esmaspäev, 20. november 2017

Novembris olen tänulik

Olen üritanud järgmist postitust kirjutada järjepidevalt alates möödunud pühapäevasest isadepäevast saati aga nagu näha on, pole ma omadega veel kuhugi jõudnud. Nüüd kavatsen seda aga muuta ja kibekiirelt postitus kirja panna, sest tunnen, et just sellist teemat ma hetkel lahata tahan.
Nimelt oli meie väikses peres eelmisel pühapäeval täitsa esimene isadepäeva tähistamine ja sellest ajendatult tabas mind tõeline emotsioonitulv millesarnast ei saa kohe kindlasti tuulde lasta.
Hakkasin siis mina üks hetk mõtisklema, et küll see november on alati üks kõle ja pikk kuu... aga see aasta tunnen end selles "kõledas ja pikas kuus" kuidagi erakordselt teistmoodi. Tunnen end hoopis väga hästi ja tänulikuna. Tunnen, et elukene söödab järjest ette asju mille eest vaid tänulik olla on õige ja sellest ma täna teile rääkida tahaksingi.
Tunnen ennast ju läbi ja lõhki ja oi-kui-kergelt lasen end teinekord pisiasjadest häirida ja ärritun kiirelt. Langen kergekäeliselt stressi ja elan seda välja inimeste peal, kes tegelikult on väärt palju enamat kui minu tujutsemisest tulenev turtsumine.
Seetõttu tundsingi möödunud nädalal, et tegelikult on elu ikka täitsa ilus ja tusatsemiseks ei ole üldse nii palju põhjuseid kui lasen endal teinekord arvata. Pigem on paslik kinni haarata just rõõmsatest emotsioonidest ja lasta neil end pilvisematel momentidel jällegi hõbedasele pilvepiirile sikutada.

Tänulik olen selle eest, et käesoleval aastal saab see pikk novembrikuu nii-kärmelt-nii-kärmelt omadega ühelepoole ja järgmisena tervitab meid juba mõnus jõulukuu. Minu armas mõnglike on möödunud kuu jooksul õppinud ja arenenud nii palju, et vaid rõõmupisar silmil on teda võimalik vaadata. Pisipoiss hakkab tasapisi gaasimurest vabanema ja see on üks äraütlemata rõõmus hetk värske ema elus. Lisaks sellele mööduvad tema päevad juba tasahilju mänguasju uudistades, oma pisikesi rusikaid lutsutades ja suunurgad taeva poole meile maailma armsaimat naeratust näidates.
Tema unegraafik ja päevased vajadused on mulle iga päevaga aina selgemad ja seda enam saan olla tema jaoks olemas just sel kujul nagu tal seda kõige enam vaja on. Tänu pojakesele näen esimest korda novembrikuud hoopis uues kuues. Igapäevased jalutuskäigud lasevad nautida sügisilmasid oma täies võlus ja uskuge mind, ka vihmas jalutamisel on miski salapärane võlu.


Tänulik olen ka selle eest, et Nils nii uskumatult sujuvalt isarolli sisse elanud on ja pojakesega väga erilise sideme on loonud. Olgu päev või öö - kui silmapiirile ilmub papake, on mõnglil tuju hea. Nii nad mul siin koos tantsivad, jutustavad, mängivad ja poistele omaseid krutskeid korda saadavad. Mõnglikesel täitus eile kaks elukuud ja otsustasin, et järgmisel laupäeval on aeg poisid täitsa üksinda kahekesi omapäi mõneks tunniks koju jätta, et emps saaks sõbrantsile sünna puhul õnnitlused viia. Ausaltöeldes olen täitsa põnevil, et kuidas neil siin läheb ja ei muretse teps mitte (olgu, võibolla ainult natuke), nad saavad kindlasti suurepäraselt hakkama.



Rääkides isadest, tõdesin taaskord, et ka minu isa on üks äraütlemata vinge mees. On ta ju valmis meisterdanud lausa neli täiesti omanäolist ja erilist tütart. Seda on lihtsalt nii kift jälgida kuidas neli plikat saaavad olla nii sarnased aga samalajal totaalselt erinevad. Minu noorem koopia ja järelkasv Lotta, kelles voolab tulihingeline teatrigeen ja saab hakkama üheaegselt nii tööl käimise-teatrikooli-kui ka gümnaasiumiõpingutega. Vinge värk ma ütlen! Meie Johanna, kes meenutab mulle väga mind ennast. On nii uudishimulik ja osav, meisterdab valmis kõik kaadervärgid, mida vähegi ette kujutada suudate ja tunneb rõõmu lihtsatest õuemängudest ja mürgeldamisest nagu minu lapsepõlveski kombeks oli. Ja muidugi meie kartmatu ja maailma humoorikaim pesamuna Emilia, kelle uudishimu, tegutsemishuvi ja rõõmsameelsus teeb silmad ette paljudele.


Üldsegi on väga vahva näha kui osavõtlikud proovivad olla värsked vanavanemad ja kui palju rõõmu väike mõngel ka nende eludesse toob. Tänu neile saavad tihtipeale rampväsinud vanemad ka mõne hetke diivanil lösutades puhata ja omavahel pisut juttugi puhuda. Tuleb tunnistada, et omavahelist aega on hetkel veel hirmraske leida aga küll see kõik balanssi jookseb ja normaliseerub. Olen selles veendunud. Praegu pühendame end nii palju kui võimalik meie maailma armsaimale mõnglikesele.

Samuti olen tänulik endale. Selle eest, et olen leidnud endas julguse koos pojakesega avastada ja käia-teha, et saaksime võimalikult palju kodust nina välja pista. Poiss muudkui kasvab ja tahab ju temagi maailma avastada. Iga päev on uus ja huvitav. Ta on mul üks äraütlemata tubli ja vagur poisiklutt, kellega on külas-kohvikus-poes käimine piece of cake. Oluline on vaid, et piimariiul oleks läheduses ja iga tunni-paari järel valmis oma uksi paotama ja oleme good to go!

Tundub, et sain nüüd lõpuks kõik emotsioonid kirja ja loodan, et suudan nende harjal heatujuliselt edasi pingutada. Jõulukuu on kohe-kohe kohal ja ma ei saaks rohkem põnevil olla. Mõnglikese esimesed jõulud - kui mõnus :)


esmaspäev, 30. oktoober 2017

Eluke, ilus eluke

Uuuups kui silmpilkselt on viimased nädalad mööda lennanud ja minust siin blogis ei kippu ega kõppu. Usun, et mõistate, et igapäevane elu beebiga on niivõrd asjatoimetusi täis ja samas üsna ühekülgne, seega ega mul tegelikult siin suurt miskit kirja panna teinekord polegi. Eks mida päev edasi, seda rohkem toimub meil põnevaid arenguid ja jagub ainest jutustamiseks ehk pisut rohkem.
Kui eelmises postituses veel kilkasin, et olen hirmproduktiivne just neil päevil kui Nils tööl on... heh algaja õnn või asi! 
Loomulikult läksid asjalood hoopis nii, et mina väsisin ju muudkui enam ja enam, ja lõppude lõpuks on need kõige produktiivsemad hetked siiski need kui Nils nädalavahetustel meiega kodus on. Jumal tänatud, et on olemas nädalavahetused! 😅 Olgugi, et viie-kuue tunnised ööuned on juba üsna tavapäraseks saanud, ei ole mu organism kohe kindlasti veel uue elukorraldusega sajaprotsendiliselt harjunud. Eks need unetunnid ole ju ka hästi pindmise une pealt ja iga tunni-kahe tagant tõustes ja mõnglikesel kõhtu täites. Aga kes saaks teda süüdistada - on teine üks ääääretult nunnu tegelane. 
Vot ei ole minu silmad enne näinud, et keski või miski saaks iga jumala päevaga aina nunnumaks muutuda, mõnglikesel on see oskus aga suurepäraselt omandatud! No lihtsalt vaadake seda väikest nööbikest 💙


