esmaspäev, 27. juuni 2016

Lõputrall - VIDEO

Ma mäletan seda üsna selgelt, et kui kümme aastat tagasi hakkas terendama üheksanda klassi lõpetamine, jäin võrreldes tänapäevase kleidihullusega ikka üsna rahulikuks. Käisime emaga läbi kiirelt Esprit poest, kust soetasin tavalise musta maika, valge ülepõlve A-lõikelise seeliku ja täitsa tavalised mustad balleriinad. Sarnases rõivais oli näha paljusid teisigi, kuna riietevalik oli tol ajal ikka üsna kesine ja miskit erilist sitsi-satsi kuskilt leida ei olnud. No tegelikult...ei olnud tol hetkel isegi mõttes, et peaks kuidagi veel pidulikumalt end esitlema, jalga panema kontsad või pähe keerama rullsoengu. Lihtsus oli tol ajal täiesti tavaline norm.
Kui aga aastad möödusid ja lähenema hakkas gümnaasiumilõpp, olin endale millegipärast pähe võtnud, et vot nüüd ma vajan õmbleja juures tehtud kleiti! Ja mitte lihtsalt kleiti, vaid tikanditega, kehasse istuvat ja kindlasti ilusast läikivast materjalist.
Keelitasid mis nad keelitasid aga valisin Abakhanist välja valge paksu PULMAkleidi materjali, millega õmbleja kurja vaeva nägi ja sellest mulle lõpukleidi nikerdas. Peale lasin tikkida lilli ja muud nodi. Gümnaasiumi lõpetamiseks läksin ka sirge seljaga juuksurisse ja mul oli ikka üsna kindel visioon, mida oma soengust ootan... Lahkusin juuksurist paksult lakki täis peaga ja kivikõva soenguga, mis otsustas salkude lahknemisel totaalselt oma elu elada.
Mäletan, et printisin välja just selle pildi ja kujutasin ette, et juuksuritoolist lahkudes näen välja täpselt nagu Jessica Simpson, kelle soengustiilid tol ajal niivõrd popid olid. Viltune silmavaadet piirav tukk, suured rõngad kõrvas, lendlevad lokid, puhevil juuksed -  see oli lausa unelm :D


Meigi otsustasin teha kodus, kuna pidasin end sel alal professionaaliks ja kedagi teist enda kallale ei usaldanud - õigemini, väga keerukas oli üldse kedagi leida, kes meiki teeks. Tänapäeval on ju meikareid jalaga segada ja vali keda tahad... 8 aastat tagasi oli võimalik minna vaid mõnda kindlasse salongi, kus sulle hingehinnaga meik näkku maaliti ja kooner nagu ma olen - seda ma kindlasti endale lubada ei saanud.

Nüüd hiljem mõeldes ja meenutades kuidas trotsisime lõpupäeval tugevat vihma ja tuult - ega see kodukootud meik miski väga ilus ei püsinud küll...rääkimata kivikõvast soengust.

Aastad möödusid ja jõudsin tudeerida ülikoolis kahel erineval erialal. Kui 2013 aastal jõudis lõpuks kätte see kauaoodatud ülikooli lõpetamise päev. Seks hetkeks oli juba vanust turjal piisavalt ja pulmakleiti enam lõpetamisel kanda ei tahtnud. Planeerisime Nilsiga hoopis kiirreisi Stockholmi, kust H&M'ist lootsin üht kindlat kleiti skoorida. Olin selle nende netipoest leidnud ja armusin silmapilkselt. Kingad skoorisin Batast ja käsi südamel võin öelda, et nii kingad kui ka kleit, mida ülikooli lõpuaktusel kandsin, on ühed minu suured lemmikud siiani ning hoian neid kui kullatükke, et mõlemad võimalikult kaua vastu peaks.
Ülikooli lõpetamiseks võtsin end lõpuks kokku ja lasin sõbrannal, kes igapäevaselt meikarina tegev on, endale teha ka meigi ja soengu. Kusjuures praegu kui ma allolevat pilti vaatan, tundub see soeng ikka sigasarnane ülalolevale Jessica soengule. Tundub, et lõpuks mu unelm siiski täitus haha :D




