pühapäev, 7. jaanuar 2018

Asjad mida me päriselt ka kasutame

Mäletan hästi, et kui Triinu Liis, mitmed head kuud tagasi tegi postituse beebitoodetest, ilma milleta nemad ei suudaks, panin kõrvataha, et kindlasti pean ka ise sarnase postituse kirja panema.
Nüüd, kui karupojake on juba pea nelja kuune, oman üsna selget ülevaadet asjadest, mis on meie igapäevase elu kohe hästi palju mõnusamaks muutnud. Imselgelt on igapäevases kasutuses vanker - voodi - lutt jms, seega nendest ma siin juttu tegema ei hakka. Kokkuvõtvalt võib hoopis öelda, et tänases postituses on nö. mugavustooted aga mis see elu siis ilma mugavuseta oleks... pigem pisut närune. Seega kui mugavust on antud - tuleb sarvist haarata!

Fresco Bloom söögitool
Kui tuttavad meile algselt Fresco Bloomi laenuks pakkusid, olin üsna kahtleval seisukohal, sest tundus teine ilgelt suur kobakas ja kuidagi hirmus jäik. Kuidas ma siis panen enda beebikese sinna jäiga tooli sisse eksole... Uskusin, et saan hakkama laenatud BabyBjörn tooliga, mille saame maha asetada. Kiirelt oli aga selgus majas, et Nikolasele BB tool väga suurt rõõmu ei paku ja pigem eelistab ta aega veeta just Fresco toolis. Hoiame me seda köögis, seega ei oskaks ma enam meie hommikuid ilma toolita ette kujutadagi. Pistan poisi pleediga kaetud tooli sisse ja nii ta seal oma mänguasjadega minuga samal kõrgusel vähemalt 30 minutit järjest on nõus aega veetma. Minule annab see ideaalse aja, et nautida hommikusööki.



Najell SleepCarrier
Sleepcarrierist olen siin ennegi korduvalt juttu teinud ja tema ilmselt pikka tutvustust ka ei vaja. Tegemist on ühega kahest asjast, mille ise pidime soetama ja oma hinda on ta igatahes väärt. Kasutan seda igapäevaselt karupoja transportimiseks toast kaks korrust allapoole vankrisse. Tekitab ta beebile mõnusa tuulekindla pesa. Kui ma aga kortermajas ei elaks, vast carrier nii palju kasutust ei leiaks.


Babyboo kate
Vahva Babyboo pere saatis mulle karupojakese sünni puhul imetamiskatte kingituseks. Kui alguses selle kasutamist natuke pelgasin, olgugi, et tegemist on ülilihtsa ülesehitusega tootega, siis juba mõne korra järel olin täiesti lummatud. Olen kasutanud katet lugematul arvul kordi restoranis/avalikus kohas imetamiseks ja samuti on see meie igapäevane kaaslane lõunaunede ajal. Nimelt on rõdutuduks meil kasutada isteosaga jalutuskäru, mis on eest täiesti avatud. Kuna tormituuled ja (harvad) lumesajud meid ju sügis-talvisel perioodil kimbutavad, on lihtsalt ideaalne ava osaliselt kinni katta Babybooga ja lasta karupojakesel mõnusalt pesas nohiseda.

Lõputus koguses pleedid
Pleedid diivanil, pleedid voodis, pleedid vankris, pleedid põrandal, pleedid söögitoolis... you name it! 

Ühekordsed mähkimisalused
Mainisin enne, et põhimõtteliselt pidime enne karupoja tulekut ostma vaid kaks asja - SleepCarrieri ja mähkimislaua. Viimane neist, on meist 100% puutumata ja ei plaani seda kasutada ka tulevikus. Kasutusse võtsime hoopis ühekordsed mähkimisalused, mida saab laiali laotada kuhu iganes tarvis - diivanile, voodisse, restorani mähkimislauale jms. 

Beebimonitorid
Minu armsad sõbrannad kinkisid beebimonitorid karupojakesele babyshoweri raames ja kuigi esimesed kuud ma nende kasutamisest sotti ei saanud, muutusid nad järsku hädavajalikuks kui karupojake hakkas tegema lõunaunesid rõdul ja õhtuti ise oma voodis uinuma. Meil on kasutuses Britton BC-966 monitorid ja oleme nendega igati rahul.



Imetamisrinnahoidjad
Kui raseduse ajal olin jummala veendunud, et mingeid imetamisrinnahoidjaid mina küll kasutama ei hakka ja rokin tavalises pesus edasi... sain aga üsna kiirelt vastu näppe ja selgus, et kui tahan väljas süües ka pojakesele süüa pakkuda, tuleb need rinnakad siiski skoorida. Õnneks on tänapäeval variatsioon välimuse osas väga korralik ja skoorisingi H&Mist ühed täitsa kenad isendid, mis mind (ja pojakest) truult teenivad.

Marlilapid
Põhimõtteliselt võiksin marlilappide ja imetamisrinnahoidjate arvamuse osas võrdusmärgi tõmmata, sest mõtlesin miskipärast, et mingeid vanaaegseid marlilappe ma nüüd küll kasutama ei hakka 😅  Õnneks aga ema terve hunniku mulle neid pihku toppis ja koheselt oli selge, et ilma nendeta me kohe kuidagi ei saa. Olgugi, et piima tagasiheitega me siin palju tegelema ei pea, on lapid pojakesele mõnusad nossukad kui kätte on jõudmas tuduaeg. Et viimasel kuul on meil beebikese asemel tekkimas buldogikutsikas, kes kogu elamise täis tahab ilastada, on lapid nüüd veel eriti käepärased.

