neljapäev, 13. juuli 2017

Küll see rasedus ikka oskab üllatada

Tahan juba tükimat aega muljetada teemadel, mis mind raseduse ajal on üllatanud või millest ma mitte tuhkagi varem ei teadnud. Koguaeg lükkan seda aga teadmatus suunas edasi, sest ootan, et ehk ikka lisandub midagi põnevat veel. Hetkel on aga juba pikemat aega olnud seis üsna harmooniline ja midagi elumuutvat, peale selle, et olen lihtsalt pidevalt rase, siin protsessi käigus lisandunud ei ole 😅
Näib, et enne rasedust on üsna suurel enamusel naistest täiesti kindel arusaam, et rasedus kulgeb nö. by the books ehk oodata on kõike seda mida raseduse kohta stampteadmisteks pead - teate ju küll neid asju - ilmselt on süda paha, toorest kala süüa ei või ja kaalukasv on paratamatu. Tuleb aga tõdeda, et olukorras sees olles olen pidanud ise päris palju üllatuma, sest tihtipeale ei käi teooria ja praktika omavahel üldse käsikäes.

Aga alustame siis täitsa algusest, sest just raseduse esimestel kuudel puutusin kokku kõige enam veidrustega, mida varem ei osanud oodata. First things first - ma reaalselt ei teadnud, et rasedus kestab kümme kuud. Näiteks on minu jaoks ilmselge ja päheõpitud info, et elevandi rasedus kestab 2 aastat aga vot inimese kümme kuud oli mu jaoks tõeline avastus. Kui nüüd loogiliselt läheneda - 40 nädalat ongi ju kümme kuud - mitte üheksa nagu rasedust tavaliselt kõnetatakse. Seetõttu olen ka pidanud üsna mitmel korral huvilistele selgitama, et kui rasedus algas Jaanuaris - miks küll ometi lõppeb ta alles Oktoobris, mitte üheksa kuu pärast Septembris.


Palun ärge mind nüüd ristilöömisele viige kui tunnistan enda ülimat ignorantsust ja räägin teile, et ma ei teadnud, et beebikese eostamise peaks ajastama ovulatsiooni ajale 😄 Olin terve teadliku elu (või noh alates tiinekaeast) mõelnud, et mis imeloom see ovulatsioon küll on ja miks naised seda minutitäpsusega taga ajavad. Kuna meie beebitegu ei käinud ka nüüd päris "sups ja valmis" meetodil, pidin aga seda va ovulatsioonivärki uurima hakkama, et kummutada peast mõtted kõiksugustest vigadest ja haigustest, mida kindlasti nüüd uuringutega ravima peame hakkama, ja ennäe imet, ovulatsiooniteooria toimib! 😅 Mis ma ikka oskan öelda - blond pea on ihunuhtlus.


Vot nüüd ma ei tea kas see on kõikide rasedate puhul nii, aga hetk mil rasedustestile ilmusid üks üsna tugev ja teine pisut nõrguke triip, olin kindel, et tulemas on väike poisslaps. Kuigi eelnevalt olen alati olnud seisukohal, et meie peres "valmistatakse" vaid tüdrukuid, oli tunne poisi osas nii kindel ja õige. Iseenesest pean üsna tobedaks ennustusi stiilis: " aa sul iiveldab vä, no siis kindlalt tüdruk, sest mul poisiga ei iiveldanud" / "kuule su kõht on ju täiesti paremale poole kaldu, no see on kindlasti poiss, nad kipuvad tagumiku just sinna poole keerama". No ei ole ju loogikakübetki selles? 😃 100% loogiline on minu jaoks aga see, et iga inimese organism on erinev ja reageerib hormoonidele ja üleüldiselt rasedusele erinevalt. Samuti ei taha ma praegu uskuda, et järeltuleva põlve sünnitus kulgeb raskelt juhul, kui see oli seda ka eelneval põlvel. Võibolla ma muidugi eiran seda mõtet ka sellepärast, et minu emal on kolm päris hirmuäratavat sünnikogemust olnud. Ise lähen aga hetkel sünnitusele vastu mõttega, et kõik läheb hästi. Just mõni hetk tagasi lugesin ühest suuremast Facebooki beebigrupist täiesti imelist (loe: lühikest) sünnilugu: kell 12 öösel hakkasid valud, 10 minutit enne ühte oldi haiglas ja beebi sündis 01.13. Lihtsalt vau! Sellist sünnilugu tahaks teile siia kunagi isegi kirja panna 😋 Reaalsustaju mu kuklasagaras aga otseloomulikult teab, et selline sünnilugu on ilmselt võimalik vaid üks sajast - aga noh, lootus on ju lolli lohutus.

Samuti mäletan raseduse eelsest ajast nii mõndagi asja, mis olid need nö. põhihirmutajad rasedaks jäämisel - ikka see kaal kurivaim. Olin täiesti veendunud, et kaalutõus ja kõhukasv raseduse ajal käivad nii, et iga nädal alates täitsa algusest hakkab ladestuma kilosid, teed sa trenni ja jälgid toitumist või mitte. Suur oli minu üllatus, kui esimesed kilod ja pisutki väljapoole ulatuv kõht hakkasid end ilmutama alles kuskil 17-18 nädala paiku. Selleks ajaks olin juba jõudnud piisavalt kaua rase olla ja kaalutõusu ja punnkõhu mõttega harjuda ja juba täitsa huviga ootasin mõlemat. Ilmselt mängis siin oma rolli muidugi ka mu 13 nädalane iiveldusretk, mis ei lasknud ei istuda ega astuda, söömisest rääkimata. Oma vahvast iiveldusest olen teile siin aga juba nii mitu korda rääkinud, et seda teemat enam rohkem üles ei too ja hetkel loodan vaid, et raseduse lõpuni jäänud ajas väike kutt seda "õnnistust" mu poole rohkem ei saada.
Küll aga olin 100% valmis, et rasedaks jäädes tabab mind mingi pidev imelike isude laviin stiilis heeringas vahukoorega või hapukurk jäätisega. Olen päris paljudelt muidugi kuulnud, et neid väisas terve raseduse aja üks kindel isu, mida siis 40 nädalat järjest manustada sai. Minul selline asi aga puudub. Olid küll ühepäevased isud stiilis juusturulli nätske sisu ja viineripirukas jääkülma tomatimahlaga aga üldiselt olen igasugusest isutamisest pääsenud. See tähendab aga minu õnnistuseks seda, et saan teha teadlikuid toiduvalikuid, mis peale organismi viimse tilgani kurnavat iiveldusperioodi on oi-kui-oluline. Kasvõi juba sellepärast, et mul vähemalt raseduse lõpuni juuksed peas püsiks, mis vahepeal võtsid enda eesmärgiks minu juurest igaveseks lahkuda. Jumal tänatud see olukord on nüüd juba päris normis.