Nagu mul ikka kombeks - jutustasin nüüd jube pikalt teile endast. Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida oma õe Lotta lõpetamisest.
Nimelt lõpetas Lotuke meil üheksanda klassi, seega tegu oli tema päris esimese suurema lõpetamisega. Uskumatu on asjaolu, et tänapäeval on preilid üheksanda klassi lõpetamisel juba nii üles vuntsitud, et mul tekib tunne justkui peaksin midagi veel lõpetama, et saaksin tänapäevase stiiliga sammu pidada.
Lotta lõpukleidi otsingud algasid meil ka juba kuid tagasi ja skoorisime selle lõpuks Hippsteri poest. Jeesuke milline kleidiparadiis seal valitses. Pidin ikka tõsimeeli end tagasi hoidma, et mitte kleidimerre viskuda ja rahakoti raudasid paotada. Õnneks oli fookus siiski seekord Lottal ja minu kleidiostu sundmõtted võitu ei saanud.
Kuna tänapäeval on kombeks igaks kümneks puhuks lasta teha meikari ja juuksuri juures nägu pähe, kinkisime Nilsiga Lottale sünnipäevaks just need eelmainitud. Lotta soengu tegi nobenäpp Heleen Ode ja kauni näo maalis Kerstin Koort.
Neiud ootasidki meid möödunud teisipäeva hommikul kell 9.00 oma stuudios kus kõvem maalritöö ja lakitamine lahti läks. Mina seal kõrval üritasin endale ise tähtsa näoga värvi peale uhada ja vahtisin suu ammuli kuidas profid töötavad.

Muideks - minul on allolevatel piltidel jalas just needsamad Bata kingad, mida ka ülikooli lõpetamisel kandsin. No niiii lemmikud ja mugavad.




Kuna lõpetamisepäev oli Lotta jaoks väga oluline, võtsin sellest üles ka väikese vlogi, mille ka nüüd kokku panin. Selle postituse lõpuks jätangi teid vlogi vaatama ja soovin mõnusat esmaspäeva jätku :)


esmaspäev, 20. juuni 2016

EBA 2016 - VIDEO

Hei armsad,

teate ma mõtlesin, et olen jube kaval ja ootan ära kuni kõik EBA teemalised postitused on blogimaastikult udu kombel vaikselt ära haihtunud ja tulen lajatan siis enda oma platsi.
Ootasin mis ma ootasin ja sattusin nüüd kirjutama hoopis kesk suurejoonelist blogiskandaali.
Täitsa uskumatu ikka mis praegu toimub... Ilmselgelt olete te sellest kõigest juba liiga palju kuulnud ja seega ei kavatse ma seda leierkasti siin blogis enam avada...räägin teile hoopis enda muljeid sellest põnevast õhtust.

Minu jaoks saavutas EBA möllu põnevus kulminatsiooni laupäeva hommikul, mil kell 7.15 ärgates olin ma nii elevil, et enam magama ei jäänudki...üsna tavaline minu laupäeva hommik. Muidugi valas õli tulle veel asjaolu, et magama suvatsesin minna reede öösel alles ca. kahe paiku. No mis seal ikka, päev tõotas tulla superpõnev ja ma ei lasknud magamatusel end absoluutselt morjendada. Terve päeva tegelesin hoogsalt ka sellega, et osaliste tuju üleval hoida ja pingsalt keelt hammaste taga hoides kõigile positiivselt sisestada, et ei ole sel vihmasel kümnekraadisel ilmal viga midagi... we can do it! :D

Tunnistan ka ausalt, et sarnaselt väga paljudele teistele blogijatele, otsisin ka mina endale piikalt piikalt just seda sobivat naelapead tabavat riietust, mille lõpuks ka leidsin - jess! Kleidi skoorisin H&M'ist Nilsi abiga ja kingad pärinevad Fashion Zone netipoest. Kleidi skoorisin Nilsi abiga seetõttu, et pidasin ise hinda tsipa liiga kalliks ei kohe kuidagi ei raatsinud ostu sooritada...siinkohal hüppas punti minu armas Nils, kes otsustas mulle kleidi ise kinkida. Oehh...milline mees :D

Kui õige aeg kätte jõudis, haarasin kaasa enda sõbranna Katsi ning õhtustasime esiti kergelt restoranis Platz (milles ma ei pea mitte kunagi pettuma, YUM!) ja seejärel võtsime suuna kohvik Wabaduse poole. Wabadusse jõudes, olime ausaltöeldes täiesti šokeeritud kohale tulnud inimeste arvu üle. Wow - küll meid blogijaid on siin pisikesel Eestimaal ikka palju.

