neljapäev, 19. jaanuar 2017

Minu suurim inspiratsioon // Blogijate väljakutse

Heia!

Issake ma olen  oma jaanuari väljakutsega ikka totaalselt ajast maha jäänud ja pole ausalt öeldes jõudnud jälgida, et kas keegi sellega üldse enam ree peal ongi. Kuu algas küll väga hoogsalt ja kõigil osalistel oli kirjutamistuhin nagu varrukast võtta aga mulle nagu tundub, et viimasel ajal on tempo hoogu maha võtnud.
Täna on aga minul aeg kirjutada jällegi mõnel väljakutse teemal. Kuigi eelnevalt lubasin suure suuga, et iga nädal kirjutan korra eelnevalt möödunud teemadest, olen juba ilmselgelt maha jäänud eee...15 TEEMAGA! Okei, 15 teemat ma siin ilmselt täna lahti ei haruta, aga hakkame kärmelt peale ja vaatame kuhu omadega jõuame.

Päev 5: Kirjuta kellegist, kes sind inspireerib
Olen elu jooksul üsna mitmel korral antud küsimusega kokku puutunud ja tean sellele alati viivitamatult vastust. Kui muidu olen antud teemal peatunud põgusalt, siis pikemalt ja julgemalt sain teemal sõna võtta mõni aasta tagasi toimunud pulmas, kus üheks peategelaseks oli minu isa. Võttis see küll minult pisut enese kogumist ja muidugi pikka aega enne kõne pidamist selle ettevalmistamist, aga kui ta kord tehtud sai, tundsin end jube hästi, sest sain lõpuks endast kõik välja öelda mis alati hingel on olnud. Teate ju küll Eesti inimest, ei ole tal lihtne sooje sõnu ja emotsioone igapäevaselt kallite inimestega jagada, tuleb ikka asi nii kaugele ajada, et hakkad juba emotsioonidest üle keema 😅 Igatahes on isa olnud mulle aa-laa-tii suurimaks inspiratsiooniks, nii perepeana, ärimehena, superkokana, osavnäpuna, tarkpeana kui ka lihtsalt inimesena. Olgugi, et saan uhke olla tema ülieduka karjääri ja nullist sajani arengu üle, olen kõige uhkem selle üle, et tema suurim varandus on tema perekond. Ega elu nelja tütrega ole miski meelakkumine nii palju oskan ma küll öelda 😅 Tema jaoks on aga selgelt suur perekond just see väärtus mis kannab elu mõtet ja on edasiviiv jõud ♡


Päev 6: nimeta 10 laulu, mida sa praegusel hetkel jumaldad
Ma olen üsna veendunud, et iga inimene, kel võimalus igapäevaselt autoroolis ummikus istudes tundide viisi tiksuda, ei suuda jumaldada, rääkimata lihtsalt kuulamisest, ühtegi laulu eriti pikalt. Olgugi, et endale meelt mööda laulud tunnen ära juba esimesest kuulamiskorrast, kipub ikka nii olema, et peale juba kümnendat korda hakkab vaikselt käsi teise raadiojaama vahetuse peale tõusma. Mõned lood on aga sellised, mis läbi aastate kindlateks lemmikuteks on saanud ja jäänud, ning kuna neid enam ammuilma raadiojaamades ei mängita, kuulan neid alati hea meelega.
Nonii, siin on nüüd aga kaks lugu, mis mulle praegusel hetkel tõesti väga meeldivad ja üks lugu mis aegade algusest saati mu lemmiku positsioonile end sisse on seadnud:






Päev 7: jaga midagi mille nimel sa oled valmis võitlema


Päev 8: postita mõned elutarkused/mõtteterad, mis sind kõnetavad
Teate mina olen küll üks klassikaline Eestlane ja seda kõige skeptilisemas mõttes. Olen alati pidanud elutarkuseid ja mõtteteri millekski selliseks, millest end kohe kuidagi ei suuda kõnetada lasta. Ei tea kas ma tõesti 27 aasta jooksul pole veel ühtegi sellist silmanud, mis mulle kohe eriliselt hinge läheks. Viimaste aastate aktiivsete tegevuste najal sotsiaalmeedia maastikul, olen leidnud aga ühe ütluse, mis peab kuidagi hästi tõeselt paika. 


Päev 9: kirjuta oma tugevatest külgedest
Õõeehh need tugevad ja nõrgad küljed. Mäletan, et kui veel kunagi sa usinalt töövestlustel käidud ei olnud mul tõesõna aimugi mida antud küsimusele vastata tuleks. Nüüd, pisut rohkema elukogenuna, võin öelda, et tean ennast üsna läbi ja lõhki ja oskan määratleda ära nii enda nõrgad kui ka tugevad küljed.
Üheks minu suurimaks tugevuseks on järjekindlus, just selles mõttes, et kui olen endale mingi eesmärgi seadnud, teen ma kõik endast oleneva, et see teoks saaks (võibolla sellepärast ma endale üsna vähe eesmärke seangi haha). 
Teiseks enda tugevaks omaduseks saan pidada kindlasti empaatiavõimet ja inimestega kohanemist. Tunnen end pea, et igas seltskonnas ja olukorras kiirelt sisse sulanduvalt, sest hoian enda meeled avatuna ja annan inimestele võimaluse. 
Ei tea kui veider seda nüüd enda kohta tõdeda on, aga olen üsna kindel, et suudan ka enda ümber olevaid inimesi naerutada ja seega pean üheks tugevaks küljeks enda puhul huumorimeelt.

Päev 10: Kirjuta millestki, millest sa mõtled "Mis siis kui..." 
Nuputasin antud teema ümber üsna pikalt ja suutsin välja genereerida ainult mingeid imelikke soovunelmaid. Kujutamas end ette olukordades, kus olen võitnud lotoga 25 miljonit ja mida kõike ma sellega ära teha saaks. Mäletan, et pubekana tulid peale hooti ka tujud kus vanemate peale oli vaja kanda kogu maailma vimm ja sai ikka mõeldud, et oehh mis siis kui ma oleksin sündinud hoopis kuskile peresse Ameerikas, elu oleks "kindlasti" palju lihtsam 😅 Teinekord kui jällegi heldimus peale tuli, leidsin end mõttelt, et mis siis kui ma oleksin sündinud ükskõik milliste teiste inimeste juurde, oleksin ma ju välimuselt hooooopis teistsugune, seega jumal tänatud, et mu positsioon ikka just sellesse konkreetsesse perre sattus.

Päev 11: kirjuta oma tänasest päevast
Tööpäevad mööduvad mul üldjuhul väga üksluiselt graafikus töö-trenn-kodu. Tänane päev on peaaegu, et tavaline tööpäev, ainult selle erinevusega, et peale tööpäeva ootab mind ees kino külastus ühe vahva pundiga.