Mõngelpoiss on homme juba kuus nädalat meiega olnud ja kuigi tänane öö oli taaskord üks väsitavamate killast, olen tänasel esmaspäeval siiski ääretult produktiivne ja lausa müstiliselt palju asju poisiga koos tehtud saanud. Müstiliselt paljude asjade tegemise alla kuulub maniküür, juustepesu, uue toidu valmistamine ja mõned muud iluprotseduurid. Et meie pojakest siiani gaasid üsna hoogsalt kimbutavad, on selge, et päevad ei ole vennad ja hirmproduktiivseid päevi on siiski üsna vähe. 
Gaaside teemal võin end juba tõeliseks spetsialistiks pidada, sest läbi on meil proovitud pea et kõik gaasirohud, probiootikumid, d-vitamiinid, võimlemised jne... Lõppkokkuvõttes tundub, et kõige paremini mõjub siiski lihtlabane võimlemine ja gaasirohtudest suurt tolku pole. Olgugi, et oleme gaasitralliga juba üsna harjunud ja ootame lihtsalt pingsalt selle aja lõppu, on ju lapsekesest nii hirmus kahju kui ta vaevast lahti ei saa. Nii me siis mõni päev võimlemegi ja klammerdume üksteise külge hommikust õhtuni ja sellistel päevadel ma diivanilt kaugemale ei jõuagi. Samas on sekka ka teistmoodi päevi nagu täna, kus igahommikune gaasitrall hakkas nagu ikka kell 6 ja kella üheteistkümneks saabus lapsekesele rahu ja ta sai taas uinuda. Mina siis sealjuures muid kasulikke koduseid toimetusi teha. 
Mulle tundub, et need päevad kui Nils on meiega kodus, mööduvad gaasisööstud ka kuidagi leebemalt, sest pojake rahuneb isa süles üsna kergekäeliselt. Ilmselt tunnetab paanikat ema südames ja rahu papa süles, seega pole ime, et minu süles enam nii lihtsalt ei rahuneta. 

Ootan nii hirmus pikisilmi selle aja möödumist, sest need üürikesed hetked kui pojakesel kõhuvalu ei piina, on ta nii võimatult armas väike mees. Nüüdseks juba üritab jutustada oma beebikeeles üsna hoogsalt, sikutab mind juustest ja naerab kõvahäälselt läbi une. Kohe-kohe peaksime mõngli arengus hakkama nägema juba aina enam vahvaid asju. Oh kui palju armastust 💙

Kui pojakesel täitus üks kuu, pidime toreda Malluka pakkumisel korraldama ühe beebi fotoshuudi aga nüüdseks on see meil mitmeid kordi edasi lükkunud ja toimub lõpuks hoopis homme. Sellegipoolest jäädvustame mõnglit igapäevaselt ka ise üsna hoogsalt ja otsustasin iga kuu täitudes teda padjakese kõrvale sättida, et näha kui vingelt poiss kasvu viskab. Esimese kuuga on igatahes kasvatud lausa 10cm. Ulme ma ütlen!


Et mulle taolised järjepidevad ülesvõtted ikka parajalt meeltmööda on, näitan teile nüüd ka üht jäädvustust rasedusest. Nimelt pildistasin iga viie nädala tagant kõhukasvu progressi üles ja üks päev enne mõngli esimese kuu sünnipäeva, täitus lõpuks 40.nädalat, mille nüüd juba koos pojakesega üles pildistasin. Täitsa müstika on mõelda, et vaid kuus nädalat tagasi veeresin ringi poiss kõhus. 


Üldiselt saan öelda, et tunneme end beebiga juba täiesti koduselt ja ausaltöeldes ei mäletagi, et kuidas enne beebit eluke üldse välja nägi... Käime juba julgelt kohvikutes ja shoppamas, sõidame ringi ja oleme üldse hästi asjalikud, et mõnglike saaks varakult sotsialiseerumise maigu suhu ja oleks inimestest ümbritsetuna rõõmsameelne ja julge. 
Proovisin uuesti ka jala vlogimaailma uksevahelt sisse ajada aga ütlen ausalt, et see tegevus tekitas mus üsna kahetisi tundeid. Tegin alloleva vlogikese küll valmis aga ega ma temast väga suurt rõõmu ei tundnud. Just seetõttu, et viimasel ajal on Eesti Youtube maailmas toimunud midagi äärmiselt kahetsusväärset ja õhkkond on muutunud hästi negatiivseks. Teemaks on üksteisele ära tegemine ja halvasti ütlemine, see ei istu mulle kohe üldse. Et mina oma videotega üritan alati pakkuda positiivseid emotsioone ja meelelahutust, tunnen, et ega ma ikka eriti midagi sellisesse negatiivsesse õhkkonda üles laadida ei taha. Seekord jätsin vlogisse ka pojakesest üsna mitu klippi ja koheselt peale video üles laadimist oli mulle selge, et rohkem ma teda nii personaalselt videotes ei näita. Lihtsalt see ei tundu mulle mugav ja õige. Kaalusin isegi juba üles laetud video maha võtmist, aga kuna tagasiside oli siiski valdavalt väga positiivne, jääb antud video Youtube'i rippuma. Eks ole näha mis kujul, kuidas ja millal minu sulest veel videosid näha saab. 
Võtsin hoopis vastu otsuse, et filmin pojakest ja meie tegemisi lihtsalt niisama... niiviisi nagu vanasti koduvideote tarbeks seda tehti. Mingi aja tagant monteerin jälle portsu kokku ja jätangi lihtsalt meile vaatamiseks, et kunagi aastate pärast imetleda nii enda nooruslikku välimust kui ka armsat beebipojukest. 


Nüüd aga üritan oma valutavad kondid diivanilt kokku koguda ja mõngelpojakesega tuuli ja tormi trotsides sammud õue seada. Olen kärutamisega avastanud jalutamise juures täitsa omad võlud. Kõrvaklappidest kostumas mõni huvitav e-raamat, taskus kosutav energiabatoonike ja vankris nohisev beebipoiss. Pole sel vihmasel ja tormisel Eestimaa sügisel niiviisi suurt vigagi. Suures uljuses otsisin endale valmis isegi ühe täitsa mõistliku koduse lihaseid turgutava jõukava, mille tegemise juurde aga vaid korra olen tänaseks jõudnud ja seegi võttis kuti kõrvalt aega ca 4h 😅 Loodan aga üsna pea taas härjal sarvist haarata ja enda väsinud lihased pisut soojemaks võimelda. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Etapp nr. 3

Panin just mõngli tema esimesse pikemasse päevaunne ja tundsin, et nüüd on tunne peal. See kirjutamistunne, mille ajel alati kiirelt läpaka lahti pean tegema ja mõtted kirja panema. Egas see siin viimasel ajal just liiga tihti peale ei tule aga tõele au andes ei toimu meil igapäev siin ka mingit kirjutamisväärset möllu. Pigem selline mõnusalt väsitav beebielu ja täna sellest pisut räägingi.
Mäletate, et eelmises postituses lahterdasin enda jaoks beebi esimese elukuu kolme etappi - haiglas olek, beebiga kojutulek ja koduse eluga harjumine, isa tööle minek ja üksi olek beebiga kahekesi koju jäämine. Nils sai nimelt meiega koos aega veeta tervelt kolm nädalat. Olgugi, et nipet-näpet pidi ta ka tööasju ajama ja sai aega ära kasutada nii trennis käimiseks kui muudeks oma valitud tegevusteks, oli see siiski ülioluline, et ta mulle nii pikalt toeks sai olla. Ilmselgelt on tema jaoks trennis käimine ja tööasjade ajamine samamoodi vajalik kaine mõistuse säilitamiseks nagu minu jaoks kodus koristamine ja kokkamine, millest ka eelmine kord juba pikemalt rääkisin.