Raseduse algstaadiumis oli mul ka arusaam, et kuna mina - rase - olen nüüd ju A&O ja kõik maailma arstid jooksevad tormi, et minu ja beebi tervist pidevalt kontrollida. Reaalsust oli tegelikult päris raske aktsepteerida, sest esiteks pidin ootama mitu nädalat, et üldse rasedust tuvastama minna ja kui see kiirkorras tehtud sai, oli järgmine arstiaeg alles ca. pooleteise kuu pärast. Mismõttes nagu? Ma eeldasin, et iga nädal hakkan käima ultrahelis ja kuulama kuidas arst beebi kasvu ja siplemist kiidab 😅 Seega esimeste kuude niigi raskele füüsilisele olekule andis oma põntsu veel emotsionaalne pool, õigemini teadmatus. Kõhtu ju ei ole, ainuke asi mis on - on iiveldus.
Mingi hetk hakkas mälu minuga absurdseid trikke tegema ja tuleb tunnistada, et ega ma ka praegu juba tükk aega täie mõistuse juures ole. Aju jäi vist "täitsa rasedaks" juba ammu enne seda kui keha järgi jõudis ja hakkas omapoolseid ettekirjutusi tegema täie rauaga. Mingi hetk kartsin isegi seda, et Nilsi vastu tekib vastumeelsus, sest ka see pidi raseduse ajal täiesti normaalne olema. Õnneks piirdus see vaid mõndade toiduainete keeluga ja saime rahus edasi elada. Vähemalt kuni praeguseni oleme saanud 😀 Ausaltlöeldes ootasin päris pingsalt ka seda aega, et Nilsil raseduse olemusest parem arusaam tekiks ja juba pisut rohkem mõngliga suhelda tahaks. Ei kujutagi ette ise rasedust kõhuväliselt ju nii lähedalt kogeda. Nüüd on see aeg aga igatahes käes ja kui kutt endast korralike löökidega märku otsustab anda, siis paps on kohe kohal, et läbi kõhu rahulikult teada anda, et veel ei ole vaja tulema hakata, küpse veel mõnusalt oma õndsas soojas pesas. See on jubeeee nunnu ja rasedahormoonid suruvad selle peale igakord paar õnnepisarat kurgust alla.


Viimase aja huvitava ilmutusena olen aru saanud, et kuigi praegu kõht pidevalt paisub ja ühes temaga ka mu põsed ja kintsud 😱 - ei jää see alatiseks nii. Absoluutselt kummaline on mõelda, et kui sünnitad, siis sa ei ole enam rase 😅 Ai kui veidralt see kõlab aga just nii ma tunnen. Kui elad kümme kuud sajaprotsendiliselt raseduse mullis ja valmistud eesseisvaks imetamisperioodiks, tundub täiesti võimatuna näiv fakt, et kunagi - kauges tulevikus - on ka minul võimalik osta riideid nii, et ma ei pea kõigepealt vaatama kas kõht ära mahub ja ohsamumeie saan ma ehk järgmisel suvelgi sooja ilma korral pokaalikese valget veini nina ette tõsta. Tundub ulme. 

Niisiis, tundub, et sain oma kummastuse nüüd teile ära rääkida ja otseloomulikult tahaksin teada ka teie kogemustest. Kas rasedus kulges täpselt nii nagu olid arvanud või tuli ette midagi ootamatut? Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

teisipäev, 4. juuli 2017

25. nädal ja reis ümber Eesti

Just mõni hetk tagasi ärkasin üles selge arusaamaga, et absoluutselt viimane hetk on blogida. Olen uut postitust iidamast aadamast edasi lükanud, sest noh... puhkusel mõnulemine teeb oma töö ja arvutit tahaks avada ju nii vähe kui võimalik. Tänaseks olen puhkusel olnud juba pea, et kaks nädalat, mistõttu oli isu blogida täitsa omal kohal.
Mõneti on ka tunne, et midagi drastiliselt põnevat kõhuelanikuga seoses toimunud ei ole, seega ei olegi nagu midagi erilist kirja panna. Käimas on hetkel 25 nädal ja kutt on äärmiselt aktiivne. Togib ja nügib mind nii, et aeg-ajalt on tunne nagu ta tahaks mulle viipekeeles mingit sõnumit edastada.
Eks mõnikord ongi mu asend juba liialt pikalt ühele küljele lamav olnud või annaks jumal, et natuke liiga kägaras istuma olen jäänud - mõnel mehel on sellest tugev oma arvamus ja kes olen mina seda vaidlustama.
Ainuke asi mis minu arvates silmnähtavalt iga päevaga kasvab on A) mu kõht ja  B) mu kaal 😂
Loogiline ju oleks, et kõhu ümardumisega ümardub ka kaalunumber suuremaks aga ilmselgelt lisandub kaalu ka muudele kehaosadele, sest riietevalik kipub järjest nadimaks jääma. Olgugi, et üritan enda toitumist ikka normaalse inimese kombel jälgida ja teen usinalt trenni nii palju kui kutt luba annab, liigub see numbrike üsna usinalt ülespoole. Kuna ma tean, et naisi see teema kindlasti põletavalt huvitab, siis ei hakka ma sellest saladust ka tegema. Hetkel on lisandunud algkaalule ca. 5kg. Arvestades, et käimas on "alles" 25 nädal, on kutil kavas teha veel hirmus suur kasvuspurt oma kaalus, mistõttu seda muudkui lisandub ja lisandub. Üritan endale lihtsalt sisestada, et see on normaalne! Hetkel annab raseduseäpp mõista, et poisi suurus on ca 34cm kanti, mis on minu meelest juba täiesti hiiglaslik. Arvestades, et sündides on beebid ju ca. 50cm kanti, on suur osa pikkuse viskamisest juba igatahes tehtud.


Kui ma nüüd mõtlen tagasi korraks eelmisele hormooniteemalisele postitusele, siis tuleb tõdeda, et selles osakonnas olen pisut maharahunenud. Okei, mõned pisarad siin-seal olen siiski täitsa lambist valanud aga noh, see läheb üsna kiirelt üle 😅

Et mul ilmselt alateadlikult on tunne, et enne kuti saabumist peame me Nilsiga kõik maailma asjad ära tegema ja nägema, võtsime puhkuse esimesel päeval kohe ette ühe viie päevase ringreisi ümber Eesti. Et ma seda aga ka filmisin, ei hakkagi teile sellest pikemalt jahuma ja lasen hoopis videost vaadata kus me käisime - mida nägime.


Kuna viiepäevane tripp väsitas maksimaalselt, möödus nädalavahetus suhteliselt lamavas positsioonis puhates. Vaid pühapäev kujunes emotsiooniderohkeks, sest võtsime ette Laulupeo külastuse ja küll oli kaunis! 
Et aga alateadvus jällegi liiga vabalt võtta ei lase, võtsime esmaspäeval suuna Haapsallu, kus ma veendusin taaskord, et ei ole kaunimat linna siin Eestimaa peal. Võiksin sinna ausõna juba homsest elama minna. Idüllilised ühekordsed madalate akendega värvilised majakesed mere äärseid teid ääristamas - lihtsalt ideaalne! Kes elab Haapsalus - naudi ja hinda seda täiega!