Tiksutasime kuskil tunnikese minu armsate blogisõbrannade keskel ja ootasime pingsalt auhindade jagamist. Kui see lõpuks kätte jõudis, kuulasime-imestasime-ahhetasime-ohhetasime ja peale seda üritasin julguse rindu võtta ning ka mõne lemmikblogijaga juttu teha. Suutsin pisut vestelda vaid armsa Ailiga ja sealmaal mu julgus ka lõppes...




Olgugi, et üritus pakkus mulle meeletus koguses erinevaid emotsioone, tipnes emotsioonide virrvarr siiski selle hetkega, kui avalikustati blogide hääletustulemused. Jeesus Maria ma olin siiralt üllatunud ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et elublogide kategoorias, kus minu mäletamistmööda osales lausa 87 blogi, platseerus minu blogike seitsmendale kohale!!! Suurimad tänud ja kniksud lähevad teele kõikide teie poole, kes te siin uudistamas käite ja mulle oma häälekese otsustasite anda!
Samuti nägin suuuure üllatusena enda blogi nime neljandana Aasta uustulnuki kategoorias - wow wow wow lihtsalt üliäge!



Et meie jaoks õhtu kindlasti Blogiauhindade lõpuga läbi ei kavatsenud saada, haarasime ühes mitmed tublid blogijad ja suundusime edasi Franki muljetama - tutvuma. Nagu teile lubasin, vlogisin ka kogu õhtu teie jaoks üles ja siin ta nüüd on. Mõnusat vaatamist!



neljapäev, 16. juuni 2016

Pruuniks teiseks juu...ptüi...kogu eluks!

Hei armsad,

praegu siia seda kirjas pannes kõlab see mulle endale üsna kummastavalt, aga tõepoolest pean konstateerima fakti, et vähemalt korra nädalas küsitakse minu käest või noh...võibolla visatakse teinekord ka ninapihta et: "Issand kuidas sa koguaeg niii pruun oled!?!".
Pooleldi uhkelt saan ma igakord selja sirgu lüüa ja pobisen esimese lausena välja, et solaariumihunt ma ei ole! Solaariumit ei ole ma tegelikult külastanud juba üksjagu  kolmjagu aastat vähemalt aga pruun olen aastaringselt sellele vaatamata.
Ma ei püüa nüüd väita, et jumekas nahk on miski A&O või ilusa elu valem aga ilma igasuguse piinlikuseta võin tunnistada, et mina ilma jumeka nahata ei saa. Õigemini, inimesed vast ei tunne mind siis äragi. Tunnen, et pruunina vähemalt 5x enesekindlamana ja olen ka kindlasti palju elurõõmsam. Ma pisut püüan teile enda nippe jumekuse saavutamiseks kirja panna :)

Esiti mainin ära selle, et päevitamine on minu jaoks üsnagi keelatud tegevus ja seda meditisiinilistel põhjustel. Jah - ma siiski päevitan suvel kui avaneb võimalus või tekib trööstitu igatsus ninal asetsevate tedretähnide järgi või kui D vitamiini varud totaalselt otsakorral, aga ega see mulle miskit üleliigselt head tee.

Et nüüd pikk sissejuhatus kokku võtta - mina olen uhke purgipäevituse kasutaja ja selle üle õnnelik! :D Nimelt kasutan ma juba vähemalt 10 aastat isepruunistavaid kreeme ja olen selle piiika piiika aja jooksul terad sõkaldest eraldanud ja saanud aru mis toimib - mis mitte. Mis reaalselt lehkab õõvastavalt - millel aga mõnus parfüümilaadne lõhn.