Nüüd olen aga mõngelpoisiga kolmandat päeva üksi kodus ja eks mul oli ikka närv sees küll. Hetkel saan tõdeda aga, et närv oli sees täiesti ilmaasjata, sest saame kahekesi absoluutselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et olen kolme nädalaga elutemposse parajalt sisse elanud ja saan juba mõnglikese mõmisemistest üsna hästi sotti. Paanikal enam kergekäeliselt tekkida ei lase ja pigem olen orienteeritud kiirelt lahenduse leidmisele. Selle üle on mul ausaltöeldes hirmus hea meel, sest vahepeal oli küll tunne, et see melanhoolia ei kavatsegi üle minna ja väsimus lajatab muudkui kaikaid kodaratesse. Ei tea kas tegu on algaja õnnega aga hetkel on mul tunne, et kui Nils on päeval tööl, suudan olla kodus vähemalt poole produktiivsem kui tema kodusoleku ajal...
Kui hästi ajastada, saab vabalt koristada, süüa teha, maniküüri teha, mõngliga jalutada ja isegi poes käia. Ainuke asi mis hetkel veel pisut segadust tekitab on söömine, sest see kipub rohkem snäkkide näol end ära lahendama. Või noh... saan küll süüa aeg-ajalt, aga üldiselt kipub mu toit juba selleks ajaks ära jahtuma kui ma kord selleni Nikolase kõrvalt jõuan. Seetõttu võtsingi eile vastu otsuse, et mõngel on juba suur kolmenädalane poiss ja aeg on teha käruga esimene poeskäik.
Jalutamas käime iga ilmaga ikka tund-poolteist korraga ja mõtlesin mina, et mis see mõned kiltsad suures poes snäkijahil siis käia ole... Kuna eilne ilm otsustas meid kostitada aga millegi sajandi tormi sarnasega, olin ma lõpuks poodi jõudes läbimärg ja kõige tipuks otsustas Niko makaroniriiuli vahel, et talle ikka eriti ei meeldi seal ja pistis nutma... Sel hetkel kattusin küll koheselt higiga ja üritasin om beebikest seal šuššutada ja kussutada.
*vahemärkusena väike beebielu reaalsus - arvasin, et hetkel on käes esimene pikem uni aga läbi une kostuvate prääksude peale selgus, et koheselt on vaja teha mähkuvahetus. Mähkud eemaldatud - sain kraevahele suure kaarega hunniku pissi 😅  Peale järjekordset Niko jaoks šokeerivat mähkuvahetust, mille poindist ta veel hästi läbi ei ole närinud, istub ta mul nüüd tissiotsas ja kirjutan postitust ühe käega edasi. *
Poeskäik päädis sellega, et tormasin eluturboga läbi poe ja viskasin kaasa võetud riidest kottidesse igasugust nodi, mis snäkkide arvele kirja saab panna. Kuna imetamine on üsnagi kurnav ülesanne, on just snäkkimine see tegevus, mis mind läbi päeva veab. Ainuke asi mille mästerdamiseni ma pole veel jõudund, on üksi olles duši all käimine. Tänane päeva ülesanne ongi välja mõelda, et kuhu beebs nii kauaks turvaliselt asetada, et saaksin turboga pesemas käia.


Sünnitusest on nüüdseks möödas pisut üle kolme nädala ja mulle tundub, et õmblused on paranenud.  Kuna hetkel on minu liikumistrajektooriks iga päev vaid kärutamine, tegelen siin nipet-näpet ka julgemast füüsilisest trennist unistamisega. Mitte muidugi selle eesmärgiga, et end nüüd koheselt rannavormi ajada vaid peaasjalikult selleks, et seljavalusid vähendada. Kuna imetamise ja beebiga ühes voodis magamisega olen sunnitud pidevalt veidratesse sundasenditesse, tunnen, et lihased vajaksid pisut tugevdamist.
Oleks lihtne öelda, et pane siis beebi enda voodisse ja laiuta muudkui rahuliku südamega aga reaalsus ei ole teps mitte nii lihtne. Kuna Niko vajab aeg-ajalt gaaside korral massaazi ja üldse rohkem lähedust ja kõht-kõhu vastas olekut, on mul ju ilmselgelt lihtsam teda enda kõrval hoida, sest noh... mina ju tema voodisse minna ei saa 😅  Ja otseloomulikult on ta ka nii nunnu, et raske on teda endast isegi 20cm kaugusele magama asetada. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib see kuidas ta mulle vaikselt peale nohiseb ja väikeste jalakestega vastu kõhtu togib 😋  Hetkel kipub öine ajakava olema selline, et Niko teeb maksimaalselt kaks pikemat und - kahe või kolme tunnist ja ülejäänud sutsakad on tunni - pooleteisesed. Seega - mitte just kõige unerohkemad ööd minu seisukohalt aga saame hakkama.


Kuna oleme gaaside leevendamisega juba mitu nädalat tegelenud, olen jõudnud ka järeldusele, et hetkel toimib meie puhul üsna hästi Cuplatoni gaasirohi. Infacoli katsetamisel erilisi tulemusi kahjuks ei näinud. Üritan ka oma söökidega Niko olukorda leevendada ja plaanis on ka proovida mõned päevad üldse ilma D-vitamiinita olla, et näha kas gaasid tulenevad ehk siiski sellest ja seejärel siis jälle vajadusel uut katsetada. Eks need beebi esimesed elukuud olegi üks paras katsetamine.

Nüüd kui sain jälle esmaema murekohad lahti harutada, on aeg uhkustada oma pöialpoisi saavutustega. Kolme nädalaga on meie minibeebist kasvanud juba üsna suur poiss. Kaalu juba üle kolme kilo ja tundub, et pikkust ka ikka parajalt, sest mõned uhked rõivad on juba pisikeseks jäänud. Tundub, et vaikselt-vaikselt hakkab ta end ümbritsevat keskkonda ka rohkem teadvustama ja näitab häälte-värvide vastu üles rohkem huvi. Haarab juba kõvasti meie kätest kinni ta üritab peadki hoida nii kuis oskab. Kõige enam naudib kutt iga päev õues kärutamist ja õhtuseid vanniskäike. Lihtsalt uskumatult kift on selliseid arenguid päevast-päeva kõrvalt jälgida. 💙  Olgugi, et minibeebiga tuleb  paratamatult veeta alguses üsna palju aega koduseinte vahel, oleme üritanud ikka pisut ka inimeste sekka saada, et täitsa ära ei ununeks kuidas täiskasvanutega juttu puhuda. Näiteks on peale Niko sündi muutunud oluliselt tihedamaks suhtlus vanematega, sest just nende käest saab ju väärt nõu ja usaldusväärseid abikäsi. Olemegi siin üsna tihedalt vanemaid külastanud, saunatamas ja õhtusöögil käinud, et mitte päris elust täitsa võõranduda. Eks see üks paras planeerimine ole, sest päevad ei ole ju vennad. Kolmenädalasega võivad plaanid nihkuda silmapilkselt edasi viie tunni võrra, sest kimbutamas on gaasid või nutt aga mis seals muud kui end lihtsalt olukorraga adapteerida ja go with the flow.
Tundub, et pean nüüd mõnglil ette võtma taaskordse mähkuvahetuse ja teda vaikselt õue minekuks ette valmistama. Seega tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 2. oktoober 2017

Mõnglikese esimesed nädalad ja emotsionaalne emakaru

Enne veel, kui end ametlikult unevõlglaseks nimetan ja tähtsaid arenguid viimastest nädalatest unustama hakkan, on need paslik kiiremas korras blogisse kirja panna.
Möödunud korral saite täitsa kohe päriselt tuttavaks meie väikese armsa mõnglikesega, kes sai endale uhkelt möödunud kolmapäeval nimeks Nikolas. See väike mõnglike on meile tänaseks päevaks peaaegu, et kaks nädalat rõõmu ja oi-kui-palju emotsioone veel toonud. Ei hakka üldse salgama, et emaroll ja vastsündinuga kodusolek, on hoopis midagi muud kui ma olin endale ette kujutanud.

Lugesin täna öösel, ühel kümnest Nikolase toidupausist, üleval olles artiklit, et beebi esimesed kolm kuud päris maailmas, on naise jaoks justkui neljas trimester. Just seetõttu, et beebi ootab esimeselt kolmelt kuult võimalikult kõhusarnast keskkonda - soojust, lähedust, hämarust. Just seda ma talle otseloomulikult kogu väest ka pakkuda püüan.
Minule aga tundub, et beebi esimene kuu on justkui jaotatud kolme etappi - haiglas olek, mil adrenaliin ja emotsionaalsus on nii kõrgeks kruvitud, et maailmas ei saakski enam miski paremaks minna ja kõik mida sa vajad on su beebi. Samal ajal olles muidugi ülimas õnnejoovastuses, et see pikalt oodatud va sünnitus on selleks korraks tehtud ja kõik kehalised ootused ületatud. 😅  Kõik tegevused alustades mähkimisest, toitmise ja pesemiseni, on haiglas tehtud nii hõlpsaks ja loogiliseks, et ühes papaga mästerdad need oskused üsna kärmelt.

Etapp kaks, kujutab endas koju minekut ja uuesti põhimõtteliselt nullist kõikide juba selgeks õpitud tegevuste harjutamist - pesemine, toitmine, mähkimine, unele kussutamine jne. Kõik tuleb ju nüüd adapteerida oma kodu võimaluste järgi. Uued lõhnad, värvid, helid.
Tänaseks päevaks saan öelda, et oleme kodusesse ellu rahulikult sisse elanud aga esimene nädal ei olnud sealjuures teps mitte lihtne. Olin kui üks suur emotsionaalne emakaru, kes valimatult iga jumala asja peale nutma puhkes. Olgu see siis õnnest tingitud armastusest pakatav nutt või härdast südamest ja melanhooliast pakatav õnnetu töinamine - kõik sai läbi elatud. Nutma ajas pelgalt see, et mõnglike on nii armas ja kogeb absoluutselt kõike siin maailmas esmakordselt - lihtsalt nii imeline on millegi sellise tunnistajaks olla. Samas valasin lohutamatult pisaraid kui Niko tegi esimesed kõvemad nutud või kui Nils veetis trennis liiga pikad tunnid. Nüüd, kui mõnglikesel täitub homme kaks nädalat, on ka minu hormoonid natuke küpsemaks saanud ja enam nii hirmus palju ennast pisarakanalitest välja ei pressi. Pigem on hormoonid suunanud mu suunurgad üles ja pisarakraanid kinni.