Kuna käimas on hetkel puhkuse teine ehk viimane nädal, üritame seda täiega utiliseerida ja olengi siin viimased kaks päeva muudkui ringi sõitnud ja asjatanud. Reedel võtame aga suuna taaskord Tallinnast ära, seekord Muhumaale Väikesaarte Laulupeole. Tundub, et lõpuks tõotab ka mõnusat päevitusilma, mida siin hetkel veel näinud ei ole. 
Millegipärast olen ma isegi natuke elevil, et esmaspäeval on jälle tööpäev. Kuna järgmisest nädalast hakkab tiksuma viimased kolm töönädalat enne dekreeti minekut, on põhjus ilmselt selles. Vaid 15 tööpäeva - hell yes

Vaikselt oleme hakanud vaatama ka asju, millega end enne beebi sündi varustama peame - vanker, turvahäll jms. Jumalale tänu, et osa asju saame oma perekonnast ja hetkel on suuremate ostude näol vaja ära teha näiteks vanker ja kummut. Hetkel on küll selline tunne, et rohkem võhiklik vankrite osas olla ei saaks ja kuidas küll teised sellest teemast nii hästi jagavad. Mõnikord pean endale jällegi meelde tuletama, et oleme meie ise mingites idanenud Tšehhi ja Poola vankrites õõtsunud ja ei olnud meil viga ei vähematki. Seega üritan teemasse suhtuda üsna vabalt ja (hetkel veel) üle ei mõtle. Tahaks lihtsalt ilusat vankrit ja noh... odavalt 😅  Seetõttu kammingi läbi järelturgu ja mõned isendid on isegi silma hakanud. 

Mul on tegelikult olemas isegi list asjadest, mille kõik soetama peame. Juba kogemustega empsid - visake pilk peale - kas tundub loogiline?
  • Kummut beebi riietele/rätikutele jms
  • Eraldi mähkimisalus
  • Ühekordsed mähkimisalused
  • Vann + vannitermomeeter
  • Vanker
  • Beebipesa
  • Kraadiklaas
  • Küünekäärid
  • Monitorid
Perekondlikul teel liigub meieni turvahäll koos raamiga, voodi kogu pesu ja madratsindusega ja lambanahk vankrisse. Riiete osas on mul juba esmane kast nurgas seismas aga endal veel suurt isu riideid osta ei ole olnud. Tegelikult käisingi alles eile esimest korda H&M beebide osakonnas maad uurimas. Poiste asjadest jäi silma vaid üks nunnu hall triibuline dressikomplekt ja see oli ka kõik mis hetkel emotsioone tekitas. Ilmselt jätan riiete ostu hilisemasse aega, kui arusaam nende vajalikkusest on suurem. 

Tundub, et hetkel on selle ülevaatliku postitusega siin ühelpool. Loodetavasti räägime varsti jälle!



neljapäev, 15. juuni 2017

Hormoonid võtavad üle

Millegipärast olin ma absoluutselt veendunud, et hormonaalne emotsioonide virrvarr kindlasti raseduse ajal minuni ei jõua. Ratsionaalne ja loogiline inimene nagu ma olen - kindlasti suudan ju adekvaatseks jääda! Psseeehh, arva uuesti Liisa!
Viimastel nädalatel on väike kõhuelanik kõvasti kasvu visanud ja seeläbi ka teeb kõhus sellist tsirkust, et ma isegi ei imesta kui tal sündides juba topeltsaltod selged on. Kui otsustan liigkauaks selili lamama jääda (loe: üle 10 minuti) või kui söön tibake liiga kuuma suppi, antakse sellest seestpoolt üsna elavalt märku ja mitte üldse vähe. Kui algselt sain tunda vaid togimist ja nügimist, on nüüd lisandunud ka kõhunaha all toimuv rulliv tunne, justkui lamaks kõhuli massaazitoolis.
Kuna tegevus on niivõrd aktiivne, on nüüd juba müksusid näha ka väljaspoolt. Nilsil küll veel enda kiirus- ja osavusnumbritest kasu ei ole olnud, seega on tema müksud alles tulekul.

Kogu see löögirohke kõhutegevus on aga sütitanud minus midagi üsna huvitavat. Nimelt tunnen ma nüüd ju väikse kuti olemasolu veel eriti hästi ja seetõttu on hormonaalne tase ikka üüüüsna kõrgele krutitud. Tundub, et iga emotsioon mida ma tunnen, on täiesti maksimeeritud ja tunnen kõike sajakordselt tugevamalt kui enne. Eriti põnevaks teeb asjaolu see, et maksimaalsed tundepuhangud võivad vahelduda umbes iga kümne minuti tagant.


Tihe on tunne, et miski ajab nii närvi, et pulseeriv veen mu peas tahaks juba päris oma pulsikella. Viimse piirini närvi võivad ajada paljud vahvad ja igapäevased asjad - tööpäevad, vastu ööd magamistoa seina taga huilgavad naabrid, liigsed küsimused ja minu isiklik lemmik - lõhnad. Lõhnadega on mul praegu kohe eriti paha lugu. Kui tavaliselt ajavad lõhnad rasedaid iiveldama - siis mind ajavad need lihtsalt närvi! 😁  Näiteks on Nilsil keelatud kuni raseduse lõpuni süüa sibulat ja küüslauku, sest nendest toitunud inimesel on küljes lõhn mida ma Dracula kombel endast ellu jäämiseks eemaldama pean. Tasuks vist ka mainida, et marineeritud sibul on Nilsi südamele väga lähedane seega on see tema jaoks paras ohverdus. Samuti on ta juba harjunud, et kui tööüritusel tuleb klientidega teha viisakusest mõned karastavad šnapsud, ootab teda kodus diivanil üks mõnus pesa, sest ma tunnen juba kahe kvartali kauguselt ära, et keegi on mulle alkoholi tarvitanuna lähenemas. Isegi ühest õllest tulenev lõhn on täiesti vas-tu-võe-ta-ma-tu! Õnneks on see talle okei ja ta on nõus mu hormoone kannatama ja nendega pikemalt diskussiooni ei lange 😅


Mind ajavad viimasel ajal täiesti endast välja ja nutu äärele absoluutselt tühised asjad. Esimene kannataja on muidugi jälle Nils, kes mul siin kõige lähemalt käepärast võtta on. Näiteks eile olin ma hingepõhjani solvunud, sest Nils veetis terve päeva seminaril ja õhtul hilja koju tulles ei "suvatsenud" küsida, et kuidas minu ja kõhuelanikul täna läinud on. Otsustasin teda vaikides ja sisinal ignoreerida kuni sain selle lõpuks välja pursatud ja seejärel oli tal kaks varianti - kas olla üllatunud, et inimene sellise asja peale suudab ekstreemselt solvunud olla või siis küsida kuidas meil siis läks. Ma ütlen teile kohe, et mõlemad variandid olid minu hormoonide poolt juba maha kantud! Esimene neist tundus maailma isekaim (😂 ) ja teine variant tundus nagu lohutusauhind, sest et "kui sind niikuinii päriselt ei huvita, siis ära küsi!!!"
Saate nüüd aru millest ma räägin jah 😁  Endalgi üsna humoorikas tagasi mõelda.