Oeh, tunnen, et lähen liigselt küsimustele vastamise peale kuidagi lukku ja lõpetan tänaseks siinkohal vastamise. Loodan, et üsna pea saan aga taaskord järje üles korjatud ja hoo sisse. Tänaseks aga minu poolt kõik, räägime varsti jälle!


reede, 13. jaanuar 2017

Jõulud Tenerifel

Heia sõbrad,

kuna eile läks laivi Tenerife vlogi teine, ühtlasi ka viimane osa, on täna paslik pisut selle video kõrvale ka juttu vesta. Tunnistan ausalt, et kui nüüd kohe pean hakkama meenutama, et mida me siis vaid pelgalt kuu tagasi veedetud puhkuse teisel nädalal tegime, siis ega see nii kärmelt meenu midagi.

Juba teist aastat järjest üritasime teisel nädalal samme seada Siam Parki poole, mis pidavat suurte teeäärsete bännersiltide kohaselt olema TripAdvisori poolt esimesele kohale positsioneeritud veepark maailmas. Ebapiisavate pingutuste tagajärjel ei jõudnud me sinna aga kohe kuidagi. Selle asemel külastasime hoopis oma lasterohke perega üsna meie kodukandi lähedal olevat Jungle Parki, mis oli tõepoolest üsna kift. Olgugi, et loomade jälgimine läbi paksu klaasi ei ole minu teema, pakkus park tõelist džungi-ilu, kauneid vaateid ja parajalt turnimist seiklusradadel.


Teisel nädalal hakkas meid hirmsal kombel üle päeva kimbutama ka tormine ilm. Lausa selline mida minu silmad varem kaenud pole. Kogu erksinine taevalaotus kattus hallollusega ning õhk oli tuulepuhangutest paks ja päikest ei paistnud kuskilt. See ei tähendanud aga seda, et taevas oleks pilves olnud. Taevalaotust kattis hoopis imepeenike liiv, mille Sahara kõrb suurte tuulepuhangute saatel meie poole teele oli pannud. Üsna veider vaatepilt.
Väljaspool maja liikumine oli üsna keerukas, sest tuul keerutas ja lennutas nii hoogsalt, et oli suur oht näiteks kurjalt varitseva aiamööbliga vastu pead saada. Seega kükitasime toas ja mis seal muud kui tagusime kaarte ja olesklesime niisama.
Eriti tugevaks kiskus torm aga siis, kui jõulud hakkasid uksele koputama. Noh, et ikka võimalikult Eesti jõulutunne peale tuleks eks. Kui algselt olime üli entusiastlikud, et kaunistame oma "jõulupuu" sisehoovi, siis ilmataat andis üsna otsekohese soovituse, et tehke seda ikka parem toas. Selleks saigi tuppa tassitud üks kokku pandud varjuga päikesevari ning Hiina kräpi poest kaasa tassitud mõned komplektid tulukesi, karda ja muud nodi. Et näha kuidas meie omanäoline jõulukuusk välja kukkus, vaadake kindlasti allolevat videot.

Jõululaupäevaks olime aga kõik usinalt valmistunud ja selleks näiteks eelnevalt Eestist kaasa toonud kõik kingitused ja isegi verivorstid. Liha, kartulit ja hapukapsamaterjali on ka Tenerifel saada kui väga hästi otsida, seega ühe õige Eesti jõululaua saab seal kenasti kokku panna küll. Kui jõulupäev käes, askeldasime pikalt köögis, uurisime põnevusega kingihunnikut ja panime end kordki reisi jooksul korralikult riidesse ja tegime näod pähe. Tenerifel jõulude paiku käies on saanud ka traditsiooniks, et jõululaupäeval teeme pisut omanäolisema perepildi, kui seda on niisama kuuse kõrval poseerimine. Khm khm, kuuske meil seal niikuinii ei olnud ja seega ei jäägi üle muud kui panna pähe põhjapõdra sarved ja bassu ääres poosid sisse võtta.


Jõulude paiku kipub meie peres ikka nii olema, et kui esialgu jõutakse konsensusele, et kinke teeme ainult lastele, leiavad lõpuks ikka kõik midagi kuuse alt ka endale. Kui teid huvitab, et mis mina käesoleval aastal jõulukinkidena kuuse alt enda kirjutatud (teen seda muideks igal aastal) luuletuste vastu lunastasin, vaadake aga tähelepanelikult video lõpuni.

Eelmises Tenerife postituses lubasin teile aga pisut pajatada, et mida ise sellel aastal kuuse alla poetasin. Nilsi kingiga jõuludeni kohe kuidagi oodata ei kannatanud ja seega skooriski Nils jõuluvana saanist juba oktoobrikuus endale ühed imeilusad tumehallid Timberlandi, või siis timbuka nagu mu väike õde armastab öelda, saapad. Ema leidis kuuse alt minu suure lemmiku Öölooma magamismaski ning venna ühe korraliku mustkunsti komplekti. Õde Lotta sai endale kaua igatsetud Depend geellaki komplekti ning isale poetasime kuusealla miskit hoopis veidrat, nimelt nokamütsi, mis pidi olema just selle õige kuju ja suurusega. Ei pidavat tema kuskilt sellist leidma ja eks me siis selle talle otsisime ja lasime peale trükkida midagi eriti kavalat.
Naispere, ehk isa naine ja minu kaks väikest õde, skoorisid endale hiiglamasuure kingikoti seest komplekti merineitsisaba kujulisi tekke, mis olid lihtsalt niiiii coolid, no vaadake ise!


Kui jõululaupäev meeleolukalt mööda saadetud, ei saanud midagi parata ja mõte kohe vägisi kiskus koju reisimise poole. Kaks nädalat on ausaltöeldes ikka päris pikk aeg puhkusel veeta ja vaatamata asjaolule, et kodus ootas töö ja sombune sügisilm, tahtsime lõpuks kõik oma kodudesse naasta.
Kojureis leidiski tee meieni ühes tormise ilma ja unise olekuga. Mäletate, et eelmises postituses rääkisin teile kui lõbusaks mu Helsinki - Tenerife lennureis kujunes? Jaaah... tagasilennud olid oluliselt kehvakesemad. Olgugi, et tarbisin taaskord oma rahustavaid preparaate, oli tagasilend suunal Tenerife - Stockholm kuidagi eriti pikk ja igav. Samuti pakkus üsna teravaid elamusi minilennukiga lend suunal Stockholm - Tallinn, mille jooksul lennuk muidugi väga suurt kõrgust võtta ei jõudnudki ja vaevu tuult ja tormi trotsides oma ninaosa enne ilge pauguga maandudes otseks sai. Huhh, mulle ikka väikesed lennukid ei istu üldse!

