmikuks Inda maitseid pakkuvaks kohaks jääb siiski restoran Chakra.


Kuna möödunud laupäeva õhtuks oli pikalt ette planeeritud pisike peokene linnapeal, sobis meile korteri külastus antud nädalavahetusel lihtsalt suurepäraselt. Kutsusime ka mõned sõbrad enda ajutisse kodukesse külla ning suundusime kõik ühiselt jalameestena vastu öötunde linna peale. Oli ikka mugav küll kui aus olla! Eile päeval kell 12 pakkisime aga oma kodinad kokku ja suundusime kodu poole tagasi. Pole midagi öelda, puhkus on mõnus aga kodus on veel mõnusam! :D

Kokkuvõtvalt saan öelda nii palju, et selline minipuhkus enda kodulinnas on teinekord vaat, et mõnusamgi kui lühike linnareis välisriigis. Jääb ju ära kogu reisimisega seonduv majandamine ja selle pealt hoiab ka korralikult aega ja närve kokku. Vähemalt minusugusel lennukartlikul inimesel küll.
Ma usun, et külastan Deltat kindlasti kunagi veel ja soovitan seda väga väga soojalt teilegi. Väga hea alternatiiv hotellile.
Ülal näitasin teile ilusti poseeritud pilte, aga nüüd lisan siia selle, mis toimub meie peres tavaliselt. Mina olemas lihtsalt õnnest pakatav hüperaktiivne ja kreisi - isegi haigena :D
Teile soovin aga mõnusat nädala algust ja rõõmu paksust lumekattest!