Ma arvan, et see kehtib pea et iga raseda kohta - kohe kindlasti ei oodata üskkõik mis seltskonnas juttu kaaluteemal, juhul kui rase seda teemat ise ei tõstata. Eriti jälestan ma sõna kosuma, mida millegipärast kõik mitte-rasedad justkui jumaldavad! Ajab ausaltöeldes õlgu võdistama...võehh. Ma ei ole küll enda meelest oluliselt "kosunud", teen tublisti kolm korda nädalas trenni ja toitun (enamvähem) korralikult, aga sellegipoolest iman ma nagu švamm endasse kõik kosumise teemal räägitu ja kommenteeritu ja koheselt eeldan, et inimestel puudub igasugune taktitunne! Näiteks just praegusest hetkest hea näide: Nils küsib messengeris "mis teed pallike". Ilmselgelt on pallikese all mõeldud mu rannapalli meenutavat kõhtu aga automaatselt olin ma valmis telefoni aknast alla viskama, sest esimene reaktsioon oli, et mismõttes ma pall olen???
Võiks ju arvata, et üsna kena Nilsist, et ta mulle koguaeg kirjutab ja helistab, kui kodust eemal viibima peab, aga ei, minu aju teeb mis tahab! 😅
Olen juba kogenud ka pisarateni endast välja minemist ja see tundub mulle endale ka totter. Ja pisarad - oi need pisarad on kerged tulema. Ilmselgelt on siinkohal taaskord tegemist ülereageerimisega aga no egas ma midagi parata saa. Tuleb lihtsalt minu ümbruses vähemalt praegu munakoortel käia!


Kogu selle paraja pudru ja kapsad keskel, on ääretult tugev ka muidugi kiindumine ja lähedustunne. Seda väljendan ma kodus nii, et teinekord ei tea kuhu ja kellele veel pugeda, et kogu see armsus minust väljuda saaks. Armastust ja emotsioone on mul jagada kahe käega ja lausa sunniviisiliselt pean seda välja näitama, ei saa üle ega ümber. Tahan muudkui poputada, kinkida ja kiita. Täiesti veidrad asjad teevad ülepeakaela õnnelikuks ja panevad (vähemalt mõneks ajaks) õndsus pilvel hõljuma. Näiteks täna suutsin ma üle nelja kuu juua taaskord ühe maru lahja cappuccino  kohvi, mille iiveldusperioodil olin juba igaveseks unustuste hõlma jätnud. Olin oma teo üle niivõrd õnnelik, et kuulutasin kõikidele kellele vähegi võimalik, et ma jõin kohvi, kas te kuulsite ikka - ma jõin kohvi!!! Sellele lahjale kohvile järgnesid totaalselt hüperaktiivsed tunnid, mil lobapidamatus ja pidev püsti-pikali hüppamise vajadus ei tahtnud mind kuidagi jätta. Aga jube maitsev oli sellegipoolest 😅
Samuti teeb mind ülevoolavalt õnnelikuks teadmine, et juba mõne päeva pärast hakkab lõpuks puhkus, millest juba viimased pool aastat unistanud olen. Lihtsalt üks mõnus suvepuhkus, mille käigus nii palju meelepärast plaanis on. Näiteks võtame Nilsiga kahekesi ette ringreisi ümber Eesti, ööbime täiesti suvalistes kohtades, kus meile vaba toa olemasolu avaneb ja naudime mõnusat sööki ja loodetavasti ka head ilma.
Vaid mõned põgusad nädalad peale kahenädalast suvepuhkust, tulen töölt kohe täitsa ära, et keskenduda väikse kuti pesa kasvatamisele (loe: kõhu 😄), natuke ka kindlasti niisama molutamisele ja kodu ettevalmistamisele.

Rasedus on üldjoontes ikka üks põnev aeg, mille käigus saad kogeda kõike seda ja enamgi veel! Haha, väike teleturu moment. Igatahes on päevad põnevad ja mitte ükski ei ole päris sama nagu eelmine. Näiteks viimasel kahel ööl olen saanud wc's käia kuus korda - ja ma saan ausalt öelda, et seda pole ma varem kogenud 😃  Igatahes tänaseks minu poolt kõik, räägime varsti jälle!





esmaspäev, 12. juuni 2017

Hip-hip-hurraa!

Holy-moly-macaroni ma ütlen! Esimene koht videoblogide kategoorias Eesti Blogiauhindade jagamisel - on ikka uhke tunne küll! Kahjuks tuleb aga tõdeda, et siirast õnnetunnet jagus vaid üheks õhtuks, sest alates eilsest päevast on ürituse ümber toimunud jälle selline trall, et hoia ja keela. Kahju on öelda, et negatiivsus tekitab trotsi ja viib võidurõõmu alla.

Räägin teile esmalt muljeid enda mätta otsast ja seejärel lihtsalt pean sõna sekka ütlema ka ümbritseva tramburai osas.
Alustaksin kohe võrdlemisega. Ehk on asi selles, et käisin ka eelmisel aastal kohal ning tookord pisut korralduslikus pooles pettusin, sest olemine oli üsna kitsas ja palav. Seekord mulle asukoha valik meeldis, olemine oli mugav. Oli liikumisruumi ja õhku, laval toimuv kenasti kõigile nähtav/kuuldav. Ilmselt mängis siin suurt rolli asjaolu, et kohaletulnuid oli käesoleval aastal kõvasti vähem kui möödunud aastal. Olen aga juba lugenud nii mõnestki blogist, et oleks tahtnud istuda ja et jalad väsisid ära. Küll aga on ju ilmselge, et ööklubis suurt istumisvõimalust ei ole, seega tuleks sellega juba eos arvestada, et kui ikka kontsal terve õhtu tiksuda ei jaksa, tuleks midagi muud välja mõelda. Võibolla aga üks ainukesi asju millega tolle õhtu jooksul Ženjaga nõustusin on see, et õige daam ikka klõbistab kontsaga kui üritus on selleks vastav. Isegi mina - rase😅 - pidasin kaks pool tundi tornkontsal seismist ja ringi liikumist vastu, sest ma ju teadsin, mis mind ees ootab ja olin selleks valmistunud. Aga olgu, see võib olla lihtsalt minu kiiks, sest tihti ma kontsa vajavaid üritusi külastada ei saa ja kui ikka võimalus antakse, kannatan ja kannan! Ürituse lõpupoole avastasime ka esimesel korrusel oleva diivanitega ruumi, seega istumisvõimalus (vajadusel isegi lamamisvõimalus😄) oli tegelikult täiesti olemas.
Õnneks olen ka mõnest blogist saanud lugeda vaid peaasjalikult positiivset tagasisidet ürituse kohta, sest vahepeal jäi juba tõesti tunne, et kellegil pole mitte midagi head öelda. Tundub, et ülemise korruse vip ala rahvas jäi üritusega igati rahule ja tutvusid seal kõik üsna hoogsalt. Ei tea mis sel allkorruse rahval siis küll juhtus, et meel nii mõrudaks sai. Minul ja sõbranna Kertul oli igatahes põnev üles sätitud inimesi ja ürituse kulgu jälgida. Läksime kohale ca. 15 mintsa enne üheksat ja jäime mõlemad seal veedetud ajaga absoluutselt rahule.