Nüüd aga jätan lobajutu siinkohal pooleli ja lasen teid lõpuks videot vaatama. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!




esmaspäev, 9. jaanuar 2017

2016 aasta lemmikud

Hei sõbrad,

ja tere tulemast uue aasta teise nädalasse! Millegi pärast on mul aga selline tunne, et käesolev aasta on juba nädalate viisi vältanud aga seda vast seetõttu, et hirmus palju on möödunud nädala jooksul teha olnud. Kui töönädala veetsin ilges tempos nagu orav rattas, siis ega nädalavahetuski armu andnud. Reedel saime maha pidada ühe suure sünnipäevapeo ja pühapäev tõi endaga kaasa veel viimase nö. jõulupeo, sest minu ema-emakese juures oli see meil veel pidamata ja kingid lunastamata. Ühesõnaga saan mina alles tänase päeva seisuga lugeda jõulud lõppenuks.

Uuel nädalal aga uue hooga ja on aeg kirja panna iga aastane   teist aastat järjest aasta lemmikute postitus. Eelmisel aastal mõtlesin antud teemaks välja seitse kategooriat ning ka see aasta lähen sama teed. Mulle endale hirmsasti meeldib just taolisi konkreetseid postitusi lugeda ja videosid vaadata, sest aasta on ikka üks parajalt pikk mõõdupuu, mille vältel peaks igas kategoorias kindel lemmik välja kujunema.

2016 LEMMIK FILM
Kuigi aasta 2016 võõrutas mind kinost üsna korralikult, olen viimasel ajal tundnud, et igatsen kinos käimist. Ehk mäletate, et mõni aeg tagasi kirjeldasin filmiseansil istumist kui saja võõra inimesega koos teleka vaatamist ja pidevalt kellegi köhimise peale pahandamist. Ilmselt on aga viimasest kinos käigust niivõrd pikk aeg möödas, et negatiivse olen sootuks unustanud ja tahaksin mingi hetk uuesti proovida. Kuna kinos käisin ma tõesti väga vähe ja seda suuremalt jaolt vaid oma pisikestega, tulevadki esimestena meelde Secret Life of Pets (eesti keeles!!!) ja Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele. Loomade Salaelu soovitan tõepoolest vaadata esmalt eestikeelsena, kuna esimest korda kogesin olukorda kus eestikeelne versioon oli sigapalju parem kui originaal. Näitlejad suutsid erinevate hääle tonaalsustega anda karakteritele palju huvitavama iseloomu kui seda oli originaalfilmis. Miss Peregrini film oli samuti midagi uut ja väga kifti, seega kes seda näinud ei ole - soovitan soojalt.
Ahaa tuli meelde! Ilmselt oleks aus tituleerida möödunud aasta lemmikuks kinolinal nähtud teoseks War Dogs, ehk kodumaiselt Sõjakoerad. Tuleb tõdeda, et nii Eestis kui ka Usas on viimaste aastate jooksul peale kasvanud tõeliselt imetabane noorte näitlejate ladvik ja seda ka War Dogsis näha saab.


*Siia lõppu tuleb väike präänik veel ka Nilsile. Nimelt üritas nii tema kui ka minu filmientusiastist sõbranna Kats, mind maailma kõige pikemat aega meelitada vaatama Mad Maxi, mis tundus mulle üüber igav liivasõda. Kui ma aga end lõpuks kokku võtsin ja Novembris selle ära vaatasin - oh boy oh boy küll oli vast hea!

2016 LEMMIK TELESARI
Olenemata sellest, et kinolinal valitses möödunud aastal päris korralik tühjus, suutis sarjamaailm mind tõeliselt üllatada. Lausa nii palju, et kirjutasin sarjadest kokku eraldi postituse, mida saad lugeda SIIT. Lemmikuks saan pidada möödunud aastast aga sarja, mis üllatas tõeliselt originaalse ja paeluva sisuga. Produktsiooni tase oli out of this world (sõna otseses mõttes haha). Tegemist on otseloomulikult sarjaga Stranger Things, mille teist hooaega ma juba nii pikisilmi ootan.


2016 LEMMIK ÜRITUS
Ilmselgelt sai antud kategooria eelmine aasta postitusse lisatud seetõttu, et Weekend Festivalist ka veel jaanuari kuus eufoorias olin. Ma ei ole tegelt üldse suur ürituste väisaja, sest suured rahvamassid tekitavad minus üsna suurt ebamugavust. Kuigi ka möödunud aastane Weekend oli taaskord superlahe ja suurepäraselt korraldatud, pean siiski ütlema, et lemmikuks osutus Surfilaager. Jah, see üritus kus peab rannas telkima ja liiva juustest välja pesemiseks ülitäpselt ajastama, et duširuumi löögile saada. Kõigele sellele vaatamata, on seal lihtsalt müstiliselt mõnus olemine, mööndusel, et ilm on soe muidugi. Saime küll ka pisut tormituuli, mis õnneks balanseerusid järgnevate südasuve kuumust täis päikeseliste päevadega. Harrastasime uut poppi veesporti SUP, kuulasime mõnnasid artiste, tegime rannaliival joogat, sõime Kertu ja Tessyga telgis piraadikrõpse (ei Tessy ei ole mu uus popi nimega sõbranna vaid hoopis sõbranna Kertu ustav Jack Russell 😅) ja vahelduseks einestasime moodsates treiler restodes (millest ühes sain oma elu maitsvama hommikupudru - ja uskuge mind, I know my porridge!) - igati mõnus minu meelest!


2016 LEMMIK TEATRITÜKK
Kuigi mul oli tunne, et 2016 aastal käisin teatris häbematult vähe, lugesin nüüd kokku, et tükke jõudsin vaatama neljal korral. Neist kahe vahel nüüd pingsalt valida proovingi, et eelmise aasta lemmik välja selgitada. Aasta alguses käisime vaatamas Linnateatris põnevat, õpetlikku ja vimkasid täis "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus" ja suvel Linnateatri lavaaugus "Suveöö unenägu". Mõlemad ikka Linnateatri tükid nagu minu puhul arvata võiski. Olgugi, et esimene lavastus oli imetabaselt naljakas ja eluliste murede üle mõtlema panev, pean siinkohal võitjaks kuulutama "Suveöö unenäo", sest, sellist vaatemängu ja geniaalsust mina veel teatritükkides näinud ei ole. Kui teid peaksid minu teatriarvustused aga rohkem huvitama, klikake paremal ribal silti "teatrijuttu" ja jõuategi tükkideni.


2016 LEMMIK KONTSERT
Kui siinkohal rääkida nüüd päris kontsert-kontsertist ja festivalidel kogetu välja jätta, meenub, et käisin möödunud aastal vaid ühel. Aga oi kui väärt see ükski oli! Justin Bieber, lihtsalt Justin Bieber. Andekas kutt, pole midagi öelda. Nautisime kontserti ja minireisi Helsinkisse kogu täiega ja kui teil vähegi peaks võimalus olema, minge tšekake ka Justin oma silmaga üle. Nii kaua saate aga kontsertielamusi kaeda läbi vlogi, mille leiate minu Youtube kanalilt 😉


2016 LEMMIK ILUTOODE
Nagu möödunud aastal, on ka seekord esikohta jagamas kaks toodet ja imekombel täpselt samadest kategooriatest, mis viimati. Esikoha minu meigikotis rabasid eelmisel aastal Maybelline Baby Lips huuleläige toonis Taupe With Me ja Pink-a-Boo ning NYX Sculpt & Highligh Face Duo kontuurimiskomplekt.