Sõbrunemine BB tooliga, tähtis nossulapp kindlalt haardes

Beebigrupp
Otseloomulikult saab iga täie mõistuse juures inimene aru, et tegemist ei ole asjaga aga minu terve mõistuse säilitamise jaoks on just beebigrupist olnud kõige suurem abi. Tegemist on pisikese grupiga, mille raames chatime kaasvõitlejatega juba umbes kolmandast-neljandast raseduskuust igapäevaselt hommikust õhtuni. Tunnistan, et pelgasin muidugi seda beebigrupindust, sest ega vähe ei ole ju räägitud nendest hullumeelsetest, kes gruppides tormi üles keerutavad. Müstilisel kombel on minu pisikeses grupis nii võimatult normaalsed naised, et ma ei oskaks midagi paremat ette kujutadagi. Lihtsalt nii hädavajalikult hea on teada, et on vähemalt 15 naist, kes elavad läbi ja kogevad igapäevaselt kõike seda sama mida isegi... Terve mõistus on igatahes tänu neile veel omal kohal.

Kindlasti kuude jooksul nimistu muutub ja täieneb, aga just sellised on asjad, mida me ka päriselt nelja kuu jooksul kõige enam vajanud oleme, et meie ja beebipoisi elu võimalikult mõnusaks elada. Huviga kuulaksin ka teie kogemusi asjadest, milleta beebimajanduses kohe kuidagi hakkama ei saaks. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


teisipäev, 12. detsember 2017

Kolm kuud karupojakesega

Et meie karupojake järgmisel nädalal juba kolme kuuseks saab, on paslik teha üks korralikum vahekokkuvõte meie tegemistest-toimetustest. Arengut on toimunud korralikult ja päevad muutuvad aina põnevamaks.

Ei hakka üldse salgama, et mõned head nädalad olin nii ahastuses, et ei teadnud kas sukelduda alla elutoaaknast või köögiaknast. Olin juba mõnusalt mugavustsooni langenud ja harjunud, et meie poisi näol on tegemist ühe igavesti rahuliku ja vaikse beebikesega, kes mõnikord poetab suunurgast naeratuse ja uinub iseseisvalt kohe kui uni kipub silma tulema. Poissi pikalt kimbutanud gaasimure hakkas ka tasapisi lahenema ja päevad olid üsna rahulikud ja päikselised.

Järsku toimus aga selline juhuste kokkulagevus, et kogu meie igapäevaelu pöörati totaalselt pea peale. Peale teise elukuu Rotaviiruse vaktsiini muutus meie väikese poisi niigi õrn seedesüsteem täiesti katastroofiliseks ja viis meid ühel laupäevahommikul lausa emosse. Võin julgelt öelda, et ka sünnitama minnes ei olnud ma nii hirmul kui nüüd, poisiga arstile sõites.
Lisaks vaktsiini tagasilöökidele toimus tema arengus järsku suur hüpe, mis kujutas endast seda, et Nikolas tarbis nüüd informatsiooni enda ümber uuel moel, imas selle kõik sisse ja väsis väga kiirelt ära.
Sellest arusaamine võttis mul ikka oma aja ja kohe üldse ei saanud pihta, et miks mu beebi järsku nii lohutamatult nutma on hakanud ja harjumuskohaselt elutoas enam absoluutselt süüa ei suuda. Mõned nädalad erinevate lahenduste proovimist ja oli selge, et söömised peavad toimuma edaspidi vähe rahulikumas keskkonnas, et uudishimulik karupoeg saaks keskenduda vaid söömisele ja ka uinumisele tuleb lapsevanematel nüüdsest korralikult kaasa aidata.
Olingi ausaltöeldes hämmeldunud, et wow kuidas küll meil on nii vedanud, et pojake ise muudkui uinuda suudab ja seda aega ja kohta valimata teeb. Psseehh...
Tänaseks päevaks olen õnneks tema rutiini üsna kenasti käppa saanud ja on selge, et peale hommikust ärkamist hakkame vaikselt valmistuma juba järgmiseks uneks. Kokku on meil neid unepojukesi päevas neli ja kui emps peaks uimerdama ja mõne uneaja maha magama, annab pojake sellest üsna valjuhäälse rahulolematusega märku. Seep' see siis oligi - nutuhood tulenesid üleväsimusest.
Minu jaoks oli näiteks täiesti uus info, et pisemana suudavad beebid üleval olla nii kaua kui süda lustib aga mida aeg edasi - üle pooleteist tunni mingi valemiga välja ei venita ja uneaja ära tabamine on ülimalt oluline.

Kui olime Nilsiga lõpuks pojakese graafikust sotti saanud, hakkasid ka päevad tasahilju mõnusamaks muutuma. Karupoja tuju on ärkvel olles valdavalt hea ja kuuldavale lastakse pikki lalinaid ja südantsoojendavaid naeratusi. No ei ole minu silm enne midagi nunnumat näinud.


Karupojake on nüüd juba nii suur poiss, et käime temaga nii massaazis kui ka ujumas. Ujumistund on kohe kindlasti tema lemmik, sest kellele siis ei meeldiks lausa pool tundi mõnusalt soojas vannis hülgepojakest mängida. Eriti mõnus on peale sulistamist kõht korralikult täis süüa ja silm mitmeks-mitmeks tunniks vankris looja lasta. 
Võin ausalt öelda, et pojakese rõdu-uned on minu päevad totaalselt ümber pööranud. Unekest jagub värskes õhus nii mitmes tunniks, et saan absoluutselt kõik vajaliku selle ajaga ära teha. Väga vajalik emme oma aeg - nii mõnus! 
Et pojakesel on hetkel päevas lausa neli und, on õhtune ööune graafik veel pisut segane ja algusaeg varieerub kuskil üheksa ja üheteist vahel. Viimased paar ööd on karuke pea terve öö enda voodis veetnud (sekka siis loomulikult iga kahe tunni tagant toitmised), mis on minu haigele seljale tõeline õnnistus. Tubli poiss, pole midagi öelda. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolme kuuse Nikolase lemmiktegevuseks on kuusepuul helkivate tulukeste jälgimine (peale jõulukuud peame kindlasti tulukesed kuskile üles sättima, et nendest ikka lusti pikemaks jaguks), emme süles ringi uudistamine, ujumistunnis hülgepoja kombel sulistamine ja hommikuti issiga köögis chillimine. 