Põhimõtteliselt on niiviisi, et kui ma päevitaksin päris päikese all, päevitun üsna oranžikaks ja näen välja nagu sööksin regulaarselt porgandeid, et just sellist välimust saavutada. Kuna olen sellega harjunud, ei häiri mind absoluutselt ka asjaolu, et tõepoolest nagu müüdid väidavad - isepruunistav võib su oranžikaks teha. Aga kuna mina isiklikult lähen oranžiks niivõinaa, on see minu jaoks täiesti okei :D


Panen teile siia kohe ka paar näidispilti, et näeksite kui vahvalt oranžikana mind suhteliselt tihti kohata võib :D



Nüüd siis lähemalt toodetest. Olen juba üsna mitu aastat kasutanud (ilmselt maailmakuulsa St.Tropez isepruunistaja re-make) St.Moriz isepruunistavat vahtu. Antud toote ülisuurteks plussideks on kindlasti, et vaht kuivab ausõna umbes 10 sekundiga, mõjub väga tõhusalt vaid ühe kasutuskorraga ja samuti lõhnab üsna tagasihoidlikult (vähemalt võrreldes muude tema ametivendadega). Minu jaoks üks olulisemaid faktoreid ongi asjaolu, et toode peab äärmiselt kiirelt kuivama, kuna mina olen aa-laa-tii kasutanud isepruunistavat vahetult enne ööund. Ma ausaltöeldes ei kujuta isegi ette kuidas inimesed suudavad neid keset päevast aega kasutada ja seejärel rahuliku südamega kodust välja jalutada. Kas sa siis ei tea, et sind varitseb nii palju ohtusid, mis kreemi mõjumise ebaühtlaseks teevad??? :D 


Ühe põneva tootena tooksin kindlasti välja ka Garnieri isepruunistava udu (???) sprei. Tegu on spreiga, mis samuti kuivab kärmelt kui küülik ja spreitamise hetk annab tunde nagu viibiksid Amazonase vihmametsas kerge tibutava vihma käes. Mõnus, I must say! Lõhna elemendina on sinna lisatud miskit aprikoosilaadset, mis on samuti hea lahendus ja toimib. Pruuniks teeb kenasti ja kiirelt. 




Nooremana kasutasin ikka tugevad 5 aastat üht Nivea toodet, mille lõhn oli niivõrd vänge, et isa mind iga jumala kord kodust minema tahtis kupatada kui jälle selle haisu ninna sai. Ja uskuge mind, see 
jääb ikka kõikidesse tubadesse, kust suvatsed läbi lennelda. Siiani on ta jahikoera kombel alati valvel kui näiteks meil külas käib ja esimese asjana küsib, et nonoh siin on vist taaskord isepruunistavat kasutatud. Kuidas ma küll nii julma trauma oma perele valmistada suutsin :D
Nivea toode andis küll ühekordse kasutamisega super-tugeva tulemuse aga tema ebameeldiv lõhn ja ülimalt kleepuv koostis ei suutnud enda teed siiski minu südamesse jäädavalt vallutada.


Samuti olen ma meeleheites (jah, mul tekib meeleheide kui tean, et pean end pruuniks määrima aga kodus miskit käepärast ei ole) mitu mitu korda proovinud uuesti ja uuesti ja uuesti Dove isepruunistavaid kreeme. Käsi südamel võin öelda, et iga jumala kord on need pudelikesed lennanud peale poolt aastat kapis seismist prügikasti. Olen proovinud kõiki toone ja iga viimane kui üks ei ole andnud pea, et mingit tulemust. Tean, et tegu on igapäevaseks kasutamiseks ja nö. päevituse üles ehitamise süsteemile baseeruvate kreemidega aga tutkit...ei mingit päevitust. Samuti on kreemid ääretult kleepuvad ja ei imbu absoluutselt nahka sisse. On nad ju reaalselt mõeldud selleks, et kreemitad end näiteks kenasti-kaunisti peale duši all käiku sisse ja astud päevale vapralt vastu, aga kuidas sa küll jumala eest seda teha saad kui riided kleepuvad ümber kere nagu viinerile kile. Võeh. See ei ole minu jaoks.



Nüüd aga kasutamise juurde. Ma tean, et zebra kombel triibuliseks või gepardi kombel laiguliseks jäämine on kõikide suurim hirm isepruunistavate kasutamisel aga ega sest hirmust muud moodi vabaneda ei saa kui muudkui harjutada! Teate ju küll, et harjutamine teeb meistriks.
Mina näiteks istun siin hetkel ja kirjutan seda postitust, ise laiguline nagu dalmaatsia koer. Aga seda loomulikult selletõttu, et päevitus kulub hirmsal viisil maha ja täna on kohe raudpolt vaja teha üks korralik koorimine.