Olen eluaeg üks paras huuleläike põlgur olnud aga miski mind Baby Lips huuleläigetes kõnetas ja olen mitu tükki täiesti tilgatuma tühjaks kasutanud. Samuti proovisin esimest korda vedelat kontuurimiskomplekti ja see meeldib mulle palju palju rohkem kui puuderversioon. NYX potsikul juba põhi paistab, seega on aeg uue järele suunduda.


2016 LEMMIK RETSEPT
Tunnistan ausalt, et üdini tervislik toitumine oli möödunud aastal päris suur struggle ja eksisin korduvalt teelt. Eriti tugeva löögi sain ma sügisel, kui selgus, et pähklitest ja tsitruselistest pean oma käpad nüüd eemale hoidma kui ma just 24/7 allergilise reaktsiooni all kannatada ei taha. Kuna mõlemad toidugrupid olid meie köögis üsna tihedas kasutuses, tähendas see seda, et tuli hakata mõtlema uusi lahendusi. Katsetasin aga päris palju  retsepte ja leidsin uusi põnevaid asendusi.

Üldiselt olen alati sooja toidu poolt aga mulle tundub, et möödunud aasta lemmikuks leiutiseks saab hoopiski salat. Kui aga salatit süüa, peab temas olema midagi ekstra põnevat ja maitsvat, sest salati kontseptsioon lihtsalt kurk-tomat-lehed mõistes jääb minu jaoks tohutult igavaks. Minu möödunud aasta lemmikuks retseptiks on punase kapsa salat, mida olen nüüdseks juba ikka väga palju teinud. Nii mitmekesine retsept, milles vaid mõne koostisosa vahetamisel saab täiesti uue maitseelamuse. Nüüd olen hakanud mozzarella juustu asemel salatisse lisama hoopis fetat, sest niiviisi saab salati mõnusalt kreemjaks. Originaalse retsepti leiate aga SIIT.

Üsna pea leiate blogist aga ühe tõeliselt troopilise ja maitsetest tulvil salatiretsepti, mille tegemine Tenerife reisil käppa sai. Tänaseks aga on aeg otsad kokku tõmmata ja 2016 aasta lõpuks selja taha jätta. Aaaa kui me juba 2016 aasta lõpetamisest räägime, lisan teile ka vaatamiseks ühe hirmus lõbusa video 2016 aasta filmimise apsakatest. Loodan, et meeldib ja räägime varsti jälle!


kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Blogijate väljakutsest ja muud juttu

Heia!

Enne seda kui ma hullumeelse uue aasta töökoormuse alla täitsa ära upun, on paslik kärmelt bloggeri leht avada ja pisut kirjutada. Seekord ei kirjuta ma mitte Tenerife reisi teisest osast vaid tahaksin ka hoopis mõnes mõttes osa saada jaanuari kuus lahvatanud blogijate väljakutsest, kus kutsutakse üles iga päev kindlal teemal kirjutama.
Kui esiti arvasin miskipärast, et ehk suudaksin tõesti iga päev midagi kirjutada, siis reaalsuse saabudes loobusin sellest mõttest siiski üsna kiirelt. Esmalt seetõttu, et kuna antud väljakutses niivõrd paljud blogijad osalevad, on blogimaastik käesoleval kuul ilgelt kirjarohke. Teisalt sain oma liigsest ambitsioonikusest aru juba esimesel jaanuaril kui olin kodus ülimas lebos, sest vaid mõne tunni eest sai uue aasta saabumine üsna grandioosselt vastu võetud. Samuti ei andnud mulle armu uue aasta esimene tööpäev, mis lajatas hullumeelse tempoga ja seega pidingi esialgse plaani maha matma.

Tunnen aga, et antud väljakutses on põnevaid teemasid, millest kirjutamise peale ilmselt ise ei tulekski ja ehk on see ka hea võimalus jagada vahvaid pilte, mis muidu blogiveergudele ei jõuaks. Tegin enda jaoks selgeks, et katsun antud väljakutsest osa võtta niiviisi, et panustan sel teemal korra nädalas. Kui täna on meil neljas jaanuar, võtangi ette esimesed neli teemat ja vaatan, mida puhtale lehele kanda suudan. Aaa wow just mõistsin, et tegu on minu uue aasta esimese postitusega. Juhhuu-juhheii ilusat uut aastat armsad blogilugejad!

Päev 1: Koosta nimekiri 10st asjast, mis muudavad sind tõeliselt õnnelikuks
  • Mõte sellest, et saan veeta aega enda väiksemate mugulatega ehk õdede-vendadega. Väikeste lastega aja veetmine on minu meelest väga oluline ja inimloomust muutev, kuna nendega koos leiad üles ka enda sisemusest lapse ja lased end mingis mõttes vabaks. Samas pead hoidma koguaeg kõrgendatud tähelepanu, et nendega jumalaeest midagi ei juhtuks, sest pidevalt leiavad nad kahtlaseid tegevusi, millega end ohtu seada ja mille peale täiskasvanud inimene ei tulekski.
  • Head sarjad
    Minu sarjasõltuvusest saite lugeda mõned postitused tagasi ja ma tõesõna võin öelda, et head sarjad teevad mind õnnelikuks. Minu maitse on sellised pisut teistmoodi ja vimkaga, samas elulised sarjad. Näiteks nagu Westworld, Stranger Things ja Wayward Pines. Samas kunagi ei ütle ma ka ära heast naistekast nagu Devious Maids ja kes saaks muidugi unustada minu läbi aegade suurimat lemmikut My Kitchen Rules.

  • Üllatused
    Olen korduvalt korraldanud üllatuspidusid, planeerinud kuude viisi üllatuskinke ja ahminud sisse õnnelike inimeste emotsioone üllatuste saabudes. Küll aga olen ma ka ilgem nuhk ja endale väga kergelt üllatusi organiseerida ei lase. Küll aga suutis Nils mind korralikult üllatada möödunud jõulude paiku, kui pistis jõuluvana kingikotti lennupiletid Londonisse ning rongipiletid Brightonisse. Niiiiiiii elevil!!!
  • Kiitus vanematelt
    Kuigi saan käesoleval aastal juba 28 aastaseks ( APPPPPPIII ), hõljun ikka veel pilvepiiril kui saan vanematelt kinnitavaid kiidusõnu. Ma juba olen kord selline inimene, et vajan vast et liigagi tihti teiste poolset kinnitust ja nõusolekut. Kui aga peaks pudenema mõni kiidusõna, olen eriti kärme selle üles korjamisega. Tundub, et ükskõik mis vanuses sa ka ei oleks, vanemate sõna maksab ikka 😉