Ma ei hakka üldse salgama, et mul oli kohe päriselt natukene aega täitsa raske. Raske aktsepteerida, et see ongi nüüd reaalsus - öösel 3-10x üles ärgata ja mõnglikest kussutades ja toites uuesti unele aidata. Samuti olin ma üsna segaduses meie uue peredünaamika osas. Haiglas oli kõik kuidagi hästi loogiline, täitsime Nilsiga kõiki ülesandeid koos ja lihtsalt imetlesime oma väikest maailmaime. Koju saabudes lisandusid ju ka kõik need ülesanded millega haiglas end vaevama ei pidanud - koristamine, kokkamine, pesupesemine, nõudepesu jne...
On lihtne öelda, et alguses ei peagi su kodu beebi kõrvalt ideaalne välja nägema aga, et vähegi enda peas reaalsustaju normaliseerida, tahtsin, et kodu oleks korras, söök laual ja pesu pestud. Ma lihtsalt oleksin veel rohkem endast välja läinud kui oleksime siia tolmurullide ja peshunnikute otsa istuma jäänud. Et mõnglike sündis meil nii pisikesena, said ootamatult kodus kõik sobivad riided mustaks, sest mähkud lasid lihtsalt igast otsast läbi. Ja jah - me kasutasime pisikesi enneagsete mähkmeid.
Perekonnadünaamika oli sassis ka kuidagi minu ja Nilsi vahel, sest väsimus tekitas mus pingeid ja ma ei saanud päris hästi aru, et kuidas me kolm siin nüüd siis toimima hakkame. Nils küll abistas nii kuis võimalik, tehes igal hommikul putru ja koristades-pestes-kraamides aga tundsin, et tahan neid tegevusi ise teha. Tahan neid ise teha nende üürikese pauside arvelt, mil Niko päeval magab, lihtsalt selle jaoks, et enda jaoks päevarutiin taaskord paika seada. Ja mul on tunne, et see toimis. Võttis ta küll aega omajagu päevi, aga loogika vähemalt minu peas on taaskord korras. Lihtsalt minu näol on nüüd tegemist emaga, Nilsi näol isaga ja meiega on koos see pisike mõngelmees, kelle tulekuks ju tegelikult nii pikalt valmistuda saime. Samuti on mulle pähe tagasi jõudnud arusaam, et mina ja Nils ei ole mitte ainult ema ja isa, vaid siiski ka üksteist armastav dünaamiline duo ja seda ei tohi kindlasti unustada.

Mõnglike kandmas suurus 56 riideid
Olukorrale lisas vürtsi ka veel asjaolu, et pidime alguses mõnglikese kaalu kõvasti jälgima, et meie enneaegne pisike ikka täie tervise juures püsiks. Jumaltänatud, et piimabuffee voolab ojadena mistõttu hakkas poiss hirmkiirelt kaalu koguma ja on kõikide arstitädide sõnul elu parimas vormis! 😄
Et Nikolas sõi (ja sööb siiani) hästi palju, olin algselt hirmus närvis, et kindlasti tuleb mul piimapais ja veel igasuguseid ebameeldivusi. Reguleerisin ülima täpsusega imetamist, et paisust pääseda ja olgu öeldud, et kuigi paisust ma pääsesin, ei olnud ma kohe üldse valmis selleks, et meie pisike Niko ei saanud ju kõhus päris lõpuni valmis küpseda ja seetõttu on tema seedimine pisut nõrgem kui ehk aegsetel lastel. Seetõttu sisenes meie igapäevaellu vaid mõned päevad peale koju naasmist üks hirmus nähtus - gaasid. Ohsajuudas kui kahju on beebikest vaevlemas näha. Sel hetkel saabub arusaam, et oled temaga üleval kasvõi ööpäev läbi ja kannatad ära igasuguse piimapaisu, peaasi, et tema ei peaks vaevlema.
Kui algselt oli meie beebike hästi vaikne, tuli välja, et ta on nö. säästureziimil, sest oli üksjagu enneaegne. Mõni nädal on möödunud ja Nikolas on häälepaelad valla lasknud 😅 Õnneks ei ole tema gaasivalud nii hullud (ptüi ptüi ptüi), et ta nende käes kõvahäälselt vaevleks aga tundideviisi punnitamist on talle tuttav küll.
Leevendamiseks olen ilmselt läbi lugenud ööhämaruses üleval olles terve interneti ja kasutusele võtnud abiväed alates kõhumassaazist ja võimlemisest kuni gaasirohtude ja kõhuõlideni. Ühesõnaga kõik mis võimalik, proovin ära. Pärisin ka arstilt nõu, et kas D-vitamiini vahetamine ja gaasirohud ja oma toitumise jälgimine saavad midagi beebi jaoks ära teha aga sain kahjuks vastuseks, et gaasid on beebide arengus nii tavaline nähtus, et pakutud leevendused on pigem platseeboks vanematele. Mis seals ikka, eks ootame ja aitame teda nii kuis oskame. 💙

Oeh, olgugi, et tänane öö möödus minul jällegi üsna unetult, läheb see üsna kiirelt hommikutundidel meelest, sest mõnglike on juba pikemalt ärkvel ja see aeg on lihtsalt nii hinnaline. Ta on juba äärmiselt uudishimulik ja kui gaasid ei vaeva, nii mõnusalt rahulik ja lihtsalt tõeline nunnuke. See on müstiline kuidas oma beebi krooksud ja puuksud on justkui maailma õnnistus ja toovad vaid naeratuse näole. Mähkmevahetus ja õhtune vannitamine on juba nii tavaliseks saanud ja tundub, et lõpuks hakkab saabuma rutiin, noh, nii palju kui seda vaid kahenädalasega kujundada on võimalik.

Sain nüüd oma mured teile südamelt ära kurta ja jätkan pajatustega sellest, et meie beebi on lihtsalt maailma nunnum ja kuidas meie perekond on tänaseks päevaks täiesti loogiline...
Oleme Nikoga juba üsna mitu korda mõnetunnistel jalutuskäikudel käinud ja selle eest saan tänada ainult ilmataati, et ta meid nii imeliste suveilmadega vastu oktoobrit kostitada otsustas. Vankrisõidud meeldivad Nikole väga, sama ei saaks aga öelda riietamise kohta, mis tekitab talle ilmselt tunde, et vanemad on peast lolliks läinud ja millegipärast teda nendesse imelikesse materjalidesse toppida üritavad. 😄
Aaa eriti tore lugu oli meil ka vaid mõnepäevase Nikoga koduseinte vahel kui boiler otsustas saba anda... Saate aru jah, sooja vett meil lihtsalt ei olnud. Olin niigi üliemotsionaalne ja kurnatud ja siis veel selline laks. Õnneks leidsime mõne päevaga sobiva asendusboileri ja tuldi paigaldati see siia ka kärmelt ära. Huhh, soe vesi on ikka soe vesi ma ütlen teile - hinnake seda kuniks teda on! 😄
Samal ajal kui boilerimees siin kopsis ja klopsis, võtsin mina südame rindu ja tegin Nikoga esimese pikema jalutuskäigu puhta üksipäi, et end pisut saabuva uue reaalsusega harjutada, kui Nils järgmisest nädalast tööle naaseb. Ei olnud üldse nii hirmus kui ma kartsin. 😅 Ainuke asi, mis mind veel pisut tagasi hoiab on õmblused, mille paranemist kärsitult ootan. Kindlasti huvitab teid ka see naiste kõige põletavam küsimus - kaal. Raseduse alguses oli mu kaalunumber 60kg ja sünnitama läksin numbriga 72kg. Haiglast koju saabusin 8kg võrra kergemana ja vaid mõne päevaga jäi kaal pidama imetades stabiilselt 61-62kg vahele. Seega võiks öelda, et täitsa tiptop tulemus. 😃 Olen tõesti endale tänulik, et raseduse ajal aktiivne olin, sest ausaltöeldes oli sünnitus nii kurnav protsess, et seda lihasvalu mis sealt tulla võib, ei taha kohe üldse ettekujutada. Tunnen, et keha jaksab meie pisipoisiga ka pisut rohkem mürgeldada ja ainuke koht mis mul ehk suurema pinge alla kannatab, on ülaselg, sest beebi kussutamist ja imetamist istuvas asendis on ööpäeva jooksul ikka päris palju.