Üritusele kohale jõudes ja vaid viis sekundit Venuse pinnal kanda kinnitanud olles, haarati mul juba käest ja pandi istuma Saagimi live ülekande diivanile. Ütlen ausalt, et värin tuli sisse, sest tuntud bravuuritari kõrval intekat anda ei ole mulle just igapäevane. Kümne mintsane jutuajamine oli aga üllatavalt meeldiv ja saime Anuga nö. hästi liinile. Arutasime blogindusest, videotest ja beebidest - igati sisukas intekas 😊

Mulle meeldis, et auhindade üleandmine käis käesoleval aastal nobedalt ja säilis põnevus. Möödunud aastal venis see meeletult ja viis tuju alla. Muidugi olen ma kõige rõõmsam selle üle, et minule lausa 2845 häälega esikoht koju tuli. Tänutunne on põhjatu!
Arvestades seda, et pidasin pikka aega enda rasedatervist liiga nõrgaks, et kohale minna ja endale reklaami pea et nullilähedaselt tegin, on see saavutus minu jaoks ikka ilgelt tegija! Olgugi, et meie kategoorias oli vähe osalejaid, pean kõiki kandidaate julgeteks ja tublideks. Ma tõesti ei saa aru, miks meie kasvaval videomaastikul nii vähesed end kirja panid. Ei saaks öelda, et antud kategoorias osalemisel ei ole mõtet kui osalejaid nii vähe on. Aga kui keegi ennast kirja ei pane siis kuidas me küll osalejaid juurde võiks saada...?
Mulle meeldisid enamused hääletustulemused, mitmes kategoorias nägin esikohtadel enda lemmikuid. Tuleb tunnistada, et igal aastal on auhindade osas ära tehtud ikka väga suur töö. Mina küll ei oskaks ega suudaks leida nii palju sponsoreid, kes kõik kategooriad ära kostitada tahaks. Loomulikult ei ole auhind siinjuures nüüd kõikse tähtsam, aga vahva on ikka kui sellele on mõeldud. Tore, et auhindadeks ei ole pudi-padi, vaid reaalselt tarbitav kraam.

Videoblogide peasponsoriks oli Balbiino, kellelt sain mina auhinnaks 12 kasti smuutijäätist. Ma ei ole veel korraldajalt uurinud, et kuidas ma selle realiseerima peaks (sest auhinda ei antud üle kaheteist kasti näol) ja ausaltöeldes ei kujuta ma isegi ette mis ma selle kõigega küll peale hakkan 😋 Ühe osa tahaksin kindlasti välja loosida enda tublide lugejate/vaatajate vahel aga hetkel on veel küsimärk, et kuidas ma jäätist loosida saan... kipub teine ju transpordi käigus sulama. Küll ma midagi välja mõtlen. Ühe mõttena turgatas ka pähe, et pakuks äkki Fitloorale vahetuskaupa, sest tema võidetud Valio piimatooted talle kui veganile suurt mokka mööda ei ole, mulle aga maitsevad. Ei tea kas see oleks väga imelik pakkumine?

Pille Väljataga

Fitloorast rääkides olen ausaltöeldes siiralt imestunud, et tema võidu ümber mingit pettust kahtlustatakse. Blogimaailm ei keerle ju ammu juba enam vaid blogide ümber ja ilmselgelt on tal kõikide sotsiaalmeedia platvormide peale kokku mitukümmend tuhat jälgijat, kes tema poolt hääletada soovivad. Minu meelest oli ta võit ja häältearv igati loogiline.

Ma olin ausaltöeldes täiesti ära unustanud, et peale suuri üritusi on alati üks paras trill-trall ja tramburai, sest kõigil on midagi (negatiivset) öelda. Oli ju sama ka alles mõned kuud tagasi toimunud Playnupp galal, kus üheks suurimaks meelehärmi tekitajaks oli žürii osalus hääletusprotsessis. EBA kohta väidetakse aga, et jube nõme žüriid ei ole. No võta nüüd kinni mis siis teha. Ma ei näe, et üritus oleks nii mastaapne, et peaks välja töötama miski Eurovisioni sarnase hääletussüsteemi - tegemist on lihtsate Eesti inimeste lihtsa üritusega, kus täiesti loogilise sammuna on hääletajaks lugejad/vaatajad.

Ilmselgelt pean ma aga nõustuma üldsuse meelehärmiga Ženja osas - olen teda ise alati natuke lausa peljanud ja hoian pigem eemale. Pole midagi parata, et tegemist on temperamentse karakteriga ja ükskõik kus ta ka ei figureeri, alati on tal midagi veidrat öelda. Päris piinlik oli tema kommentaare blogijate suunas kuulata ja kartsin ausaltöeldes täiega, et kui ma peakski lavale minema, mis laviini ta mulle kaela valab. Korra suutis mulle küll ühe blondinalja teha aga õnneks sellega ka piirdus. Ülejäänud vestlus oli viisakas.
Ma arvan, et õhtujuhtimisega oleks ideaalselt hakkama saanud ka Saagim, kes niikuinii terve ürituse vältel laval diivanil istus. Inimeste nimede välja hõikamine ja aeg-ajalt mõne küsimuse küsimine ei tundu olevat Anule kontimurdev ülesanne. Iseasi kas ta sellega muidugi nõus oleks.