Okei, kõigepealt. Koorimine. 
Enne kreemi nahale kandmist tuleks ilusti-kenasti üle kogu keha koorimine teha, aga tunnistan ausalt, et mina tutvusin selle loogikaga alles mõned aastad tagasi. Ma olin lihtsalt laiskvorst number üks ja ei viitsinud seda mitte mingi hinna eest teha.
Mina alustan isepruunistava kreemi kandmist alati kõigepealt jalgadele, seejärel kreemitan sisse kere(?), siis rinnaesise ja kaela, seejärel näo ning siis käed kuni randmeteni. Seejärel pesen hästi korralikult erkoranžid peopesad kreemijääkidest puhtaks ja samal ajal võtan tumedama rätiku mille ühe otsa teen kraani all läbimärjaks. Seejärel kreemitan vähese kogusega ka käelabad ning puhastan peopesad just selle sama märja rätikuga. Sel viisil saavutan üle kogu keha ühtlase jume ja käelabad ei jää veidralt valgeks.

Egas siin suurt mustkunsti rohkem olegi, tuleb lihtsalt katsetada ja aru saada milline toode on sinu jaoks sobivaim. Kahjuks ei ole mul õnnestunud kunagi proovida eriti-headeks-kuulutatud tooteid näiteks nagu St.Tropez, kuna ma lihtsalt ei raatsi neid osta. Kui ikka nädalas korra endale kreemi peale uhada, kulub seda hirmpalju ja rahast hakkaks kahju. Kui olete aga mõnd high-end toodet kasutanud ja tõepoolest teate, et asi on oma hinda väärt, olge head ja andke kommentaarides teada :)



kolmapäev, 15. juuni 2016

7 sekundi väljakutse - VIDEO

Sau-sau sõbrad!

Mina veel täna teile Eesti Blogiauhindadest ei pajata. Ootan ära pisikese motivatsioonipuhangu, et saaksin EBA vlogi kokku panna ja seejärel kirjutan ka enda muljetest :) Etteruttavalt võin teile vihjeks öelda, et videost leiab klipikesi, mis filmitud koos korraldaja Mari-Leenuga, minu lemmiku Ailiga ja samuti sumehäälse Uku Suvistega :)

Täna jagan teiega hoopis taaskord üht vahvat videot, mille filmisime koos Merlini ehk Merrificuga juba veidi üle kuu tagasi.
Nimelt kutsus särtsakas punapea mind endale ühel vihmasel laupäeval külla ja oli meile ettevalmistanud enda poolt ühe video filmimise tema Youtube kanalile ja sama olin teinud ka mina - otsustasime filmida minu kanalile 7 sekundi väljakutse.
Merlini juures oli minu jaoks super üllatuseks asjaolu, et saime kasutada päris originaalset ring lighti, mille järgi minu neelud ka juba ammu käivad. Tundub olevat üks tõeliselt multifunktsionaalne valguslahendus. Vähe mässamist - kompaktne - ülihea valgustus.


Ilma pikema lobata lasengi teid videot vaatama ja loodan, et see pakub teile vähemalt sama palju nalja kui meile endale. Ausaltöeldes pidin videost välja lõikama lausa 15 minuti jagu naermist kuna pidasime oma katseid lihtsalt niivõrd naeruväärseteks :D 
Jätan teile siia ka Merlini filmitud video lingi, kus näete meid katsetamas erinevaid põnevaid vegan toite, millest mitmed üllatasid ikka korralikult. Et aga saaksid teada kas üllatused olid positiivsed või negatiivsed, KLIKKA SIIA!




reede, 10. juuni 2016

VIDEO - Teeme MINECRAFT kooki!