Nüüd siis jõuamegi kolmanda etapi juurde, milleks on beebiga kahekesi koju jäämine. Õnneks on meie heaoluühiskonnas kord juba ettenähtud nii, et alguses saab kätt harjutada kolmekesi ja siis õige vaikselt peaks hakkama üle minema kahekesi toimetamise peale. Nilsist on meile tõesti kodus korralikult abi olnud, kasvõi söögitegemise või mähkuvahetamise näol aga eks Niko jaoks on praeguses staadiumis kõige olulisem ikkagi ema kehasoojus ja võimalikult palju minuga koos olemine. Minule tekitab see muidugi ainult heameelt, aga et isaroll ka Nikole varakult kinnistuks, võib mõnglikest üsna tihti siiski papsi kõhu pealt chillimas leida. Niko lemmik tuduasend on justnimelt kõhu peal.


Mul on hea meel, et jõudsin lõpuks läpaka avada ja oma südamelt kõik rõõmu ja mured ära puistada. Tundsin, et seda on lihtsalt vaja teha. On vaja endast välja kirjutada, et elu beebiga ei võrdu automaatselt idülliga vaid suure tõenäosusega põhjustab uus elukorraldus meeletus koguses emotsioone ja segadust, millega lihtsalt tuleb tegeleda. Kindlasti ei tohiks oma murekoorma alla settima jääda vaid pigem see kärmelt lahendada ja asuda enda jaoks sobiva rutiini kujundamise kallale. Aitäh kõikidele armsatele inimestele, kes meid värkske mõnglikese saabumise puhul õnnitlenud, kinkide ja lilledega kostitanud on, hindame seda väga! 😊 Nüüd aga suundun oma pisikest Nikot musidega ülevalama ja lihtsalt imetlema. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


pühapäev, 24. september 2017

Mõnglikese sünnilugu

Avasin hetk tagasi esmakordselt nädala jooksul läpakaekraani ja seda muidugi selleks, et mõnglikese uneajast kirja panna minu maailmaime, korrektseid tiitleid kasutades - pojakese, sünnilugu. Sai see ööpäevak tõeliselt põnev, seega enne kui kergekoelises unevõlas ja õnnedeliiriumis midagi unustama hakkan, panen mälestused parem kohe kirja.

Möödunud laupäeval käisime Nilsiga ühel tõelisel kiirmatka meenutaval reisil Soomes ja reisi üks suurimaid eesmärke oli pojakest kindlalt kõhus kinni hoida, et tulevased lapsevanemad saaksid ikka kenasti viimase reisisutsaka ära teha. Kuna sünnitähtajani oli tegelikult veel pisut üle kuu, ei olnud küsimustki, et kas teha see pisike reis või mitte. Reis päädis 20 000 sammulise ja 15km läbitud päevaga, et noh... ikka kõikvõimalik saaks mõne tunniga Helsingis tehtud 😄 Pühapäeval põikasime külla tuttavatele ja tegime veel õhtul oma tavapärase Selveri tellimuse, mis ka esmaspäeval kenasti kohale jõudis ja mind nädala toite vaikselt ettevalmistama suunas. Esmaspäeva õhtul voodis raamatut lugedes, mõtlesin juba nohiseva Nilsi kõrval, et põikan veel kiirkorras enne und tualetti, sest teate ju küll seda raseda põit - ei ole tal tegu ega nägu. Kiire põike otsustasin ette võtta imekombel aga justament õigel minutil, sest ühest tavalisest uneeelsest põiekast kujunes välja hoopis lootevee ja limakorgi eraldumine. Eeeee okei mis nüüd saab? Kuupäevaks ju alles 18.09, ehk täpselt üks kuu enne määratud tähtaega. 
Kõigutasin mõne hetke poti peal jalgu ja mõtlesin, et kuhu edasi. Sünnitusloeng oli meil broneeritud alles kuupäevaks 25.09, seega ega ma end kurssi kogu protsessi järjestusega viinud ei olnud. Teadsin vaid, et limakork võib eralduda tükkmaad enne sünnitust aga lootevesi peaks juba tõsisem keiss olema...
Kirjutasin kärmelt oma Oktoobrikate chatti ja küsisin nõu, sest noh kümme pead on ikka kümme pead eks 😅 Preilid andsid kohe jõudu ja tuge juurde ja suunasid mind helistama ämmaemanda liinile, et küsida kas peaksin haiglasse kontrolli suunduma. Enne kõnet pidin aga tugevad kümme minutit julgust koguma, sest hetkega jõudis kohale šokk ja vappevärinad. Olin küll terve raseduse sünnitust tõelise põnevusega oodanud, aga kui staadiumis 35+6 tundub, et peabki nüüd minema hakkama - selleks lihtsalt ei saa valmis olla. 
Vaikselt sikutasin varbast ka Nilsi üles ja andsin mõista, et äkki on nüüd minek. Tema muidugi täiesti unesegaduses ja samamoodi šokeerituna arvas, et see ei saa hetkel võimalik olla, sest tähtaeg ju alles nii kaugel, ehk me ikka ei läheks haiglasse?? 😄 Arusaadav, et tulevane isa läks pisut endast välja ja ei saanud olukorra tõsidusest hästi sotti. Ämmaemanda liinilt sain rahustava vastuse, et pöörduda tuleks tõepoolest kontrolli ja ärgu ma üldse muretsegu. Kuna haiglakotti ma ju veel pakkinud ei olnud, plaan oli seda teha kuskil 37 nädala paiku, viskasime spordikotti ilge hunniku nodi ja siiani vete nirisedes pakkisime end autosse ja Pelgulinna erakorralise poole teele.

Olin autos üsna ärevil ja kell 1 öösel sõites oli tunne nagu läheksime lennujaama, et reisile minna. Noh...metafoorina see nagu iseenesest isegi kehtiks. Pelgus kohal, sain kiire ülevaatuse ja selgus, et veed on tõesti osaliselt tulnud ja ega siin nüüd enam kaua minna ei tohiks. Eeeee....okeiii, saabub ülim ärevus.
Kolmekümneks minutiks suunati mind KTG masina alla jälgimisele ja nii me siis Nilsiga seal vaikselt ööhämaruses tiksusime. KTG andis mõista, et juba ööseks tuleb sünnieelsesse sisse jääda ja Nils peab haiglast lahkuma. Siis tabas mind aga tõeline šokk ja töinasin nii mis hirmus. Kurb oli mõelda, et käes on võibolla viimane öö enne beebi saabumist ja pean selle üksi haiglas veetma. Huhh... hormoonimonster minus sunnib praegugi pisaraid selle meenutuse peale välja. 
Nils tõi mulle veel kärmelt bensukast midagi hambaalla ja nii ma kell kolm öösel sünnieelses tilgutite all olingi. Nimelt pidin minema koheselt antibiootikumide mõjusfääri, et vältida infektsiooniohtu. Jumalale tänu, et ühispalatis kedagi peale minu ei olnud, tuulutasin palati hästi jahedaks ja sain ehk isegi 3h sõba silmale. 

Hommikul ärkasin ca. kell 8 tuikava päevadevalu peale, sain uue doosi ravimeid ja suundusin seejärel kitli sahisedes ultrahelisse. Sellest hetkest on mul tehtud ka viimane kõhuga pilt. Olemine oli veel ülihea ja sees põnevus, et täna hakkab ilmselt midagi toimuma ja et Nils saab külastusajal mu juurde tagasi tulla.