Ma ei tahaks tegelikult üldse kogu seda negatiivsust ja boikoteerimise või mille iganes teemat puudutada, aga no ausõna, tuju viib alla. Minu arvates on EBAl osalemine iga inimese vaba tahe ja see kuidas ta enda jaoks üritust tõlgendab samuti. Minu tõlgendus sellest on, et tegemist on võimalusega saada enda aasta pikkusele hobitööle lugejatelt/vaatajatelt tagasisidet ja mis saaks selles halba olla? Kui sa midagi hingega teed, on ju kena teinekord tagasisidet saada ja enda fänne millessegi kaasata. Et inimesed lähevad ürituse tõlgendamisega aga niivõrd isiklikule tasandile, ma ei saa sellest võibolla päris lõpuni aru. Ei taha ma siin jumala eest kedagi risti lüüa nende uskumuste või arvamuste eest ja kui nende vaba tahe on mitte osaleda - neil on absoluutselt selleks õigus! Pigem häirib asjaolu, et ei osaleta, aga kommenteeritakse negatiivselt siiski.

Tunnistan ausalt, et tundsin end päris puudutatuna mõnd sissekannet/kommentaari lugedes/vaadates teemal "miks ma ei osale". Justkui jääks meist, sadadest blogijatest kes osalevad, mulje nagu teeksime midagi moraalitut ja läbimõtlematut. Ma ei arva nii.
Et üritust korraldavad just need inimesed ja niimoodi, on paratamatu. Keegi teine ju niikuinii ei korraldaks, seega mina arvan, et korraldajad on ikka väga vaprad, et niiviisi juba aastaid vastu peavad ja ikka edasi rühivad. Aga eks me kõik näegi asju enda vaatevinklist ja nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.

Tegemist on ju ikkagi positiivse ideega üritusega ja mul on kahju, et selle ümber igal aastal pigem negatiivsus ringleb. Ma ütlen ausalt, et kui mina oleks korraldaja, no teist korda enam kindlasti ei teeks ja ütleks kõigile, et vaadake ise kuidas saate 😅 Mul lihtsalt ei ole nii paks nahk ja asi ants. Ise olen aga tänulik, et igal aastal üritus siiski jälle korraldada võetakse ja eks ole näha kas ja millises kategoorias ma järgmine aasta platseerun.

Et mina ju nüüd tohutu suur ja võiduvääriline videoblogija olen ( 😅 ), võtsin endaga loomulikult laupäeval ka kaamera ühes ja terve päeva linti sain. Soovin teile vaid head vaatamist ja positiivset olemist. Räägime varsti jälle!




esmaspäev, 5. juuni 2017

Kumb siis tuleb?

Woopwoop! Tänasel vihmasel päeval leian, et on põhjust tähistada, sest läbitud on raseduses üks minu jaoks väga oluline kadalipp. Nimelt käisin täna teist korda looteanatoomias - jah ma pidin käima kaks korda. Möödunud kolmapäevane looteanatoomia andis meile kenasti kätte kõik tähtsad numbrid ja näidud väljaarvatud ühe, miski väike ajus pesitsev asjake. Olgugi, et arsti sõnutsi olevat mitu korda käimine täitsa normaalne ja beebi asend oli lihtsalt kehv, suutsin viimased päevad ikkagi paraja närvipuntra tähe all mööda saata. Ei tea kas see on kõikide rasedustega nii aga esmasega on küll sellie tunne, et esimesed 20 nädalat elad vaid arsti visiidist arsti visiidini. Eks see esialgne arengu jälgimine ole ju päris pingeline ja loodad ikka ja alati kõige paremat. Infot saad aga alles siis, kui juba tõesti arsti toolil pikali oled ja must-valgelt ekraanilt seda uut ilmakodaniku jälgida saad.
Täna päeval saime aga kõik ilu- ja jõunumbrid kätte ja jumalale tänu on need kõige paremas korras. Tahtsin endale suurest õnnest kohe tähistamiseks seda rasedate lemmikut Cocat koju osta aga laiskus sai võitu 😛

Aga kumb see meie maimuke nüüd siis on - kas poiss või tüdruk? Võin öelda enda puhul igaljuhul nii palju, et hetkest, mil beebi olemasolu teadvustasin, olin jummala kindel kes tulemas on. Miskipärast olid ka enamus lähedased just selles soos nii kindlad ja meile suurt muud ei ennustatudki. Ütlen ausalt, et oleksin teise soo teada saamisel olnud esialgu päris jahmunud, sest mõte ja kujuteldav tulevane elu oli juba kuidagi nii ühe soo keskseks mõeldud. Paramparamparaa meiega on liitumas üks väike lahe kutt! Teades kui lahe on meie tulevase tegelinski isafiguur, olen 100% veendunud, et tulemas on maailma kõige coolim kutt üldse 😋


Et nii minu kui ka Nilsi peres on valdav enamus järelkasvu tüdrukud, sain eriliselt rõõmustada oma ema, kelle juures minu väike vennake kasvamas on. Emal nimelt on mulle alles hoitud muidugi hiigel koguses poisteasju. Möödunud nädalavahetusel mõtlesingi, et hüppan oma väikese autoga tema juurest kiirelt läbi, et mõned kotid pagassi visata... mmm jah - emal oli terrassile ootama laotatud 15 kasti asju. Peale tunnikest tuhlamist suutsin eraldada endale esialgu ühe kasti asju, mida nüüd aga kodus muidugi kuhugi veel panna ei ole. Hetkel olen suutnud veel ise asjade ostmisest hoiduda kuigi ma kardan, et ega see kaua nii püsi 😅
Eriti tore on minu meelest see, et nii lahkekäeliselt meile Pelgulinnas igal uuringul pilte kaasa jagatakse - nii tavalisi kui 3D. Enda suureks üllatuseks kuulsin täna meie rasedagrupist, et nii mõnelgi pool pidavat piltide väljastamine üldsegi tasuline olema.

Et kohe on mul algamas 21 nädal, jäädvustasin oma järsku suureks kasvanud kõhtu eelmisel nädalal üsna hoolega. Hetkel olengi sama riietusega kõhupilte teinud iga viie nädala tagant, et kasvuspurti jälgida. Kuna nüüd on kõhuke võtnud mõnusa rannapalli alge, naudin eriti ümber kleidikeste kandmist ja seetõttu käisin neid ka kaltsukatest skoorimas. Vasakul näete tavalist kõhuseeria ülesvõtet ja parempoolne skoor on Sarapuu Kirbukast leitud ideaalne suvekleit.


Juba üsna varsti on mul plaanis koos Nilsiga üles filmida raseduse teemaline küsimused - vastused video, seega kui tunnete, et tahaksite midagi põletavat minu käest ilmtingimata teada saada, siis võite lahkelt küssad kommentaaridesse jätta 😉 
Tänase päeva helges meeleolus otsustasin ka ära, et peaks end ikkagi Blogiauhindadele kohale vedama ja üle vaatama, kes meil see aasta need kõige tegijamad siin maastikul on. Ise osalesin käesoleval aastal videoblogide kategoorias ja ausaltöeldes endale pea et üldse reklaami ei teinud. Eks siis saab näha, kes auhinnad koju viivad 😊
Lõpetuseks tahan teile jagada veel üht meigisoovitust - nimelt jõudis minuni täna pakike Anastasia Beverlyhills lehelt ja peitus seal sees minu absoluutne TOP1 kulmuvärv ja prooviks tellisin ka huuleläike. *Mingi hetk on minust saanud absoluutne huuleläigete fanatt ja vanad lemmikud huulepulgad olen sootuks kõrvale heitnud* Minu valituks said konkreetselt Dipbrow Pomenade toonis Soft Brown ja huuleläige toonis Dainty. Pakk jõudis Ameerikast kohale vähem kui nädalaga ja tõsimeeli soovitan antud brändi ka teile - lihtsalt imetabased asjad!