Siinkohal tuleb kiidusõnad kindlasti teele panna ka papa Nilsi suunas, kes nii agaralt mõnikord hullumise äärel empsi kodust välja utsitab. Annab mulle pidevalt märku, et lasku ma vaid pumbal teha oma tööd, ladustagu ma aga piima külmikusse ja jätku ma teda pojakesega kahekesi, et saaksin endki pisut tuulutada. Hetkel olen neid omapäi jätnud veel vaid kahel korral aga igatahes on hea tõdeda, et papsi poolt on olemas igasugune valmidus kui peaksingi kuskile end minekule sättima. 

Foto: Getter Kuusmaa/Studio GET
Enda seisukohast saan nüüdseks üsna kindlalt öelda, et karupojakesele meeldib öösiti läbi viia sotsiaalset eksperimenti teemal: kui vähe und tegelikult empsil elus püsimiseks vaja võiks olla. Olen seetõttu pidevalt parajas unemullis, sest eks vähese ööunega harjumine võtab ikka omajagu aega aga nagu teada on, inimene harjub lõpuks kõigega. Eks ma siis jään põnevusega ootama. Ega ma seda ju ometi pojakesele pahaks panna saa, kui mulisev kõht teda mõnikord öösiti ülesse kipub ajama. Jumalaletänu, et see kõhuke ka tasapisi paremuse poole liikuma on hakanud.

Õnneks toob pojake igasse päeva nii palju rõõmu, et neil hetkeil väsimus ununeb sootuks. Lihtsalt imetabane on ühe väikese inimese arenemist ja edusamme päev-päevalt jälgida ja neile kaasa aidata. Maailma suurim õnn on tõdeda, et oled kellegi jaoks kõige tähtsam ja vajalikum. Õnn, millesarnast enne kogenud tõepoolest ei ole.

Foto: Getter Kuusmaa/Studio GET

neljapäev, 30. november 2017

Mida pista jõuluvana kingikotti?

Olles tänaseks päevaks juba neljakordselt ja lausa 17 aastat saanud kanda uhkusega suure õe nimetust, võite vaid ette kujutada kui lugematul arvul kordi olen ma puutunud kokku kinkide nuputamisega nii jõuluõhtuteks kui ka sünnipäevadeks. On neist kingipojukestest ju lapsekestele nii hirmsuur rõõm, et mis saakski minul siis selle nuputamise vastu olla eksole.
Ega mul ta vastu miskit olegi kui vaid et läheb see iga aastaga muudkui keerulisemaks ja keerulisemaks. Olgugi, et meie pere lapsed valjuhäälselt oma nõudmisi soove ei esita ja jätavad pigem vabad käed, on aastatega juhtunud nõnda, et mänguasjade kuhilad kasvavad üle pea ja vaat et polegi enam midagi uut kinkida võimalik.
Täna, lapsevanemana, näen kingiideede lukku panemisega eriti hoolega vaeva, sest näen nüüd omalkäel, et ega seda plastikust kola ja hetketrendi eriti koju kuhjata ei tahaks küll. Mäletan selgelt enda lapsepõlvest, et pilvebaleriinid ja furbyd jäid minul saamata, sest isa üritas vanemdada ja lapsele selgeks teha, et see plastik pakub rõõmu vaid üürikeseks ja tema sellesse panustada ei soovi. Olgugi, et tundsin tol hetkel maailma suurimat ülekohut enda suunas, saan nüüd loomulikult vanemlikust seisukohast aru ja mõistan, miks panustati pigem kauakestvatesse esemetesse nagu näiteks raamatud ja puidust mänguasjad. Eks ta proovis juba maast-madalast lapsele väärtuseid sisendada aga no eks sa püüa seda selgeks teha kui kõikidel klassikaaslastel on koolis pilvebaleriinid kaasas. Okei okei... eks ma teinekord skoorisin ikka jõuluks ka Sadamamarketist Spice Girls pusa või Harry Potteri kasseti, seega mingid soovid suutsin ikkagi läbi suruda.

Tänasel päeval on aga kvaliteetsete ja vahvate mänguasjade valik niivõrd suur, et lihtsasse plastiknänni panustamine on õnneks järjest keerulisem. Olengi teile kokku pannud väikese valiku toodetest, mis mulle lastele mõeldes silma on jäänud. Üks märksõna millest püüan aga laste puhul mööda vaadata on tehnika. Miskipärast kardan seda lastele suunatud digiajastut nagu kulutuld.

Eks kingi iseloom oleneb muidugi suuresti ka kingisaaja vanusest ja leian, et näiteks pisibeebide puhul on paslik kink suunata rohkem vanematele, sest niisama aastaks-paariks asju koju ootele panna on ju pigem keerukas. Meie kodu on igatahes niivõrd panipaiga vaene, et kohe kuidagi ei kannata mänguasjakuhilat kapinurka tekitada. Nüüd siis aga kingivaliku juurde, mis minu jaoks vahva, lapselik ja kvaliteetne tundub.


Ütlen ise alati kõigile, kes miskit külakostiks või kingiks tuua tahavad - tooge lihtsalt mähkusid! Kulub neid pisibeebidega ju nii meeletus koguses ja hinda osatakse nende eest ka päris krõbedat küsida. Seega igati praktiline ja kasulik nii beebile kui vanematele.
Meie peres on viimastel kuudel täiesti asendamatu igapäevane kaaslane Najell Sleepcarrier. Kasutan seda igapäevaselt poissi vankrisse transportimisel (ilma liftita kortermaja puhul ideaalne lahendus) ja samuti on ta meil alati kaasas restoranis, et poisile üks mõnus ja tuttav pesa teha.
Kuna pisibeebid aga juba mõne kuu vanusena maailmast üht-teist mõistma hakkavad, võib kingikotti pista midagi sellist, millest pisikesele nii kasu kui rõõmu on - näiteks närimisrõngas, et pidevalt suhurändavatele käekestele konkurentsi pakkuda.