Tsau-tsau-tsau mu sõbrad,

te ju teate, et minu näol on tegemist isehakanud meisterdamise-kuningannaga. Mulle meeldib katsetada-ebaõnnestuda-katsetada-õnnestuda ja kõike seda uuesti ja uuesti. Kui miskit põnevat silma jääb - tuleb see ära proovida! Eriti tugevaks ajendiks on muidugi need projektid, mida saan teha just teistele üllatuseks. Panna kellegi teise silm särama, andes neile mõista, et ma kuulan ja jätan meelde, hoolin ja tahan jagada positiivseid emotsioone.
Möödunud kolmapäeval tegingi ettevalmistused ja kogusin kokku Suhkrukunsti poest oh-kui-palju nodi. Vaevlesin seal kukalt sügades ja loogilisi seoseid luues, et valmida saaks üks tõeline poiste lemmk - Minecrafti kook! Nimelt oli minu kallil väikevennal Rassul neljapäeval päris esimene juubel - 10 on ju juubel...eks?!? Olles suure õe ametit juba 16 aastat aktiivselt praktiseerinud - olin 100% kindel, et just Minecrafti kooki on minu pisikesele vaja seekord teha!


Ostsin kokku 4 erinevat suhkrumassi, sest suhkrumassi värvide valik oli lihtsalt tunduvalt parem kui martsipanidel. Samuti skoorisin võibolla-mitte-nii-vajalikud-aga-abiks-ikka suhkrumassi rullimiseks mõeldud spetsiaalse rulliku ja mitu kandilist vormi, mida mul enam ilmselt mitte kunagi tarvis ei ole.
Kuna koogitegu tundus aga teps mitte lihtne, otsustasin end aidata ostes vähemalt mõnedki abimehed. Ilmselt nägin enda vaimusilmas, et need abivahendid teevad vähemalt pool tööd minu eest ära, mida muidugi ei juhtunud.
Kuna koogi väliskülje tegemine tundus juba eos üsna keerukas, otsustasin sisu lahendada klassikaliselt ja lihtsalt - sisuks sai mustikate, banaani ja kiiviga küpsisetort.
Etteruttavalt mainin ka ära, et kook maitses ii-mee-hea!
Et ma aga kõike ei taha välja lobiseda, lasen teid nüüd lahkesti videot vaatama.


Tänane päev möödub mul muideks Vlogides! Kuna just täna õhtul toimub kauaoodatud Blogiauhindade jagamine, haaran loomulikult enda kaamera ühes ja võtan sest üritusest nii palju lindile kui mahti saan! 

Teile aga soovin mõnusat laupäeva ja räägime varsti jälle!



kolmapäev, 8. juuni 2016

Retsept - Lemmikud smoothiebowlid

Hei-hei armsad,

minu näol on juba aastaid olnud tegemist ühe suure smuutisõbraga ja seda on ka õnneks Nils. Meie jaoks tähendab see seda, et vähemalt 3x nädalas vuriseb hirmsal häälel meie armas blendrike ja üritab kogu väest meie soove üheks mahedaks puuviljajoogiks blenderdada. Tundub, et oleme ta nii ära kurnanud, et lehkab teine kärsahaisu järgi igakord kui terad sees liikuma hakkavad :D

Alles mõned kuud tagasi võtsin enda mõistuse jaoks vastu mõiste "smuutikauss" ehk smoothiebowl. Ausaltöeldes pidasin seda alati miskiks moeröögatuseks ja üle haibitud tervisetoiduks. Seda aga hetkeni kui ühel kaunil esmaspäevasel hommikul otsustas minu hambaarst, et oleks aeg tarkusehambaid sikutama hakata. Minu jaoks tähendas see piinarikast valu mitmeks päevaks ja kraatri suurust auku teiste hammaste kõrval. Kuna söömine oli ääretult raskendatud, mõtlesin siis selle moodsa smuutikausi ka ise ära proovida ja sest päevast saati olen ausalt konksu otsas!

Minu arvates on tegu ühe parajalt toitva ja magustoidu laadse einega, mida tihti armastamegi peale õhtusööki magustoidupähe sisse kühveldada. Täna näitan teile kolme lemmikut, mis sobivad nii hommikusöögiks, magustoiduks kui ka vahepalaks. Lõunast ja õhtust einekorda ma siiski nendega asendada ei soovitaks ja pooldan siinkohal ikkagi mitmekesisemat toitumist! :)
Kõikide retseptide kogused on arvestatud ühe inimese smuutikausikese tarbeks.

Troopiline Mango





Hommikune energiapomm





Rammus maiuspala




Kõikide ülal nähtud retseptide puhul kehtib sama loogika - kõik pehmed koostisosad koos veega kokku blenderdada ja krõmpsuvad peale raputada/sisse segada, et einele ka miski muu tekstuurne element lisaks saaks.