UH ülevaatuse ajal selgus asjaolu, et kutt on päris pisike ja üsna varsti tuleks midagi ette võtta kui sünnitegevus ei ole alanud. Palatisse tagasi jõudes oli minuga liitunud ka üks noor neiu, kellel rasedust 9 nädalat ja võitles hullumeelse iivelduse ja vedelikukaotusega. Mina vohmisin aga oma pudrueine sisse ja jäin ootama edasist programmi. 
Kell 10 sain arstikabinetti vestlusele ja selgus asjaolu, et teha tuleks esilekutsumine. Iseenesest see mind ei heidutanud üldse kuni hetkeni mil arst tõdes, et tegu on sama ravimi manustamisega mida kasutatakse raseduse katkestamisel. Siis tuli küll päris õõnes tunne sisse. Eriti häiris mind asjaolu, et tulemusi pidin kuulama ja otsuseid vastu võtma üksi, sest sünnieelses on külastusaeg alates kella kahest päeval.
Mis seals ikka, allkiri alla ja pöidlad pihku, et esimese doosiga ravimi mõjuma saame. Nimelt on võimalik antud ravimit manustada iga 4h tagant kokku 3x, juhul kui sünnitegevus ei alga. Tunnistan, et kui jook mulle nina alla lükati, kaalusin ikka oma head mitu minutit, et mis kuradi olukord see nüüd on, kuhu ma olen sattunud ja mida ma oma eluga teen. Jook sisse ja jääme ootele...
Otsustasin, et enne kui tuhud saabuma hakkavad, kasutan aega ära ja hüppasin veel sünnieelse korruse dušikabiini, pesin korralikult juuksed ja tupsutasin pisut ninagi, et noh... kuidagigi mõtteid eemale saada. Ja nii ma siis seal ootasin, mina, mu kõht ja mu kittel 😄


Jõudsin valusid oodates veel mõelda, et mis kõik jäi tegemata, sest aega ju teoorias oli veel nii palju. Kodus ei ole beebivoodit, turvahäll ei ole autos, Sleepcarrier on ostmata, homme õhtul pidin ju tegema pediküüri, ripsmetehniku ja juuksuriajad mille kenasti vahetult enne sünnitust sättisin, tuleb nüüd ära känseldada... 

Kella üheteistkümneks hakkas kohale jõudma tuikav päevadevalu, mis aeg-ajalt tugevnes. Kuni selle hetkeni panin kirja märksõnu, et hiljem siia blogisse midagi kirjutada oleks ja nüüdsest märksõnad katkevad, sest suure hooga jõudsid kohale korralikud tuhud. Kella üheteistkümnest kaheni tugevnesid tuhud pidevalt ja lasin koheselt käiku loengutest õpitud uutamise-aatamise ühes hingamisega ja vähkresin, et leida enamvähem asendit. Nilsi saabudes olin taaskord KTG all ja juba nii karmides valudes, et temaga enam rääkida ei söendanud. See pool tundi KTG all oli tõeline piin, sest lamavas asendis tuhusid üle hingata väga ei õnnestunud ja ootasin vaid seda hetke kui masin minu küljest eemaldatakse. Peale KTG sain lõpuks ka avatuse ülevaatuse, mille ees oli mul tõeline hirm, sest kes ei oleks kuulnud lugusid piinavatest valudest ja miniatuursest avatusest. Saabus ahastus - avatust 3cm. Kuidas kurat ma ei saa aru???
Õnneks lubati meid sünnituspalati poole teele asuda ja nende mõnede minutite jooksul kui pidime korrust vahetama, elasin üle mitu ülitugevat tuhu ja sain vaevu aru mida tegema pean. Imestasin kõige enam asjaolu, et tuhude vahe oli juba mitu tundi ca. 1-2 minutit ja kuidas saab sellises olukorras avatus olla vaid 3cm. 

Sünnitustoas suutsin vaevaliselt voodisse ronida ja pea kotttooli suruda, sest kedagi näha ma ei tahtnud ja rääkida ei suutnud. Ütlesin ämmakale vaid, et vaja oleks epiduraali... ja kohe! Ämmakas lähtus muidugi teadmisest, et 3cm avatust pole ju veel midagi ja oodaku nüüd ma ikka veel pisut. Plaanis oli veel üks KTG ja alles peale seda epiduraali mõte... mõtlesin ausalt, et see ei saa olla võimalik. 
Suutsin endale ainukese elatava asendi leida poti peal ja vähkresin seal paar minutit kuni tundsin, et tuhude valu on kuidagi vajuvaks muutunud ja ägisesin Nilsile, et ta ämmakat pressidega hoiataks. Ämmakas arvas, et ma olen tõesti aru kaotanud, sest alles 10 minutit tagasi saabusin 3cm avatusega. Peale kontrolli selgus aga tõsiasi, et saabunud on täisavatus ja tuleks kärmelt pressima hakata. 
Olin oma peas arvestanud, et pressimine käib umbes nii nagu filmides. Ca 3x ja laps käes - juhhuu!

Mmmm ei... pressisin seal möirete saatel ca. 25 minutit, ise samal ajal hämmingus, et kuidas küll lapse väljutamine sellest lühikesest kanalist saab nii hullumeelselt kaua aega võtta. Lõpuks, peale 25 minutit, mis tundus nagu 25 tundi, väljus midagi sooja ja kõvahäälset ja saabunud ta oligi, meie väike mõngel! Enda ja Nilsi nutuhoogude saatel asetati ta mulle kõhule ja ma ei suutnud oma õnne ära uskuda. Õnne, et mõngel on lõpuks väljas ja et sünnitus on jumaltänatud läbi! 
Kuigi poiss oli korralikult enneaegne, olid tema näitajad absoluutselt superhead. Apgar 9 ja kõik olulised numbrid paigas. Kaaluks 2495g ja pikkuseks 44cm, meie väike mugul.
Papaga koos esimene kaalumine ja ülevaatus tehtud, toodigi see väike imelaps lõpuks minu juurde, et ta saaks teha esimese korraliku pidusöögi. Söömisvõte oli tal ideaalne koheselt. Selline ta siis meil tuligi, meie väike ideaalne mõngel.

Asi, mis aga tõsiselt hirmutas, oli asjaolu, et nabanööris oli sees korralik sõlm. Usun, et seetõttu väike kutt nii kärmelt tulema tahtiski hakata, et olukord kõhukoopas ei olnud enam sobiv. Jumal tänatud, et tegemist on juba eos nii targa kutiga.

Peale kahetunnist sünnitustoas lamasklemist, mõnda pisikest õmblust ja mini-inimesega tutvumist, arvasin, et olen nii krapsakas ja hüppan püsti, et liikuda perepalatisse. Ilmselgelt liigne agarus, sest ega ma vist veel päris täpselt aru ei saanud, millega mu keha on hakkama saanud. Ämmakas ulatas mulle uhkusega väljateenitud kaneelisaia, mille kiirelt hingealla pistsin ja kärutas mind ratastoolis peretuppa, kus veetsime järelvalve all järgmised kolm päeva, et olla kindlad väikse mugula tervises.
Mõngel oli haiglas veedetud päevade jooksul kõikide arstitädide absoluutne lemmik, sest tegemist on imekombel ühe üsna vagura, heade näitajatega, suure isu ja äärmiselt nunnu poisikesega.


Tänaseks päevaks oleme tasahilju totaalselt uue koduse eluga harjuma hakanud ja olgugi, et rammestus on pidevalt peal, kaalub elu mõnglikesega selle igati üles. Vot just nii põnevalt ta meie juurde saabuski ja meie elu rikastama asuski. Ja nii me siis siin nüüd oleme, väike perekond - mina, Nils ja Nikolas.

esmaspäev, 11. september 2017

Ei saa mitte vaiki olla

Iga paari nädala tagant tabab mind selline kirjutamisentusiasm, et ei saa mitte vaiki olla nagu juba Anna Haava kord nii kaunilt öelda oskas. Kirjutamisentusiasm elab mul teinekord lausa mitu päeva seljas, aga ootab ikka mingit õiget hetke, et lõpuks see läpakakaas lahti lüüa ja üles paistetanud sõrmede klõbinal sõnad ritta seada. Aega mul ju iseenesest on hetkel laadnalt käes, sest saabunud on see dekreedi hetk, mil kohustuslikud tegevused on tehtud, sünnipäevapeod järjepanu peetud, beebi jaoks kõik tavaar koju kokku tassitud ja suurt nagu muud teha polegi jäänud. Kutti aga ju veel mitu head nädalakest arstide sõnul oodata ei ole, seega tuleb mul pidevalt endale mingit tegevust genereerida, sest muidu kipun ma lihtsalt iga vaba hetke midagi rahumeeli nosima. Hetkel on mul valida järgmiste tegevuste vahel:

a) puhkamine - miskipärast minu jaoks äärmiselt keerukas ja iseloomutu tegevus, millesse end kuidagi pühendada ei oska. Hirmus hea hooga kõik emad muidugi soovitavad mulle, et naudi nüüd magamist veel nii kaua kui saad ja lamaskle ja ole ja puhka... no ma ausõna teeks seda, kui ma oskaks. Ju see lebotamine ei ole ikka minu jaoks loodud 😄  *Ütlen ma nüüd ja kindlasti söön oma sõnu juba mõne kuu pärast.
b) mööda kirbukaid ja netipoode shoppamine - pean end ausalt kümne küünega tagasi hoidma, et ma juba ükskord selle ostlemishulluse lõpetaksin. Sul-ei-ole-midagi-vaja-Liisa!
c) blogimine/videote filmimine - oleks mul seda indu-innukest vaid pisut rohkem, aga ega see sindrinahk ka sundimise peale end ilmuta, seega blogin ikka vana-hea tempoga edasi. Igal pühapäeval muidugi tõden, et oleks ikka pidanud tervet nädalat vlogima, oleks täitsa tore teine saanud. Tänasel esmaspäevasel päeval õnneks suutsingi end nii palju kokku võtta, et nädala vlogi alustada, sest nädala jooksul peaks toimuma nii mõndagi põnevat.
d) liigutamine/sportimine veel nii palju kui võimalik - trenažöör on mul kenasti kodus veel olemas ja viimastel nädalatel olen sellele ka hoogsalt hagu andnud. Jalutada ma siiani niisama ei viitsi, juhul kui jalutamine ei toimu just kaubanduskeskuses shoppamise nime all 😂  Ega ma ausaltöeldes ju varem teadnudki, et kui kaua üks rase üldse aktiivsust üles saab näidata aga tundub, et 35 nädalat rasedust on veel trenni tegemiseks absoluutselt normaalne. Järgmised 2-3 nädalat kavatsen veel igatahes masinal vurada, sest septembri lõpus viiakse see imemasin meie residentsist ära.
e) meelelahutusasutuste külastamine veel ühes tükis olles - mingi aeg käisime Nilsiga kolm nädalat järjest kinos. Üsna koheselt sai selgeks, et rasedale sobib ainult ja ainult teistest eraldatud tugitoolilaadne iste saali nurgas. Koguaeg on ju vaja pissile joosta või siis ärritab tugevnenud lõhnataju kõiki erinevaid meeli. Inimesed lihtsalt häirivad oma erinevate eee... lõhnade ja häälitsustega 😅  Asi mida me oleme aga tõesti ääretult palju raseduse ajal teinud, on restoranides einestamine. Ma arvan, et me seitsme koosoldud aasta jooksul ei ole ka nii palju väljas söömas käinud kui nüüd raseduse ajal. Mingi alateadlik sund vist, et praegu veel saab ja peab kahekesi hullult käima. Ei saaks öelda, et mul midagi selle vastu muidugi oleks 😁
f) harima end beebiga seotud teemadel - oleme nüüdseks Nilsiga väisanud nelja loengut Pelgulinna Perekoolis ja ütlen ausalt, et meile on need kõik igaljuhul ääretult kasulikud olnud! Kaks loengut on veel ees ja varasemate kogemuste najal ma lausa imestan, et iga pooleteisetunnine loeng nii kärmelt möödub. Ämmaemandad on asjalikud ja info igati kasulik, vähemalt esmasünnitajale. Ütlen ausalt, et õpikuid või õpetusvideosi ma lisaks uurida ei plaani ja loodan nö. vana rasva peale, sest neid oma pere pisemaid on siin omal ajal ikka kõvasti kantseldada saadud.

Ühesõnaga, kokkuvõtteks võin öelda nii palju, et hetkel on mul nüüd ilmselt mitu järgnevat nädalat sellist aega, kus ma lihtsalt ei tea mida teha... Hetkel on enesetunne ka veel nii sigahea, et niisama beebi ootamine tundub narr ja seepärast endale pidevalt miskit tegemist peangi otsima. On ehk kellegil kogemusi/soovitusi, mida kindlasti peaksin veel enne ummisjalu sünnitusmajja tormamist ära tegema? Hetkel on mul endal nö. "listis", veel mõned asjad, mis kindlasti enne kuti tulekut rasedana teha tahaksin. Ütleme siis nii, et soovid on üsna lihtsakoelised... näiteks tahaksin ma süüa ühe korra pizzat, sest seda ei ole ma veel kordagi rasedana teinud 😅  Selleks eriliseks puhuks, kui ma endale pizzat luban, peame valima aga õige koha, kust saab õhukese ja krõbeda põhja, puhevil äärte ja ohtra tomatikastme-juustukattega isendit. Selliseid kohti on Eestis aga vaid mõned... kuulsin, et Pelgulinnas asuv Kaja Pizza pidi miskit säärast pakkuma...

Kuna aga möödunud nädal juhtus olevat minu sünnipäevanädal, võib ju vast pisut sellest ka pajatada. Julgelt võin tunnistada, et möödus see nädal absoluutse õgardluse tähe all 😅  Minu jaoks on sünnipäev üsna võrdelises seoses alati hea ja parema nosimisega ja seda kohe kindlasti ma eelmine nädal teha sain. Neljapäeval, 07.09, täitus minul ilusti kenasti 28. eluaastat. Selle tähistamiseks korraldas Nils mulle kodus ühe mõnusa filmiõhtu ja et ma ennast ikka õigel päeval eriti erilisena tunneks, lõi ta Facebooki lausa eraldi ürituse kuhu olin kutsutud ainult mina - no küll oli see vast temast armas! Kingituseks sain seekord veel ühe väikese elamuse, mida saame suure tõenäosusega nimetada meie viimaseks reisiks veel kahekesi. Nimelt võtame ette ühe kiire päevareisi Helsinkisse juba sellel laupäeval.



Reedel seadsime sammud aga Restoran NOA poole, mis minul oli juba kolmas külastus ja Nilsil esimene. Ei ole pidanud ma neis kordagi pettuma ja muidugi ei pidanud ma seda ka seekord. Imetabased maitseelamused ühes kauni päikeseloojanguga.
Laupäevane päev algas aga kibekiirelt, sest poole päeva pealt oli külla palutud minu hiigelperekond. Lähisugulaste näol oli meid lõpuks kokku meie väikeses korteris 15 inimest + 1 koer 😃  Khmm-khmm, loomulikult ei saa unustada, et meiega oli ju ka üks kõhubeebi 😃  Ütleme lihtsalt nii, et peale 5h köögis rassimist, sai sööki - sai jooki - sai priimat pannkooki nagu ütleks Pipi Pikksukk. Pidu perekeskis oli muidugi ääretult tore aga (üsna) lõpurasedana on selline rapsimine ikka paras väljakutse. Samas mis mul muud ikka teha on eksole, niisama oleskleda ma ju ei oska. Toidulaual leidsid endale koha hiigelsuur kauss makaronisalatit, viineripirukad, mozzarella-tomati-rukola salat, mõnusad maitsevõiga ciabattad, karamelli juustukook ja juba piknikupostitusest tuttavaks saanud lavashi-pizzakorvikesed ja paneeritud vürtsised kanavardad.





Et ma aga ju jumalaeest peale väsitavat sünnanädalat niisama olla ei oska, mõtlen aga kodus aina enam projekte välja mida enne beebi tulekut veel teostada saaks. Näiteks just selsamal hetkel kui mina siin kirjutan on meil Nilsil käsil magamistoa kapi uste vahetus... kardinate vastu 😅  Ühesõnaga on meil magamistoas selline riidekapp, mis on ehitatud puidujuppidest seinanurga sisse ja see omakorda täidetud korvide ja stangedega. Lükanduksed jooksid tal aga õigesti üsna üürikest aega ja peale seda oleme neid mõned head aastad suure ragina saatel lahti ja kinni rabistanud. Nüüd sai mul aga villand ja otsustasin need uksed sealt üldse eemaldada ja et mitte meile rohkem uste näol peavalu tekitada, tulin hoopis mõttele tekitada nö. garderoobi iseloomuga nurgake. Kardinad ja kardinapuud K-Rautast skooritud - kus mul veel juhuslikult vedas, sest mõni päev tagasi oli seal alanud kardinateemaline soodusmüük, mil kõik kardinatega seotud tooted on -25% - vaja need vaid ära paigaldada. Selline ta nüüd igaljuhul sai ja minu süda on jälle vähemalt natukeseks ajaks rahul!


Pruunid toonid domineerivad magamistoas täielikult ja ma leian, et meie muidu üsna halli-valge-kuldses koloratsioonis korterisse sobib see üsna kenasti. Magamistuba peabki olema minu jaoks hästi hämar, võiks lausa öelda, et ideaalis kottpime koht, kuhu mõnusalt end põõnama sättida. Usun, et veidi parema ülevaate teen magamistoa eri nurkadest siis, kui ükskord (tegelikult juba üsna pea) beebinurgakese valmis saame. Üldsegi peaks vist ette võtma ühe beebiasjade teemalise postituse, et endal oleks hea mõne kuu pärast juba kogemusest kõnelda, et mida siis kasutasime ja mida mitte. Hetkel võin küll südamerahus öelda, et minu minimalistlik meel ei ole lasknud meil pea, et mitte midagi puhtalt tahtmishimust soetada, et katsetaks seda või toda. Kõik mis oleme kokku kogunud, on puhtalt uurimistöö ja teiste kogemuste põhjal tehtud otsused. Ainuke südamesoov ja pisuke mugavusese, mida soovin oma kutile lisaks praktilistele asjadele, on Najell Sleepcarrier. Selle soetamine on nüüd ka õigepea plaanis.