Juba pisut suurematele mugulatele võiks rõõmu pakkuda üks ukseavast või maakodu puuoksalt rippuv kiik. Või vähe lihtsam oleks ehk minna kiikhobuse teed, mida nii kiftilt moderniseeritult tänases kaubanduses leida on. Väikestele maailmaavastajatele oleks paslik näpuvahele pista ehk hoopis üks vahva eestimaine puidust fotoaparaat, millega endale olulisi hetki "jäädvustada".


Olen ise alati olnud laste puhul hästi raamatute usku. Õppisin ise juba ühes vanaemaga üsna pisikesest saati raamatuid nautima ja seda sooviksin kindlasti ka oma pojakesele juurutada. Igihaljaste klassikute kõrval on lasteraamatute maailmas aga alati midagi uut ja põnevat avastada ja üht uut ja põnevat teiega jagada sooviksingi. Nimelt loosin välja kaks vahvat Helen Eikla lasteraamatut "Sennahoi ja Nurrnopsu. Üks Põhjamaa lugu". Kui soovid kingikotti raamatuvõrra täiendada,  jäta palun kommentaariumisse endast märge maha meiliaadressi näol. Võitjatega võtan ühendust 08.12.
Minul isiklikult ei saa kunagi küllalt lauamängudest ja ma lihtsalt südamest loodan, et ka lapsed tänapäeval veel lauamängudest lusti leiavad. Jõuluvana kingikotti võiks üks arendav lauamäng igatahes enda tee leida küll!
Et lauamängu oleks vahva mängida ühes vinges patjadest-tekkidest ehitatud tubases onnis, oleks ju paslik mängijaid valgustama ja valvama asetada üks armas valgusti.


Et minu perekonnas on suurem osa lapsi juba eas, kus tahaks ise teha-käia-avastada-mängida, saan end aastast aastasse proovile panna ja kingiideedega pidevalt pead ragistada. Juba pisut suurematele paneksin mina kingikotti taaskord mõne huvitava seltskonnamängu, mida ühes sõpradega lõbus mängida oleks.
Samuti tundub igati mõistlik kinkekaardi-majandus, eriti eelistaksin midagi sellist mis tooks saajale mõne vahva elamuse. Paar kinkepiletit kinno võib ühe toreda nädalavahetuse lapse jaoks ideaalselt ära sisustada.

Selle pika kingijoru lõpuks tahaksin teile lihtsalt soovida stressivaba pühadeperioodi. Lumeootust ja magusaid piparkooke. Rõõmu perega veedetud ajast ja ühte igati nauditavat jõulukuud!

esmaspäev, 20. november 2017

Novembris olen tänulik

Olen üritanud järgmist postitust kirjutada järjepidevalt alates möödunud pühapäevasest isadepäevast saati aga nagu näha on, pole ma omadega veel kuhugi jõudnud. Nüüd kavatsen seda aga muuta ja kibekiirelt postitus kirja panna, sest tunnen, et just sellist teemat ma hetkel lahata tahan.
Nimelt oli meie väikses peres eelmisel pühapäeval täitsa esimene isadepäeva tähistamine ja sellest ajendatult tabas mind tõeline emotsioonitulv millesarnast ei saa kohe kindlasti tuulde lasta.
Hakkasin siis mina üks hetk mõtisklema, et küll see november on alati üks kõle ja pikk kuu... aga see aasta tunnen end selles "kõledas ja pikas kuus" kuidagi erakordselt teistmoodi. Tunnen end hoopis väga hästi ja tänulikuna. Tunnen, et elukene söödab järjest ette asju mille eest vaid tänulik olla on õige ja sellest ma täna teile rääkida tahaksingi.
Tunnen ennast ju läbi ja lõhki ja oi-kui-kergelt lasen end teinekord pisiasjadest häirida ja ärritun kiirelt. Langen kergekäeliselt stressi ja elan seda välja inimeste peal, kes tegelikult on väärt palju enamat kui minu tujutsemisest tulenev turtsumine.
Seetõttu tundsingi möödunud nädalal, et tegelikult on elu ikka täitsa ilus ja tusatsemiseks ei ole üldse nii palju põhjuseid kui lasen endal teinekord arvata. Pigem on paslik kinni haarata just rõõmsatest emotsioonidest ja lasta neil end pilvisematel momentidel jällegi hõbedasele pilvepiirile sikutada.

Tänulik olen selle eest, et käesoleval aastal saab see pikk novembrikuu nii-kärmelt-nii-kärmelt omadega ühelepoole ja järgmisena tervitab meid juba mõnus jõulukuu. Minu armas mõnglike on möödunud kuu jooksul õppinud ja arenenud nii palju, et vaid rõõmupisar silmil on teda võimalik vaadata. Pisipoiss hakkab tasapisi gaasimurest vabanema ja see on üks äraütlemata rõõmus hetk värske ema elus. Lisaks sellele mööduvad tema päevad juba tasahilju mänguasju uudistades, oma pisikesi rusikaid lutsutades ja suunurgad taeva poole meile maailma armsaimat naeratust näidates.
Tema unegraafik ja päevased vajadused on mulle iga päevaga aina selgemad ja seda enam saan olla tema jaoks olemas just sel kujul nagu tal seda kõige enam vaja on. Tänu pojakesele näen esimest korda novembrikuud hoopis uues kuues. Igapäevased jalutuskäigud lasevad nautida sügisilmasid oma täies võlus ja uskuge mind, ka vihmas jalutamisel on miski salapärane võlu.