  • Reisimine koos Nilsiga
    Oleme kuue aasta jooksul jõudnud koos külastada kaks korda Tenerifet, Mallorcat, Austriat, Türgit, lugematul arvul Rootsit, Roomat Itaalias ja Palangat Leedus. Sel kevadel külastame ühiselt Inglismaad.
    Ma leian, et reisimine on paarisuhtes niivõrd oluline element, sest just reisidel tuleb välja inimestel see eriti stressivaba ja õnnelik olek. Mitte, et kodus õnnelik ei saaks olla aga noh teate ju küll seda elevusest tulevat õnnetunnet, et nüüd saab pisut puhata ja mängida 😉


  • Parimad sõbrad
    Tee mis sa tahad aga no ilma sõpradeta ei saa kohe kuidagi. Mul on neid ilgelt vähe aga kui nad on, siis nad on kaua. Tänasel päeval saan oma kõige vanemaks sõpsiks pidada kindlasti sõbranna Katsi, kellega umbes kümpaselt pinksi trennis kohtusin. Saime koheselt aru , et it's a match! Mõned hingesugulased olen õnneks tee peal veel leidnud ja nende üle äraütlemata tänulik!



  • Teatris käimine
    Oi-oi-oi-oi kuidas ma igatsen teatris käimist. Viimati sain oma jala üle teatriläve tõsta vast möödunud suvel aga õnneks juba mõne nädala pärast avaneb mul taaskord see võimalus. Mulle hirmsasti meeldib teatritükkidest teile rääkida ja väga ootan, et saaksin selle ülesande endale taaskord seada. Teater on lihtsalt nii inspireeriv kunstivorm ja on mind kogu täiega enda alla haaranud.
  • Hea füüsiline vorm
    Olen terve blogi eksisteerimise aja kirjutanud põgusaid jutukesi oma trenni ja toitumise teekonnal. Teile on need jutukesed hirmsasti huvi pakkunud ja mul on selle üle otseloomulikult ainult hea meel. Küll aga on mind "õnnistatud" sellise organismiga, mis teeb hea vormi saavutamise õite keeruliseks. Ainevahetus on mul erakordselt kehvapoolne ja pean kohutavalt jälgima mida ja kui palju süüa võin. Samuti tuleb kasuks vaid jõusaalis rassimine, jah just nimelt rassimine, sest vaid seljuhul näen tulemust. Igal aastal on mul füüsilise vormi osas tõuse ja mõõnasid aga aastatepikku olen kõikide erinevate faasidega harjunud. It is what it is ja proovin igas kujus ja suuruses (😅) rahu säilitada.
  • Kokkamine
    Ausalt ma tahaks küsida, et no kellele siis ei meeldiks kokkamine? Aga juba antud küsimuse formuleerimise ajal meenus mulle üsna mitu inimest, kes kokkamisest üldse lugu ei pea 😄 Usun, et olen oma kokkamispisiku saanud kindlasti vanematelt. Ma lihtsalt armastan omaette köögis toimetamist - vahemärkusena ütlen ära, et meie korteris on köök eraldi tuba - ja see on lihtsalt suurepärane! Ma reaalselt lukustan end sarjadega kööki ja võin tundide viisi mässata.

  • Koerad
    Ma leidsin praegu enda arvutist umbes 15 pilti, mis on tehtud erinevate koertega, sest et lihtsalt - koerad! Nad on nii mõnusad olevused, kellest ma kohe mitte ei suuda käsi eemal hoida. Kui see vaid võimalik oleks, elaks ma hiigelsuures majas 30 koeraga ja veedaks oma päevad nendega juttu rääkides ja neid sügades.........😅




Päev 2: Kirjuta sellest mida keegi on sulle sinu kohta rääkinud, mida sa kunagi ei unusta
Ma ei saa ausaltöeldes päris täpselt aru kuidas antud teemat lahti mõtestada. Esialgu arvasin, et tegu on miski kuulujuttude sarnasega ja sellega meenus mulle üks hea lugu keskkooli aegadest. Nimelt kuulsin mina kord tualettruumi kabiinis viibides, kuidas eesruumis peegli ees tüdrukud minu kohta kõvemat klatši üritasid üles puhuda. Etteruttavalt ütlen ära, et kuulasin kabiinis üsna šokeeritult, sest ka minu jaoks oli kogu see informatsioon esmakorne 😅 Eks ikka spekuleeriti selle üle, et kuna mul kooliajal paljud poisid olid sama head sõbrad kui tüdrukud, et eks siin midagi kahtlast ja räpast toimumas on. Otseloomulikult oli see kirjeldus nüüd sündsamalt edasi antud kui see mida ma tegelikult kuulsin. Võite vaid ette kujutada preilide nägusid kui imestunud näoga kabiinist välja astusin, rahulikult käsi pesin ja sirge seljaga tualettruumist väljusin. Väike šokk tuleb liigavatud keelepaeltele alati kasuks.
Kui antud teemat nüüd teise külje alt vaadata, meenub mulle kohe üsna mitu inimest kes täitsa vabavoliliselt mulle näkku on öelnud lauseid stiilis "issand sa oled nii paksuks läinud", "oi oi kas sa oled ikka päris palju juurde võtnud". Ühest küljest võib mõelda, et eks sealt tuli ka motivatsioon trenni teha aga mille kuradi pärast on inimestel tunne, et just see võiks olla teema millest nüüd arutleda. Kas juba eos ei ole aru saada, et üsna kärmelt on võimalik rikkuda teise inimese päev või rohkemgi. Ma lihtsalt ealeski ei suuda neid momente ja inimesi antud hetkes unustada, sest see oli lihtsalt nii nõme!

Päev 3: Nimeta 5 kohta mida sooviksid külastada
Esimesena hüppavad pähe kohe unistuste reisisihtkohad, milleks minu puhul on Šotimaa, Uus-Meremaa ja Inglismaa. Kindlasti oleks huvitav end kunagi kurssi viia ka ämerikan-driim-livinguga USAs ja põnevust pakuks ka Island. Kohe üldse mitte ei tõmba mind sellised eestlaste unelmate sihtkohad nagu Aasia ja Austraalia. Aga eks igaühele olegi oma, eks 😉

Päev 4: 5 võimalust võita su südant
Vot siinkohal jään nüüd küll pisut kimbatusse, kuna leidsin end mõttelt, et mulle meeldivad inimesed kes mind mõistavad. Samas inimesed kes mind mõistavad peavad olema üsna minu moodi ja jagama sarnaseid maailmavaateid ning iseloomuomadusi. Leian enda sõprusringkonnast kindlasti selliste omadustega sõbrannasid aga kui ma nüüd mõtlen, siis Nils on küll mulle täielik vastand aga võitis mu südame sellegi poolest. Võta nüüd siis kinni, et mis siin õige on.
Küll aga tean, et mulle meeldib hirmsasti hea huumorimeel ja nutikus. Targad inimesed on minu nõrkus ja see on ka Nilsi puhul üks minu lemmikumaid omadusi.