*kõik pildid on klõpsitud cooli Canon PowerShot G7 X'ga.



Tänaseks aga kõik ja head maiustamist!



reede, 3. juuni 2016

Olgu õhus - maa peal - vees - ikka annab teha sporti!

Tsau-tsau armsad,

Nagu juba Detektiiv Lottest tuntud konkskäsi ja draakon Otto laulsid - olgu õhus, maa peal, vees - ikka annab teha sporti! Nii arvan minagi ja täna räägin teiega pisut trennijuttu.
Et teil aga reedene spordituju ikka peale tuleks, võite lahkelt palun selle vahva looga kõigepealt tutvuda:


Mäletate ehk kuidas mõned kuud tagasi, täpsemini aprillis, kutsusin teid liituma meie tubli Facebooki spordigrupiga ja täitma koos meiega 100km jooksuväljakutset? Kui mõni teist ei ole veel liitunud aga sooviks, ootan teid pikisilmi liituma SIIN!
Endale au andes ja miks mitte ka mütsi kergitades, silkasin aprillikuu 100km tublisti täis ja motivatsiooni jagus ka ühe hoobiga järgmiseks väljakutseks. Sellega aga läks pisut nihusti ja esialgu seatud 120km väljakutse maikuus jäi pehmelt öeldes soiku. Suutsin sellest täita vaid ligi 70km. Egas 70km ühe kuuga ole miski häbiasi aga siiski...eesmärgid on ju täitmiseks, eksole!
Tunnen end alati nii siga kehvasti kui endale seatud kõrgustesse hüpata ei suuda ja veetsin kaks nädalat lihtsalt norutades ja treening-võõrutust praktiseerides.

Et aga ilmad hakkasid muudkui mõnusamaks minema ja minu justkui teosammul liikumine valmistas endalegi piinlikust, seadsin juunikuuks endale taas uue eesmärgi. Seekord siis ikka see vana hea 100km ja olen juba 20km suutnud sellest täitagi! Täna lisandub veel pisike portsuke otsa ja ongi juba stardipauk jälle antud :)
Et end ikka pidevalt motiveerida, otsustasin vahetada enda päevi näinud treeningjalatsid jooksumaailma Ferraride vastu. Ei väida nüüd siinkohal, et tegu on miski maratoni väärilise treeningtossuga aga eelmistest keskpärastest Nike saalijaltsitest on need kordades siiski paremad. Nimelt sammusin üks päev sirge seljaga sisse Rademari ja sõnasin, et soovitatagu aga mulle nüüd midagi uut, head ja tulikiiret, seekord palun Adidaselt!

Valituks said kiftid Adidas Pure Boost jooksukad, mille disain oli esialgu mulle üsna võõras. Nimelt on neil talla ja päka vahelisel osal auk, justnimelt...auk! :D


Tegemist on minu põgusa kogemuse näol ühtede vingete kängurutossudega. Paks ja pehme tallaosa soodustavad koos "auguga" põrketugevust ja annavad jooksusammule hoogu juurde.
Olen jooksmiseks kasutanud juba ca. pool aastat Nike musti pikki jooksupükse. Et aga ilm otsustas järsku soojakraanid lahti keerata, tegin (enda jaoks) väga drastilise muutuse ja soetasin H&M'ist lühikesed treeningretuusid. Olin poodi sisenedes küll sajaprotsendiliselt kindel, et lähen ostma selliseid lühikesi jooksukaid, kus laiemate pükste alla on kinnitatud retuusid aga endalegi üllatuseks olid lihtsalt retuusid palju mugavamad ja nägid veidral kombel ka jalas paremad välja.
Üritangi täna enda julguseraasud kokku korjata ja esimest korda lühikeste kintsupükstega jooksma minna.


Üks õhtu peale jooksutrenni tuli meil Nilsiga aga mõte proovida ka miskit muud. Võtsime kätte ja proovisime paaridele mõeldud joogapoose! Selle kõik muidugi võtsime ka videosse, et saaksite pisut kõhulihaste trenni ehk nagu arvata võib siis meie katsed olid üsna naeruväärsed.
Lasen teid nüüd videot vaatama ja soovin suveks ikka jaksu ja motivatsiooni trenni teha!


Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!