Tänulik olen ka selle eest, et Nils nii uskumatult sujuvalt isarolli sisse elanud on ja pojakesega väga erilise sideme on loonud. Olgu päev või öö - kui silmapiirile ilmub papake, on mõnglil tuju hea. Nii nad mul siin koos tantsivad, jutustavad, mängivad ja poistele omaseid krutskeid korda saadavad. Mõnglikesel täitus eile kaks elukuud ja otsustasin, et järgmisel laupäeval on aeg poisid täitsa üksinda kahekesi omapäi mõneks tunniks koju jätta, et emps saaks sõbrantsile sünna puhul õnnitlused viia. Ausaltöeldes olen täitsa põnevil, et kuidas neil siin läheb ja ei muretse teps mitte (olgu, võibolla ainult natuke), nad saavad kindlasti suurepäraselt hakkama.



Rääkides isadest, tõdesin taaskord, et ka minu isa on üks äraütlemata vinge mees. On ta ju valmis meisterdanud lausa neli täiesti omanäolist ja erilist tütart. Seda on lihtsalt nii kift jälgida kuidas neli plikat saaavad olla nii sarnased aga samalajal totaalselt erinevad. Minu noorem koopia ja järelkasv Lotta, kelles voolab tulihingeline teatrigeen ja saab hakkama üheaegselt nii tööl käimise-teatrikooli-kui ka gümnaasiumiõpingutega. Vinge värk ma ütlen! Meie Johanna, kes meenutab mulle väga mind ennast. On nii uudishimulik ja osav, meisterdab valmis kõik kaadervärgid, mida vähegi ette kujutada suudate ja tunneb rõõmu lihtsatest õuemängudest ja mürgeldamisest nagu minu lapsepõlveski kombeks oli. Ja muidugi meie kartmatu ja maailma humoorikaim pesamuna Emilia, kelle uudishimu, tegutsemishuvi ja rõõmsameelsus teeb silmad ette paljudele.


Üldsegi on väga vahva näha kui osavõtlikud proovivad olla värsked vanavanemad ja kui palju rõõmu väike mõngel ka nende eludesse toob. Tänu neile saavad tihtipeale rampväsinud vanemad ka mõne hetke diivanil lösutades puhata ja omavahel pisut juttugi puhuda. Tuleb tunnistada, et omavahelist aega on hetkel veel hirmraske leida aga küll see kõik balanssi jookseb ja normaliseerub. Olen selles veendunud. Praegu pühendame end nii palju kui võimalik meie maailma armsaimale mõnglikesele.

Samuti olen tänulik endale. Selle eest, et olen leidnud endas julguse koos pojakesega avastada ja käia-teha, et saaksime võimalikult palju kodust nina välja pista. Poiss muudkui kasvab ja tahab ju temagi maailma avastada. Iga päev on uus ja huvitav. Ta on mul üks äraütlemata tubli ja vagur poisiklutt, kellega on külas-kohvikus-poes käimine piece of cake. Oluline on vaid, et piimariiul oleks läheduses ja iga tunni-paari järel valmis oma uksi paotama ja oleme good to go!

Tundub, et sain nüüd lõpuks kõik emotsioonid kirja ja loodan, et suudan nende harjal heatujuliselt edasi pingutada. Jõulukuu on kohe-kohe kohal ja ma ei saaks rohkem põnevil olla. Mõnglikese esimesed jõulud - kui mõnus :)


esmaspäev, 30. oktoober 2017

Eluke, ilus eluke

Uuuups kui silmpilkselt on viimased nädalad mööda lennanud ja minust siin blogis ei kippu ega kõppu. Usun, et mõistate, et igapäevane elu beebiga on niivõrd asjatoimetusi täis ja samas üsna ühekülgne, seega ega mul tegelikult siin suurt miskit kirja panna teinekord polegi. Eks mida päev edasi, seda rohkem toimub meil põnevaid arenguid ja jagub ainest jutustamiseks ehk pisut rohkem.
Kui eelmises postituses veel kilkasin, et olen hirmproduktiivne just neil päevil kui Nils tööl on... heh algaja õnn või asi! 
Loomulikult läksid asjalood hoopis nii, et mina väsisin ju muudkui enam ja enam, ja lõppude lõpuks on need kõige produktiivsemad hetked siiski need kui Nils nädalavahetustel meiega kodus on. Jumal tänatud, et on olemas nädalavahetused! 😅 Olgugi, et viie-kuue tunnised ööuned on juba üsna tavapäraseks saanud, ei ole mu organism kohe kindlasti veel uue elukorraldusega sajaprotsendiliselt harjunud. Eks need unetunnid ole ju ka hästi pindmise une pealt ja iga tunni-kahe tagant tõustes ja mõnglikesel kõhtu täites. Aga kes saaks teda süüdistada - on teine üks ääääretult nunnu tegelane. 
Vot ei ole minu silmad enne näinud, et keski või miski saaks iga jumala päevaga aina nunnumaks muutuda, mõnglikesel on see oskus aga suurepäraselt omandatud! No lihtsalt vaadake seda väikest nööbikest 💙


Mõngelpoiss on homme juba kuus nädalat meiega olnud ja kuigi tänane öö oli taaskord üks väsitavamate killast, olen tänasel esmaspäeval siiski ääretult produktiivne ja lausa müstiliselt palju asju poisiga koos tehtud saanud. Müstiliselt paljude asjade tegemise alla kuulub maniküür, juustepesu, uue toidu valmistamine ja mõned muud iluprotseduurid. Et meie pojakest siiani gaasid üsna hoogsalt kimbutavad, on selge, et päevad ei ole vennad ja hirmproduktiivseid päevi on siiski üsna vähe. 
Gaaside teemal võin end juba tõeliseks spetsialistiks pidada, sest läbi on meil proovitud pea et kõik gaasirohud, probiootikumid, d-vitamiinid, võimlemised jne... Lõppkokkuvõttes tundub, et kõige paremini mõjub siiski lihtlabane võimlemine ja gaasirohtudest suurt tolku pole. Olgugi, et oleme gaasitralliga juba üsna harjunud ja ootame lihtsalt pingsalt selle aja lõppu, on ju lapsekesest nii hirmus kahju kui ta vaevast lahti ei saa. Nii me siis mõni päev võimlemegi ja klammerdume üksteise külge hommikust õhtuni ja sellistel päevadel ma diivanilt kaugemale ei jõuagi. Samas on sekka ka teistmoodi päevi nagu täna, kus igahommikune gaasitrall hakkas nagu ikka kell 6 ja kella üheteistkümneks saabus lapsekesele rahu ja ta sai taas uinuda. Mina siis sealjuures muid kasulikke koduseid toimetusi teha. 
Mulle tundub, et need päevad kui Nils on meiega kodus, mööduvad gaasisööstud ka kuidagi leebemalt, sest pojake rahuneb isa süles üsna kergekäeliselt. Ilmselt tunnetab paanikat ema südames ja rahu papa süles, seega pole ime, et minu süles enam nii lihtsalt ei rahuneta. 