Et pisutki tänase päeva elevust maha kruttida, tegin kiire 45 minutilise crosstraineri trenni ja asun nüüd nautima wrapi põhjal pitsat, mida Nils mulle hetkel köögis vaaritab. Siinkohal tõmbangi otsad kokku ja räägime varsti jälle!

reede, 26. mai 2017

Aktiivsus raseduse ajal

Nüüd kui rasedus hakkab juba silmnähtavaid mõõtmeid võtma ja kahekümnendale nädalale lähenema, tunnen, et on õige aeg rääkida pisut enda liigutamisest ja aktiivsusest raseduse vältel. Kui raseduse esmakuudel eeldasin, et jäängi eluks ajaks voodihaigeks iiveldajaks ja liigutamisest ei tule enam kunagi välja, sest energia on nullilähedane, siis nüüd võin öelda, et jumal tänatud see ei ole nii. See sama moment kui iiveldus möödus, tundsin energia taastumist ja vajadust rohkema liigutamise järgi.
Olgugi, et kuueteist nädala jooksul kui iiveldasin, sundisin end ikkagi nii palju õue liikuma, et nädalas korragi natukene kõndida suudaksin. Olgu öeldud, et suutsin korraga ette võtta ca. 2-3km retke ja peale seda olin rampväsinud ja vajasin paari päeva jagu taastumisaega. Loomulikult ei lisandunud sellel ajahetkel ka kaalu, sest kui ikka midagi süüa ei suuda, langeb kaal kolinal.
Kohe kui söögiisu ja enesetunne aga naasid, leidsid enda tee minuni ka kaotatud kilod. Saan küll tõdeda, et hetkel vaid nende arvelt kosunud olengi ja püsin siiani algkaalus, milleks on 60kg. Ilmselt on selles oma rolli mänginud ka asjaolu, et olin peale iiveldust korralikult põiepõletikuga kimpus ja möödunud nädalal põdesin ka ühe kõhuviiruse läbi. Võehh, ausõna võtaksin pigem juurde kui et põeksin pidevalt erinevaid haiguseid, mida nõrgenenud organism kahesuupoolega sisse ahmib.
Sellele vaatamata olen kosunud ühe mõnusa punu arvelt ja umbestäpselt selline ta siis hetkel mul välja näebki.


Toitumise poole pealt olen tegelikult üsna tubli pisikeste mööndustega. Mul on ääretult hea meel, et heale enesetundele tuginedes saan jätkata korraliku toitumisrutiiniga tööpäevadel aga ei salga ka asjaolu, et luban endale väga vabakäeliselt isutavat head-paremat, mida ma tõesti juba aastaid ja aastaid teha ei ole saanud. Jätt ja friikad on üsna tuttavad külalised ja ausaltöeldes ei saa üldse kurta 😁


Et ma aga märtsi alguses enda trennikaardi suure ahastusega ära lõpetasin, tundsin peale iivelduse möödumist, et mingitsorti aktiivsemat liigutamist peale jalutamise tahaks siiski teha. Jõusaali ma kohe kindlasti tagasi ei viitsi minna, sest juba mõte jõusaali sõitmisest demotiveerib mind piisavalt, et trenn üldse ära jätta. Jalutamine on küll kasulik ja värske õhu käes viibimine järjest soojemate ilmadega mõnna, aga no hakkab juba pisut siiber saama koguaeg samadel radadel tammumisest. Seetõttu mõlkus mul üsna pikalt peas üks mõte, mille Merje blogist juba mõni aeg tagasi sain. Nimelt panin oma silma peale sellisele ettevõttele nagu Trenažöörirent ja valisin nende Facebooki lehelt endale välja sobiva masina, milleks minu puhul on mu vana lemmik crosstrainer. Ühtlasi on crosstrainer rasedale täpselt paras käte-jalgadega vehkimine, et pisut aktiivsemat trennilaadset toodet teha saaks. Masin toodi mulle kenasti koju kohale ja seati üles täpselt teleka ette - no milline idüll 😂 Olgugi, et üritan iga nädal nii palju kui võimalik veeta aega värske õhu käes jalutades ja muidu aktiivne olles, täna näiteks on plaanis terve päev meie tulevase maa- ja majalapi peal tööd rügada, siis mõni päev on hea teada, et päeval sisse mugitud koogilõik või paar, on võimalik annulleerida kodus telksi ees. Tuleb küll tunnistada, et masina peal treenin ma väga rahulikus tempos, et pulss oleks parajalt madal. Ei tea kas tegu on platseeboga aga igatahes hea tunne on küll, kui tead, et kodus on olemas abimees, kes (veel) hirmutavad rasedakilode jutud ehk pisut kontrolli all aitab hoida. Eks saab näha kui kaua mul temaga püsivust ja jaksu tegeleda on. Loodan, et püsivust veel mõneks ajaks jagub, sest nüüd hakkab beebikesel üsna korralik kasvuspurt, mistõttu hakkab kaalu viskama nii tema kui ka ilmselt mina 😄

Mäletate, et eelmise aasta sügisel kirjutasin siin oma suurest vaimustusest Jawbone Up2 aktiivusmonitori osas, mille sünnaks sain? Njah, kahjuks juhtus temaga selline lugu, et ligi poole aastase kandmise peale läks ta kummist rihm lihtsalt pooleks, mis hilisemal uurimisel selgus, et olevat nende tüüpviga. Et garantiiosakond minu korduvate ponnistuste peale nelja kuu jooksul mulle appi ei ole otsustanud tulla, harjutasin end monitorist täiesti vabaks. Ma usun, et kõik kes monitore kasutavad, saavad aru, et sellest tekib täielik sõltuvus. Kahju oli pisut küll, et just raseduse ajal mul oma samme kuskilt jälgida ei ole, sest just nüüd on nende olulisus suurem kui kunagi varem. Mõned nädalad tagasi andis ema-emake mulle aga enda Polar a360 kella ja tuleb tunnistada, et olen temaga väga rahul! Olgugi, et seadistamine oli täielik peavalu ja hormonaalosakond tahtis juba närvide plahvatuse äärel nutma puhkeda, sain sellega siiski hakkama vaid kuue tunniga 😅  Asjalik masinvärk loeb nii minu samme kui näitab pulssi, annab mulle infot kulutatud kaloraažist ja teeks kindlasti veel palju muudki kui ma vaid nii süvitsi süveneda tahaks. Hetkel mulle tema baasfunktsioonidest absoluutselt piisab.