Teate, ma selleks korraks tõmban nüüd otsad kokku ja proovin mõne teema möödumisel taaskord sõna võtta. Mulle selline lähenemine väljakutsele sobib, saan oma mõtted kirja panna nö. quick and dirty ja ei pea tervet postitust välja venitama teemadest, mis mind nii väga ei kõneta. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!




neljapäev, 29. detsember 2016

Tenerife osa I ja lennujuttu

Hei sõbrad, hei-hei-hei!

Huhhh ma ei oskagi teid kohe ära tervitada peale sellist pikka kahenädalast pausi. Nagu te teate käisin jõulude paiku puhkusel Tenerifel ja veetsin nii palju aega arvutist eemal kui vähegi võimalik. Selle tulemil oli muidugi eilne tööpäev ja pikk õhtu video monteerimisega kehale täielik šokk ja valgusest pakatava ekraani üledoos. Tänaseks on aga kõik tagasi normis ja olen juba teist päeva tööpostil tagasi.

Eilne päikesepaisteline kuid krõbe ilm oli lausa ideaalne koduse-töise-puhkusejärgse balansi leidmiseks ja saime end kenasti kohe töölainele tagasi sätitud. Eks lõunamaa päikesest saadud D vitamiin, kuldpruun nahk, pleekinud heledad juuksesalgud ja meresoojast tekkinud hea tuju kesta veel mõnda aega ja selle fiilingu najal ongi hea möödunud aasta otsad kokku tõmmata.

Täna tahan teile aga pisut jutustada meie pika puhkuse esimesest poolest ja näidata ka esimest Tenerifel tehtud vlogi. Samuti tahaksin rääkida pisut oma lennuhirmu teemadel, kuna lend nii värskelt seljatatud on.

Veetsime jõulupühasid Tenerifel teist korda ja eks ikka ajapikku targemaks ning seega oli meil käesoleval aastal renditud tõeliselt vinge villa. Kuna pere on meil suur - tipphetkel oli meid majas 10 inimest, tähendab see ka suure maja vajadust - ühes ohtrate vannitubade ja magamistubadega. Mulle on jäänud reisides selline mulje, et mida suurem maja, seda grandioossemalt see kujundatakse ja kokku klopsitakse. Seega võingi käsi südamel öelda, et nii coolis rendivillas ei ole mina veel varem peatunud. Kuna ma pildimaterjali peale eriti rõhku ei pannud, saate te hea ülevaate majast hoopis allolevast videost.


Teekonda alustasime 14.detsember aga reisiks valmistumine algas minu jaoks juba vähemalt pool aastat varem. Seda sel lihtsal põhjusel, et kardan kohutavalt lennata ja vabalt võin väita, et see on mu suurim hirm. Hirm võtab enda alla minust nii palju, et reaalselt pool aastat varem hakkan nuputama kuidas lennureis rahulikult üle elada. Asi eskaleerub nii kaugele, et ca. kuu enne reisi hakkan tundma ärevust ka autoroolis kui sõidan läbi näiteks mõnest asfaldiaugust. Tekib koheselt tunne nagu oleksin turbulentsi kätte sattunud.
Olen siin huviga lugenud kõikide samasuguse hirmu käes kannatavate inimeste postitusi (näiteks Merje ja Triinu omasid). Muideks mina olingi see inimene, kes Triinu kirjutama ajendas selgitusi nõudes 😂 Olen aru saanud, et kõikidel hirmu all kannatajatel on omad viisid hirmu vähendamiseks - üldjuhul on selleks alati kas kange alkohol või rahustavad tabletid. Nii julm kui see ka ei ole - kõikide kõrvalseisjate soovitused stiilis "hinga rahulikult" või "joo vett" ei aita karvavõrdki ja pigem suurendavad paanikat, sest sisimas sa tead, et need ei aita ja inimesed ei mõista seda. Siinkohal tulebki lihtsalt selg sirgu lüüa, pläsku täis konjakit sisse kuugata või reaalselt rahustid alla neelata. Nothing to do.

Minu näol on olnud alati tegu konjakikuukajaga, mis on enamjaolt üsna ebameeldiv, sest mingil kahtlasel põhjusel kipuvad lennud liiga vara hommikul olema. Kui ikka kell 6 hommikul pläskutäie konjakit pead ära jooma... no ei kõla ju teps mitte hästi 😂 Seekord otsustasin aga esmakordselt proovida rahustavaid tablette ja pidin ise ka imestusest tagumiku lapikuks kukkuma, sest ma olin vana rahu ise. Kuue tunnine lennureis möödus imekiirelt ja turbulents tundus nagu lõbustuspark. Ausalt ka ei usuks kui poleks ise kogenud. Muideks muideks muideks - me lendasime üle õhtutuledes särava Eiffeli torni ja see oli lihtsalt imetabaselt vinge! Kindlasti otsige videos see koht üles!


Nonii, liigume nüüd siit lennuteemast eemale, et ma selle endal lõpuks peast välja saaksin (mida tegelikult ei juhtu, sest JUBA märtsis on mul järgmine lend ees ja obviously ma juba pablan selle pärast).
Tenerifel veedetud esimene nädal kostitas meid peaasjalikult vaid päikesepaistelise ilma ja sooja tuulebriisiga. Meie aias laiuv infinity pool oli täidetud vannisooja veega ja lausa kutsus päikese käes praadivaid vedelejaid suplema.
Kolmandal päeval, ehk 16.12, tähistasime Nilsiga kuue aasta täitumist ja seadsime sammud linna, et einestada Aasia restoranis Sobo, mida tuliselt kõikidele Costa Adejet külastavatele inimestele soovitan. Minu elu parimad Dim sumid for sure! Õhtu lõppeks tossutasime rannaäärses lounge'is pisut ufolaeva meenutavat hirmkallist vesipiipu ja hoolisime tol hetkel kuluvast kopikast õige vähe, lihtsalt olime ja nautisime.



Esimese nädala jooksul jõudsime külastada ka El Teide vulkaani ning selle all laiuvat dinosauruste orgu, mis pidavat olema viimane koht kus dinosaurused elutsesid. Tuleb tunnistada, et selline teadmine tekitas kohal viibides päris kirevaid ettekujutusi ja kivistunud laavast üleujutatud orgu uurida oli päris põnev. *eriti kui oled selline ajaloofriik nagu mina*

Küll aga on mägiste kõrguste võtmine auto tagapingil üks minu nõrkusi ja head enesetunnet kitsaste looklevate mägiteede rüppes säilitada on üsna keerukas. Seetõttu veetsimegi järelejäänud aja esimesest nädalast täitsa niisama chillides, välikohvikutes einestades, sugulasi villasse vastuvõttes ja kostitades ning lihtsalt naudiskledes.
Et nüüd teile aga pisut parem pilt meie reisi esimesest poolest silme ette manada, olge nii head ja kiigake allolevat videot.