Ootan nii hirmus pikisilmi selle aja möödumist, sest need üürikesed hetked kui pojakesel kõhuvalu ei piina, on ta nii võimatult armas väike mees. Nüüdseks juba üritab jutustada oma beebikeeles üsna hoogsalt, sikutab mind juustest ja naerab kõvahäälselt läbi une. Kohe-kohe peaksime mõngli arengus hakkama nägema juba aina enam vahvaid asju. Oh kui palju armastust 💙

Kui pojakesel täitus üks kuu, pidime toreda Malluka pakkumisel korraldama ühe beebi fotoshuudi aga nüüdseks on see meil mitmeid kordi edasi lükkunud ja toimub lõpuks hoopis homme. Sellegipoolest jäädvustame mõnglit igapäevaselt ka ise üsna hoogsalt ja otsustasin iga kuu täitudes teda padjakese kõrvale sättida, et näha kui vingelt poiss kasvu viskab. Esimese kuuga on igatahes kasvatud lausa 10cm. Ulme ma ütlen!


Et mulle taolised järjepidevad ülesvõtted ikka parajalt meeltmööda on, näitan teile nüüd ka üht jäädvustust rasedusest. Nimelt pildistasin iga viie nädala tagant kõhukasvu progressi üles ja üks päev enne mõngli esimese kuu sünnipäeva, täitus lõpuks 40.nädalat, mille nüüd juba koos pojakesega üles pildistasin. Täitsa müstika on mõelda, et vaid kuus nädalat tagasi veeresin ringi poiss kõhus. 


Üldiselt saan öelda, et tunneme end beebiga juba täiesti koduselt ja ausaltöeldes ei mäletagi, et kuidas enne beebit eluke üldse välja nägi... Käime juba julgelt kohvikutes ja shoppamas, sõidame ringi ja oleme üldse hästi asjalikud, et mõnglike saaks varakult sotsialiseerumise maigu suhu ja oleks inimestest ümbritsetuna rõõmsameelne ja julge. 
Proovisin uuesti ka jala vlogimaailma uksevahelt sisse ajada aga ütlen ausalt, et see tegevus tekitas mus üsna kahetisi tundeid. Tegin alloleva vlogikese küll valmis aga ega ma temast väga suurt rõõmu ei tundnud. Just seetõttu, et viimasel ajal on Eesti Youtube maailmas toimunud midagi äärmiselt kahetsusväärset ja õhkkond on muutunud hästi negatiivseks. Teemaks on üksteisele ära tegemine ja halvasti ütlemine, see ei istu mulle kohe üldse. Et mina oma videotega üritan alati pakkuda positiivseid emotsioone ja meelelahutust, tunnen, et ega ma ikka eriti midagi sellisesse negatiivsesse õhkkonda üles laadida ei taha. Seekord jätsin vlogisse ka pojakesest üsna mitu klippi ja koheselt peale video üles laadimist oli mulle selge, et rohkem ma teda nii personaalselt videotes ei näita. Lihtsalt see ei tundu mulle mugav ja õige. Kaalusin isegi juba üles laetud video maha võtmist, aga kuna tagasiside oli siiski valdavalt väga positiivne, jääb antud video Youtube'i rippuma. Eks ole näha mis kujul, kuidas ja millal minu sulest veel videosid näha saab. 
Võtsin hoopis vastu otsuse, et filmin pojakest ja meie tegemisi lihtsalt niisama... niiviisi nagu vanasti koduvideote tarbeks seda tehti. Mingi aja tagant monteerin jälle portsu kokku ja jätangi lihtsalt meile vaatamiseks, et kunagi aastate pärast imetleda nii enda nooruslikku välimust kui ka armsat beebipojukest. 


Nüüd aga üritan oma valutavad kondid diivanilt kokku koguda ja mõngelpojakesega tuuli ja tormi trotsides sammud õue seada. Olen kärutamisega avastanud jalutamise juures täitsa omad võlud. Kõrvaklappidest kostumas mõni huvitav e-raamat, taskus kosutav energiabatoonike ja vankris nohisev beebipoiss. Pole sel vihmasel ja tormisel Eestimaa sügisel niiviisi suurt vigagi. Suures uljuses otsisin endale valmis isegi ühe täitsa mõistliku koduse lihaseid turgutava jõukava, mille tegemise juurde aga vaid korra olen tänaseks jõudnud ja seegi võttis kuti kõrvalt aega ca 4h 😅 Loodan aga üsna pea taas härjal sarvist haarata ja enda väsinud lihased pisut soojemaks võimelda. Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Etapp nr. 3

Panin just mõngli tema esimesse pikemasse päevaunne ja tundsin, et nüüd on tunne peal. See kirjutamistunne, mille ajel alati kiirelt läpaka lahti pean tegema ja mõtted kirja panema. Egas see siin viimasel ajal just liiga tihti peale ei tule aga tõele au andes ei toimu meil igapäev siin ka mingit kirjutamisväärset möllu. Pigem selline mõnusalt väsitav beebielu ja täna sellest pisut räägingi.
Mäletate, et eelmises postituses lahterdasin enda jaoks beebi esimese elukuu kolme etappi - haiglas olek, beebiga kojutulek ja koduse eluga harjumine, isa tööle minek ja üksi olek beebiga kahekesi koju jäämine. Nils sai nimelt meiega koos aega veeta tervelt kolm nädalat. Olgugi, et nipet-näpet pidi ta ka tööasju ajama ja sai aega ära kasutada nii trennis käimiseks kui muudeks oma valitud tegevusteks, oli see siiski ülioluline, et ta mulle nii pikalt toeks sai olla. Ilmselgelt on tema jaoks trennis käimine ja tööasjade ajamine samamoodi vajalik kaine mõistuse säilitamiseks nagu minu jaoks kodus koristamine ja kokkamine, millest ka eelmine kord juba pikemalt rääkisin.