Hmm, kirjutasin seda postitust jupikaupa kokku pea, et 5 tundi. Teagi mis tast nüüd siis arvata, aga väike ülevaade üle mitme nädala teile sellegipoolest. Kuna meie kuti saabumiseni peaks arstide sõnutsi olema veel viis nädalat, peaks ma teoreeriliselt jõudma siia veel maast ja ilmast kirjutada küll. Teoorias kõlab ju üsna hästi aga eks näis mis praktika toob. Suunan nüüd oma palavast ilmast ja rasedusest üles paistetanud sõrmekesed puhkama, räägime varsti jälle!



neljapäev, 31. august 2017

Kirjad karupojale

Tead, mulle tundus paslik järgnev postitus just otse sinule kirjutada, sest kõik mis ma tunnen, et tahaks öelda, on niikuinii otseselt sinu, väiksekesega, seotud.
Oled meie pesakonda alles esimene pisike liituja ja seega ei ole ma siiani, 34. nädalaks veel päris täpselt aru saanud, et kes sealt siis ikka juba õige pea tulemas on. Tean, et tuled Sina, ilmselgelt kõige armsam pisike kutt, keda eales näinud olen aga kuni sa veel meie käte vahel ei siputa, pean tunnistama, et päris täit selgust mul silme ees ei ole. Nii minu, sinu kui ka papsi jaoks ju täitsa esmakordne kogemus.

Sellest annad sa aga juba õige mitu nädalat mulle hoogsalt märku, et ruumi kipub väheks jääma. Ei tea kas oled lihtsalt oma papsi kombel kiirelt pikkust visanud või olen sulle lihtsalt ruumi tsipa väheks jätnud. Enda meelest ma küll muudkui muutun ruumikamaks, sest kilosid aitad sa mul koguda üsna edukalt. Oled mul hormoonid nii möllama ajanud, et täna õhtul saatsin su papsi näiteks poodi sepiku järele, sest moosisaia isu oli no niivõrd suur. Samas ega see kui empsil on moosisaia isu ja põsed juba pontsikud nagu oraval, kes talveks varusid plaanib koguda, pole ju ometi sinu süü. Eks need on ikka minu enda valikud ja ilmselgelt ka pisut sinu ootuse taha peitumine ja olukorra pisukene ära kasutamine 😏  Sellegipoolest ootan juba väga, et kogu tähelepanu oleks suunatud sellele kui nunnu sa oled ja mitte enam nii väga empsi kõhule ja rasedusaegsele väljanägemisele 😁

Olgugi, et ma pole sind juba alates 20. nädalast kordagi pildi pealt näinud, annad sa enda kohalolust minu südame all ikka kohe väga kõvasti märku. Tark arst teadis juba umbes kuu tagasi öelda, et oled sisse võtnud täpselt õige asendi, ehk siis oma pea suunanud alla ja pepu ribide alla püsti ajanud. Ja oi kuidas sulle see asend meeldib. Eriti annad mõnulemisest jalgade ja kätega siputades märku õhtuti, kui end mugavalt voodisse olen sättinud. Tundub, et just sel hetkel saabub sul teadmine, et nüüd on ju paps ka siin ja võiks pisut näidata kui vinge aktivist meile saabumas on. Jalakestega ribide vahel tramburaitamine ja käpakestega empsi kõhuga mängimine on kohe kindlasti hetkel sinu lemmiktegevus. Peaksid vaid oma papsi nägu nägema kui ta mõned tugevamad löögid sinult kätte saab. Tema näoilmest võib korraga välja lugeda nii maailma suurimat imestust kui ka tõelist isakaru uhkust, et just tema väike rüblik ennast juba nii kõvasti siputab. Samas oled aga juba tubli ja sõnakuulelik kui isakaru sulle empsile haiget tegemise osas vastu kõhtu sõnad peale loeb. Tubli poiss, pole midagi öelda.

Paps on sul tegelikult üks paras naljanina ja ei saa vist ka teinekord veel olukorra reaalsusest nii hästi aru, noh nagu ma isegi. Elame ju juba viimased üheksa kuud kõhuelu ja teame, et sa oled siin, aga päriselt sind ju veel siin siiski ei ole. Käime küll temaga koos igasugustes põnevates perekooli loengutes, et sinu saabumine meile reaalsemaks ja loogilisemaks muutuks. Tuleb tunnistada, et õpime igakord mõlemad loengutest nii palju põnevat ja vähemalt hetkel tundub, et paps proovib mind igal võimalikul viisil sinu ilmaletulekuga aidata. Igatahes, üks päev käisime su papsiga poodides, et täiendada varusid, millega sinu saabumiseks valmistume. Käsil oli missioon: leida üks cool talvemüts. Loomulikult sa ju juba tead, et oled kõige stiilsem väike kutt üldse, sest paps on sul ju igati vinge ja kõik sulle soetatud esemed peavad läbima tema stiilikomisjoni. Leidsimegi üheskoos kõige lahedama villase suure tutiga mütsi, milles sind juba vaimusilmas vankris magusat und magamas nägime. Ainuke pisike asi oli mütsiga see, et suuruse poolest oli ta sobilik alates paarikuusele beebile ja paps sul siis selle peale teatas, et "loodame siis ühte suure peaga poissi, et saaks juba kohe kanda". Ilmselgelt soovin mina, et su peake oleks meile saabudes aga pisike...või noh...normaalmõõdus, sest kõigepealt pead sa ju meie juurde üldse saama...ja suur pea ei tundunud mulle eriti hea variant 😀  Ausaltöeldes tuleb teinekord selle reality checki käigus ikka pähe mõtteid, et issand kohe üldse ei kujuta ette milline meil see elukorraldus juba õigepea välja hakkab nägema. Seejärel saan aga alati üsna kiirelt aru, et tegelikult ei ole muretsemiseks suurt põhjust, sest kindlasti saame hakkama. Sina, mina ja paps.

Kuigi sinu tulekuni on veel aega umbes poolteist kuud, oleme kenasti juba paljud asjad sulle hankinud. Sind ootab ülimõnna rallivanker ja saan hetkel lubada, et ka turvaliselt koju saad sa haiglast turvahällis ja ühes hirmus armsas komplektis toodud. Emps tegi sinu asjade jaoks ühe ilusa kummuti ja koju oleks veel vaja tuua voodi, vann ja mõned veel nipet-näpet mugavusesemed.



Üsna hea meelega teatan ka sulle, et sind on ootamas kaks väga lahedat nimevarianti. Just sellist mis sulle, meie karupojale, ideaalselt sobima peaks. Loodan sinu abile vaid nii palju, et annad meile oma näokese ja olekuga aimu, et kumma me neist nimest küll valima peaks. Ega ma väga palju sellepärast tegelikult muretse, sest olen kindel, et ükskõik kumma nime me sulle ka valiks, oleksid nende mõlemaga tulevikus õnnelik.

Olgugi, et emps on siin sind küpsetades olnud tõeline aktiivsuse etalon, pean ma nüüd saladuskatte all tunnistama, et hakkan pisut väsima. Ilmselt oled sina juba kõhus nii palju suurust visanud, et nüüd juba tegutsen tõesti koguaeg kahe inimese eest, pisut aeglustatult ja ettevaatlikult. Eks sa oskad mulle ka korralikult togides ja siit-sealt pitsitades märku anda kui ma kipun liiale minema. Õnneks veedame hetkel veel ööd mõnusalt uinudes ja pikalt magades. Mõned korrad öö jooksul ajad sa mind küll üles, ilmselt ise itsitades, et mind mõne kuu pärast saabuvaks ette valmistada ja eks ma ärkamistesse siis niiviisi püüangi suhtuda...sinu poolsed ettevalmistused minule😊   Loodan, et lased siin empsil veel mõnel tulevasel üritusel kenasti ära käia, oma nädala pärast saabuva 28. eluaasta rahulikult vastu võtta ja siis jõuad ehk veel mõned head nädalad ikka kõhus ka veel küpseda. Igatahes, et sa teaks... oleme sind nüüd juba tundub, et justkui väga pikalt oodanud ja ootusärevus kasvab koguaeg suuremaks, ühes sinuga minu kõhus 😋 

Kohtume juba varsti, väike karupoeg!