Järgmises postituses aga juba lähemalt meie jõuludest Tenerifel, pisut veidrast jõulupuust, kinkidest, liivatormi laadsest loodusnähtusest ja sellest kuidas tagasiteel ei olnud lennureis üldse nii lõbus kui minnes 😋 Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


esmaspäev, 12. detsember 2016

Millist jõulupuud valida?

Käesoleval aastal on mulle kohe kuidagi eriti eredalt kõrvu jäänud spekulatsioon jõulupuude ümber. Olen antud teemat arutanud ka oma tutvusringkonnas ja tundub, et popiks teemaks on see ka hetkel blogimaastikul. Spekulatsioon siis nimelt selle ümber, et kas koju tuua päris kuusk või midagi muud.

Mõistan täielikult, et mida aeg edasi, seda keskkonnateadlikumaks inimesed muutuvad ja ega enam nii kergekäeliselt okkaist pungil jõulupuid koju toodagi. Samas on eestlastele juurdunud sisse kuulumine rahvuslikku koolkonda. Sellesse koolkonda, mis peab ülimaks värsket kuuselõhna, mida mõned nädalakesed koduseinte vahel nautida saab. Hoolimata asjaolust, et pelgalt mõne nädala möödudes tuleb alati tõdeda, et välisuks on kohe kindlasti paarkümmend sentimeetrit kahanenud, sest see kuusesaadanas ei taha kuidagi ilma okkaid maha viskamata väljuda.

Tunnistan, et ise kuulun just tollesse rahvuskoolkonda ja toon igal aastal koju ikka ja jälle selle päris kuusepoisi. Mulle meeldib kogu protsess, mis algab kuuse hoolikast valimisest, pikku- ja laiupidi silmaga mõõtmisest, et kas ikka ja kuidas. Sellele järgneb alati umbes 30 minutiline heldimust tekitav jauramine, et jälgida kuidas mees rasket kuusepuud püüab puu vankudes sirgelt põrandale sättida ja kuusevõrku eemaldada. Kui kogu see ebameeldiv ja raske osa on peremehe poolt ära tehtud, saab jälle käed külge lüüa - alaku ehtimine ja kaunistamine! Ja kus siis saab alles ilu teha! Ehted, kingid, ilupadjad, tulukesed - you name it!😁

Kuna meie korteris on aastaringselt selline kliima, et võiksime möödujatele paradiisisaare vouchereid müüa, on kahjuks vältimatu olukord, kus juba peale nädalakest vaid pelgalt kuusest suure kaarega möödudes okkaid igas ilmakaares lendab. Puu kuivab lihtsalt ära. Eelmisel aastal olin aga kaval! Nimelt sain teada, et müüakse sellist vedelikku, mida pisuthaaval kuusevee sisse törtsutada tuleb ja mis seejärel okkad kenasti okste küljes kinni hoiab. Uskumatu aga toimis! Pudel oli vist miski 0,5L ja kuna kulu oli nii väike, saan selle ilmselt paarikümne aasta pärast veel lapselastelegi kuuse alla kingiks poetada, egas head asja saa raisku lasta! 😁

Tegelikult tahtsin täna teile näidata hoopis midagi eriti lahedat. Kuna minul käesoleval aasta kuusepuu ehtimist kodus ei tule, sest lähme ju õigepea reisule, olen tuulanud netiavarustes niisama ringi DIY projekte otsides ja mingi hetk hakkas silma igasuguseid geniaalseid kuuselaadseid tooteid. Nimelt siis selliseid, mis täiesti okkavabad, kunstkuuse vabad ja mille kõige vabad veel. Igatahes on neisse pandud paras hulk nokitsemist ja häid mõtteid. Kui ma käesoleval aastal jõulude paiku kodus oleksin, mine tea, äkki võtaksingi hoopis miski sellise laheda projekti ette. Eriti on mulle meeldima hakanud kuulikestest tehtud rippuvad jõulupuud, olgu nad siis kardina külge ehitatud või laest alla rippuvad - jube kiftid igatahes! Kui lume puudumine kipub teinekord jõulutunnet lausa vägisi hingest välja kiskuma, aitab üks mõnus jõulune DIY kohe kindlasti!

Siit nad nüüd siis tulevad, kiftid DIY hingega inimestele mõeldud jõulupuud:


➽➽➽


➽➽➽


➽➽➽


➽➽➽


➽➽➽

Valikut on ju veel muidugi tohutult palju aga need mis välja tõin, tundusid olevat kuidagi hingega asja juures. Peegeldavad oma olemuselt jõululikku pehmust, lihtsust ja annavad kodule mõnusa olemise. Tänaseks ongi aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!



reede, 9. detsember 2016

Sarjahoolikud ehk milliseid sarju teile soovitan

Heia-hei,

olen juba ilgemalt pikemat aega plaaninud siin teie käest pärida, et kas ja milliseid sarju teie armastate vaadata. Tituleeriksin end ja Nilsi totaalseteks sarjahoolikuteks ja julgeksin väita, et oleme kuue koos veedetud aasta jooksul ära vaadanud vast et liigagi mitme tunni jagu sarju.

Võin ausalt tunnistada, et oleme siin aegade jooksul püüdnud oma sarjasõltuvust samm haaval vähendada aga no mida sa teed kui iga paari kuu tagant hüppab IMDB'st jälle välja mõni uus sari skooriga a la 9,5. No ei saa mitte vaatamata jätta. Et tihtipeale aga sarju binge watchime, tähendab see seda, et ealeski ei lakka me otsimast midagi uut. Siinkohal tahaksingi täna teha põgusa ülevaate ja soovituse teile ning kuulda ka teie soovitusi meile.


Kui nimekirja koostasin, nägin väga selget mustrit. Vaatame kas ultra komöödiat või tumedamas noodis thriller/krimi. Muu ei tule nagu üldse kõne allagi. Aga alustame siis kõigepealt nende helgemate nootidega, ehk komöödiaga.



Absoluutselt iga viimast kui üht neist sarjadest, olen isiklikult vaadanud vähemalt kaks korda otsast lõpuni, kõik hooajad, kõik osad. Tuleb vaid teha põgus poole aastane paus ja võib jälle otsast alata! 😅 Tõelised klassikud, naerutajad ja igakord kindla peale minek. Nendest valikutest olen ilmselt kõige rohkem edasi-tagasi käinud Friendsi juures, mida nüüdseks kolm korda otsast lõpuni vaadanud olen. Kohe saab oma kolmanda ringi peale ka The Office, millest lihtsalt mingi väega käsi eemal ei suuda hoida. Tegelikult venitan The Office viimase hooaja vaatamist teadlikult, sest eelmine kord pillisin terve hooaja kuna teadsin, et see saab kohe läbi. 😭 Ausõna, terve see viimane hooaeg on nii kurb kui üldse kurb saab olla. Kui ikka vaatad miskit 9 hooaega järjest, on raske karakteritest lahti lasta.
➽➽➽
Kui nüüd minna aga ajas oma hea mõned aastad tagasi, mäletan, et üks esimesi sarju mida tõesti hullumeelselt binge watchisime oli Dexter. Mina ei olnud kunagi eriline krimisarjade austaja olnud aga ilmselgelt ei teadnud ma lihtsalt millest ma olin ilma jäänud. Dexteri osad olid pikad, pingelised ja geniaalsed. Karakterite twistid ja ootamatud süžeepöörded, huhh igati väärt vaatamine!