Nüüd olen aga mõngelpoisiga kolmandat päeva üksi kodus ja eks mul oli ikka närv sees küll. Hetkel saan tõdeda aga, et närv oli sees täiesti ilmaasjata, sest saame kahekesi absoluutselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et olen kolme nädalaga elutemposse parajalt sisse elanud ja saan juba mõnglikese mõmisemistest üsna hästi sotti. Paanikal enam kergekäeliselt tekkida ei lase ja pigem olen orienteeritud kiirelt lahenduse leidmisele. Selle üle on mul ausaltöeldes hirmus hea meel, sest vahepeal oli küll tunne, et see melanhoolia ei kavatsegi üle minna ja väsimus lajatab muudkui kaikaid kodaratesse. Ei tea kas tegu on algaja õnnega aga hetkel on mul tunne, et kui Nils on päeval tööl, suudan olla kodus vähemalt poole produktiivsem kui tema kodusoleku ajal...
Kui hästi ajastada, saab vabalt koristada, süüa teha, maniküüri teha, mõngliga jalutada ja isegi poes käia. Ainuke asi mis hetkel veel pisut segadust tekitab on söömine, sest see kipub rohkem snäkkide näol end ära lahendama. Või noh... saan küll süüa aeg-ajalt, aga üldiselt kipub mu toit juba selleks ajaks ära jahtuma kui ma kord selleni Nikolase kõrvalt jõuan. Seetõttu võtsingi eile vastu otsuse, et mõngel on juba suur kolmenädalane poiss ja aeg on teha käruga esimene poeskäik.
Jalutamas käime iga ilmaga ikka tund-poolteist korraga ja mõtlesin mina, et mis see mõned kiltsad suures poes snäkijahil siis käia ole... Kuna eilne ilm otsustas meid kostitada aga millegi sajandi tormi sarnasega, olin ma lõpuks poodi jõudes läbimärg ja kõige tipuks otsustas Niko makaroniriiuli vahel, et talle ikka eriti ei meeldi seal ja pistis nutma... Sel hetkel kattusin küll koheselt higiga ja üritasin om beebikest seal šuššutada ja kussutada.
*vahemärkusena väike beebielu reaalsus - arvasin, et hetkel on käes esimene pikem uni aga läbi une kostuvate prääksude peale selgus, et koheselt on vaja teha mähkuvahetus. Mähkud eemaldatud - sain kraevahele suure kaarega hunniku pissi 😅  Peale järjekordset Niko jaoks šokeerivat mähkuvahetust, mille poindist ta veel hästi läbi ei ole närinud, istub ta mul nüüd tissiotsas ja kirjutan postitust ühe käega edasi. *
Poeskäik päädis sellega, et tormasin eluturboga läbi poe ja viskasin kaasa võetud riidest kottidesse igasugust nodi, mis snäkkide arvele kirja saab panna. Kuna imetamine on üsnagi kurnav ülesanne, on just snäkkimine see tegevus, mis mind läbi päeva veab. Ainuke asi mille mästerdamiseni ma pole veel jõudund, on üksi olles duši all käimine. Tänane päeva ülesanne ongi välja mõelda, et kuhu beebs nii kauaks turvaliselt asetada, et saaksin turboga pesemas käia.


Sünnitusest on nüüdseks möödas pisut üle kolme nädala ja mulle tundub, et õmblused on paranenud.  Kuna hetkel on minu liikumistrajektooriks iga päev vaid kärutamine, tegelen siin nipet-näpet ka julgemast füüsilisest trennist unistamisega. Mitte muidugi selle eesmärgiga, et end nüüd koheselt rannavormi ajada vaid peaasjalikult selleks, et seljavalusid vähendada. Kuna imetamise ja beebiga ühes voodis magamisega olen sunnitud pidevalt veidratesse sundasenditesse, tunnen, et lihased vajaksid pisut tugevdamist.
Oleks lihtne öelda, et pane siis beebi enda voodisse ja laiuta muudkui rahuliku südamega aga reaalsus ei ole teps mitte nii lihtne. Kuna Niko vajab aeg-ajalt gaaside korral massaazi ja üldse rohkem lähedust ja kõht-kõhu vastas olekut, on mul ju ilmselgelt lihtsam teda enda kõrval hoida, sest noh... mina ju tema voodisse minna ei saa 😅  Ja otseloomulikult on ta ka nii nunnu, et raske on teda endast isegi 20cm kaugusele magama asetada. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib see kuidas ta mulle vaikselt peale nohiseb ja väikeste jalakestega vastu kõhtu togib 😋  Hetkel kipub öine ajakava olema selline, et Niko teeb maksimaalselt kaks pikemat und - kahe või kolme tunnist ja ülejäänud sutsakad on tunni - pooleteisesed. Seega - mitte just kõige unerohkemad ööd minu seisukohalt aga saame hakkama.


Kuna oleme gaaside leevendamisega juba mitu nädalat tegelenud, olen jõudnud ka järeldusele, et hetkel toimib meie puhul üsna hästi Cuplatoni gaasirohi. Infacoli katsetamisel erilisi tulemusi kahjuks ei näinud. Üritan ka oma söökidega Niko olukorda leevendada ja plaanis on ka proovida mõned päevad üldse ilma D-vitamiinita olla, et näha kas gaasid tulenevad ehk siiski sellest ja seejärel siis jälle vajadusel uut katsetada. Eks need beebi esimesed elukuud olegi üks paras katsetamine.