Tulev nädal toob meile loodetavasti ääretult põnevaid uudiseid, sest juba kolmapäeval on oioioi kui pikalt oodatud looteanatoomia, milles loodetavasti beebi ka meile oma soo ära näitab. Tunnistan, et ise olen juba raseduse täitsa algfaasist saadik end harjutanud ühe kindla soo mõttega ja seda ennustati meile ka 12 nädala paiku ultrahelis. Eks siis nüüd ole näha, kas saan oma kinnistunud mõttega edasi minna või otsustab beebi meile väikese vingerpussi mängida ja hoopis sugu vahetada.
Asun nüüd aga mõnusate laupäevahommikuste toimetuste kallale, sest meespere ootab kannatamatult hommikusööki. Nimelt on sel nädalavahetusel meil külas ja majatalgutel abiks väike venna, kes juba tükk aega mõtleb, et miks ma temale krõbinate ettevalmistamise asemel mingit romaani kirja panen. Tänaseks seega minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!




neljapäev, 11. mai 2017

Halleluuja!

Nagu niuhti on nädalad jälle kiirustades mööda läinud ja te ei kujuta ette - juhtunud on ime! Mul on hea olla ja kohe nii sigahea on olla, et tahaks seda kogu ilmale kuulutada 😄. "Hea" saabus üsna graafikujärgselt, ehk ämmaka sõnutsi 16 nädala paiku. Ja just mõned päevad enne 16 nädala täitumist see õnn mu õuele saabuski.
Vahetult enne heaolutunde saabumist, sain aga veel nii kõvasti vatti, et hoia ja keela. Oma põiepõletiku saagast teile juba rääkisin eksole, aga see ei ole veel kõik! Kuna antibiootikumide ja maksimaalselt ebaregulaarse ja ebatervisliku snäkkimise (jah, snäkkimise, sest söömisest ei tulnud ikka nädalaid midagi välja) tagajärjel külastas mind juba enne põieka antibiootikumide kuuri lõppu rasedate üks lemmiknähtusi - seen. Ma ütlen ausalt, et pidasin seda lihtsalt põiepõletikuks, sest sümptomid on tal ju nii sarnased. Olin täiesti ahastuses, et kohutavalt karmid antibiootikumid ei toimi ja põiepõletik mind ei jäta. "Õnneks" vabanesin põiebakterist vähemalt praeguseks täielikult ja sain antibiootikumide järgselt peale kohe seeneravi.
Jumal tänatud, et just siis hakkas mul ka enesetunne normaliseeruma ja sain keha ph tasakaalu taastamisele kaasa aidata normaalse toitumisega. Ei mingit magusat, ei mingit nisu!
Nüüd olen aga tavatoitumise juures 100% tagasi ja tunne on oi-kui-hea 😋
Kuna keha oli vähemalt 11 nädalat korralikus defitsiidis, kaotasin esimesel trimestril kaalu üsna mitu kilo. Nüüd olen põhimõtteliselt paari nädalaga selle kõik vut-vut-vut tagasi kogunud, sest toidukorrad on regulaarsed ja normaalsed. Kohe üldse ei saa lasta end kogunevatel kilodel häirida, sest enesetunne on nii hea ja süüa on jälle maailma parim!



Mõned üksikud asjad veel ajavad pisut iiveldama, aga see on juba seotud pigem mu verekoera meenutava haistmismeelega. Lõhnad on praegu väga ohtlik teema - pooltesse söögikohtadesse minek on absoluutselt välistatud ja Nilsil lõhnaõlide kasutamine põhimõtteliselt vastunäidustatud 😁.

Minu saatus oli siis ette nähtud sellisena, et 11 nädalat hommikust õhtuni pidin iiveldama. Ju oli kehal hormonaalse tasemega nii keeruline harjuda. Mõned teadjamad teadsid veel mainida, et kui ikka pikalt iiveldab, on kehas palju meeshormooni, seega ehk on oodata poissi. Teised julgevad sellele jällegi kõva kisaga vastu vaielda, seega olen väga põnevil. Maikuu lõpus saame loodetavasti asjasse pisut selgust 😊

Kuna enesetunne on läinud järjest mõnusamaks, olen püüdnud ka kodus rohkem asjapulk olla ja Nilsi igikestvast koristus-kokkamise ikkest natuke päästa. Hea meelega toimetan aktiivsemalt ja üks päev võtsin ette ühe eriti põneva ülesande. Nimelt pakkisin kokku neli kotitäit riideid, mida ma raseduse ajal kanda ei saa. Eeldasin, et kapp saab mõnusalt uue hingamise aga kus sa sellega, kapp on ikka triiki riideid täis. Uskumatud need naiste kapid ausõna!

Et lõpuks on välja tulnud ka päike, otsustasime, et ühe nädalavahetusega tuleb tagasi teha kõik need neli kuud, mil kodus lamama olin sunnitud. Seega käisime eelmisel nädalavahetusel kaks korda väljas söömas, sünnipäeval, vabaõhumuuseumis ja kinos. Muideks - vabaõhumuusemis oli nii lahe!
Suutsin ka üle tüki aja end kokku võtta ja selle kõik videoks monteerida, seega teile natuke vaatamist ka.



Infoks veel siis niipalju, et kohevarsti on mul täitumas 18. nädal ja mõne nädala pärast seisab ees looteanatoomia. Möödunud nädalal käisime kuulamas südamelööke, mis olid väga kiired (seega head) ja saime löögid kohe kätte ka. Kuulasime mõlemad silmad punnis ja täiesti sõnatud, noh nagu ikka 😁. Esmarasedana tuleb tunnistada, et päris hästi ma seda endale veel teadvustada ei oska, et keegi on koguaeg minuga kaasas. Kuna kõht on veel nii pisike, tundub veider, et keegi sinna juba 18 nädalat endale pesa on teinud. Samas absoluutselt kohe algusest tuleb refleks päevad läbi kõhtu silitada, noh nagu rasedad ikka, teate ju küll. Ei saa nagu päris aru kes seal on, aga kedagi tahaks nagu paitada ikka. Pidavat olema esmarasedatel üsna tavaline nähtus 😋. Juba mitmenda lapsega tundub olevat raseduse arusaam ja tulem ajule palju loogilisem.

Hetkel on täitsa tavalise inimese tunne, kõht natuke punnitab ja aeg-ajalt siit sealt pitsitab ja valutab, aga olen 18 nädalaga sellega täiesti ära harjunud. Aaa - väga lahe on näha, et 2017 aasta on jälle tõeline blogibeebide buum. No tõesti üle päeva tuleb uusi rasedaid juurde, nii tore minu meelest 😊 Hetkel tõmban aga siinkohal otsad kokku ja püüan juba varsti midagi jälle kirja panna!