➽➽➽
 Sealt edasi on mälusopis tükk tühja maad ja meenutus Breaking Bad'i katsetusest. Jõudsime juba sarja absoluutselt sisse elada ja mõned hooajad kärmelt ära vaadata aga mingil hetkel ta kuidagi hääbus. Ei tea kas midagi paremat tuli peale või kaldus süžeeliin meie jaoks algsest ideest liiga kaugele... igatahes jäi tema tahaplaanile.

Seejärel tuli meie ellu aga järjekordne pärl - True Detective. Midagi täiesti uut, rabavat ja paeluvat. Uuenduslik lähenemine karakteritele, süžeele ja piiridele. Crazy-good  Hollywoodi filminäitlejate realiseerimine sarjanäitlejana, tõesti imetabane!
Tuleb küll tunnistada, et tema teine hooaeg jäi minust pea, et puutumata, sest esimene pani liiga suure põntsu. Teine ei jõudnud talle lihtsalt enam järele. Kui mina vaatasin esimest hooaega ühe korra ja olin lummatud, siis Nils on seda nüüdseks näinud juba kolm korda ja ei saa ikka üle ega ümber.


➽➽➽

Minu jaoks on True Detective stiiliga üsna sarnane ka Fargo, millel samuti kaks hooaega. Fargo mõlemad hooajad on küll omavahel väga kavalalt seotud aga siiski oli esimene hooaeg kuidagi teravam ja paelus taaskord millegi uuega. Sellele vaatamata, on mõlemad Fargo hooajad kindlasti väärt süvenemist. Mõlemad on omamoodi head, esmapilgul väga kummalised ja harjumatud, musta huumori ja kriminulli segu. Suurepärane näitlejate valik ja kaval vaataja näpu ümber keeramise tehnika. Võib kõlada veidralt, aga kui juba vaatama satud, saad aru 😏


➽➽➽

Otseloomulikult leidis enda tee meie ekraanile ka ülimalt kõmuline Making a Murderer, mille osas mõtlen teinekord siiamaani, et mis seal siis ikkagi päriselt juhtus. Imestan ulmelise Ameerika kohtusüsteemi üle ja ootan pikisilmi, et tehtaks mingisugunegi järelsaade. Ausalt - kui midagi saab üldse paeluda, siis see kümne aasta vältel filmitud dokumentaalsari paelub. Vaataja ees rullub lahti Steven Avery perekonna saatus jõhkra mõrva ümber Ameerikas, Manitowoci maakonnas. Sarja vältel saab peategelase Steveni elu keerdkäike jälgides talle nii kaasa tunda kui ka põlastada, nutta ja imestada. Elu võib võtta vaid hetkega pöördumatu suuna, mis mõjutab laastavalt kogu perekonda ja seda antud sarjas jälgida saabki.


➽➽➽

Enne kui liigun edasi ulme valdkonda, pikin siia vahele kaks sarja, mis ennekõike minu südame kiiremini põksuma panid. Üks neist on Broadhurch, mida vaatasin üksinda. Tegu on Briti krimisarjaga, milles paras ports Briti musta huumorit ja kriminulli. Üldiselt olen täheldanud, et Briti huumor läheb mulle täiega peale. Selline lihtne ja vürtsine.
Teist sarja vaatasime aga koos Nilsiga ja oomaigaaden kui pikalt oleme pidanud ootama järgmist hooaega, mis jumal tänatud kohevarsti saabub. Tegemist on minu kahe lemmiku Benedict Cumberbatchi ja Martin Freemani kehastusega sarjas Sherlock. No nii geniaalset näitlejaduot annab otsida ma ütlen. Hobbiti fännidele on nad juba varasemalt teada kui Bilbo Baggins ja Smaug. Nende koostöö Sherlockis on aga ülim ja sari lihtsalt sõltuvust tekitav. Sarja tunnusmuusikale mõeldes jooksevad külmavärinad üle selja - soovitan, soovitan, soovitan!


➽➽➽

Nonii, jõudsimegi viimase segmendi juurde, taaskord meie poolt palavalt armastatud, krimisarjad ulmesugemetega. Ei ma ei pea siinkohal silmas midagi The X-Filesi sarnast. Meie eelistused kipuvad jääma siiski uuema loomingu valda, kus kavalalt ulmenüansid peidetud ja üllatuslikult avaldatud.
Esimesena tuleb meelde Wayward Pines, mille avastasime vast möödunud aastal ja taaskord tema uuenduslikku süžeesse põimusime. Ma tegelikult ei tahakski suurt midagi sisust siin lobiseda, sest liiga lihtne on olulisi detaile välja anda ja sarja mõte ära rikkuda. Seega - vut vut vut vaatama!

Järgmisena, otse-friggin-loomulikult, Stranger Things! Taaskord absoluutsesse paremikku tõusnud sari, mille vaatamist üle kogu maakera kõik inimesed soovitasid. Mind tõmbas esiti sarja poole muidugi asjaolu, et tegemist ju mingil määral ajastu sarjaga - ja veel nii hästi tehtud ajastu sarjaga. Sisu lõi aga muidugi pahviks ja jättis vast kõik vaatajad pikisilmi järgmist hooaega ootama.

Viimase sarjana tooksin välja Westworldi, mille esimese hooaja viimane osa meil ka hetkel käsil on. Tegemist on verivärske sarjaga, mille tegevus taaskord minu jaoks pisut ulmenüanssidesse langeb. Väga huvitav lähenemine teemapargile ja inimloomusele. Kuigi esimeste osade järgselt tundus sisu hirmus keeruline ja ei tõmmanud kuidagi käima, siis mida osa edasi, seda enam vaataja sarja embusesse langeb ja detaile rohkem teada soovib saada. Seega taaskord, igati põnev sari!


➽➽➽

Kindlasti ei saa lugeda kogu välja toodud sarjade hunnikut ainukesteks, mida lõpmatuseni vaadata võiksime. Need on aga eredamad tähed, mis märkimist mainisid ja kuna alatihti tuleb ette olukord, kus taaskord uut sarja otsime, olge nii head ja jätke siia alla ka enda soovitused. Suurima huviga kuulaks mis teile vaadata meeldib. Andke ka märku, kui midagi minu mainitud sarjadest näinud olete 😉 Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!