Nüüd kui sain jälle esmaema murekohad lahti harutada, on aeg uhkustada oma pöialpoisi saavutustega. Kolme nädalaga on meie minibeebist kasvanud juba üsna suur poiss. Kaalu juba üle kolme kilo ja tundub, et pikkust ka ikka parajalt, sest mõned uhked rõivad on juba pisikeseks jäänud. Tundub, et vaikselt-vaikselt hakkab ta end ümbritsevat keskkonda ka rohkem teadvustama ja näitab häälte-värvide vastu üles rohkem huvi. Haarab juba kõvasti meie kätest kinni ta üritab peadki hoida nii kuis oskab. Kõige enam naudib kutt iga päev õues kärutamist ja õhtuseid vanniskäike. Lihtsalt uskumatult kift on selliseid arenguid päevast-päeva kõrvalt jälgida. 💙  Olgugi, et minibeebiga tuleb  paratamatult veeta alguses üsna palju aega koduseinte vahel, oleme üritanud ikka pisut ka inimeste sekka saada, et täitsa ära ei ununeks kuidas täiskasvanutega juttu puhuda. Näiteks on peale Niko sündi muutunud oluliselt tihedamaks suhtlus vanematega, sest just nende käest saab ju väärt nõu ja usaldusväärseid abikäsi. Olemegi siin üsna tihedalt vanemaid külastanud, saunatamas ja õhtusöögil käinud, et mitte päris elust täitsa võõranduda. Eks see üks paras planeerimine ole, sest päevad ei ole ju vennad. Kolmenädalasega võivad plaanid nihkuda silmapilkselt edasi viie tunni võrra, sest kimbutamas on gaasid või nutt aga mis seals muud kui end lihtsalt olukorraga adapteerida ja go with the flow.
Tundub, et pean nüüd mõnglil ette võtma taaskordse mähkuvahetuse ja teda vaikselt õue minekuks ette valmistama. Seega tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

esmaspäev, 2. oktoober 2017

Mõnglikese esimesed nädalad ja emotsionaalne emakaru

Enne veel, kui end ametlikult unevõlglaseks nimetan ja tähtsaid arenguid viimastest nädalatest unustama hakkan, on need paslik kiiremas korras blogisse kirja panna.
Möödunud korral saite täitsa kohe päriselt tuttavaks meie väikese armsa mõnglikesega, kes sai endale uhkelt möödunud kolmapäeval nimeks Nikolas. See väike mõnglike on meile tänaseks päevaks peaaegu, et kaks nädalat rõõmu ja oi-kui-palju emotsioone veel toonud. Ei hakka üldse salgama, et emaroll ja vastsündinuga kodusolek, on hoopis midagi muud kui ma olin endale ette kujutanud.

Lugesin täna öösel, ühel kümnest Nikolase toidupausist, üleval olles artiklit, et beebi esimesed kolm kuud päris maailmas, on naise jaoks justkui neljas trimester. Just seetõttu, et beebi ootab esimeselt kolmelt kuult võimalikult kõhusarnast keskkonda - soojust, lähedust, hämarust. Just seda ma talle otseloomulikult kogu väest ka pakkuda püüan.
Minule aga tundub, et beebi esimene kuu on justkui jaotatud kolme etappi - haiglas olek, mil adrenaliin ja emotsionaalsus on nii kõrgeks kruvitud, et maailmas ei saakski enam miski paremaks minna ja kõik mida sa vajad on su beebi. Samal ajal olles muidugi ülimas õnnejoovastuses, et see pikalt oodatud va sünnitus on selleks korraks tehtud ja kõik kehalised ootused ületatud. 😅  Kõik tegevused alustades mähkimisest, toitmise ja pesemiseni, on haiglas tehtud nii hõlpsaks ja loogiliseks, et ühes papaga mästerdad need oskused üsna kärmelt.

Etapp kaks, kujutab endas koju minekut ja uuesti põhimõtteliselt nullist kõikide juba selgeks õpitud tegevuste harjutamist - pesemine, toitmine, mähkimine, unele kussutamine jne. Kõik tuleb ju nüüd adapteerida oma kodu võimaluste järgi. Uued lõhnad, värvid, helid.
Tänaseks päevaks saan öelda, et oleme kodusesse ellu rahulikult sisse elanud aga esimene nädal ei olnud sealjuures teps mitte lihtne. Olin kui üks suur emotsionaalne emakaru, kes valimatult iga jumala asja peale nutma puhkes. Olgu see siis õnnest tingitud armastusest pakatav nutt või härdast südamest ja melanhooliast pakatav õnnetu töinamine - kõik sai läbi elatud. Nutma ajas pelgalt see, et mõnglike on nii armas ja kogeb absoluutselt kõike siin maailmas esmakordselt - lihtsalt nii imeline on millegi sellise tunnistajaks olla. Samas valasin lohutamatult pisaraid kui Niko tegi esimesed kõvemad nutud või kui Nils veetis trennis liiga pikad tunnid. Nüüd, kui mõnglikesel täitub homme kaks nädalat, on ka minu hormoonid natuke küpsemaks saanud ja enam nii hirmus palju ennast pisarakanalitest välja ei pressi. Pigem on hormoonid suunanud mu suunurgad üles ja pisarakraanid kinni.

Ma ei hakka üldse salgama, et mul oli kohe päriselt natukene aega täitsa raske. Raske aktsepteerida, et see ongi nüüd reaalsus - öösel 3-10x üles ärgata ja mõnglikest kussutades ja toites uuesti unele aidata. Samuti olin ma üsna segaduses meie uue peredünaamika osas. Haiglas oli kõik kuidagi hästi loogiline, täitsime Nilsiga kõiki ülesandeid koos ja lihtsalt imetlesime oma väikest maailmaime. Koju saabudes lisandusid ju ka kõik need ülesanded millega haiglas end vaevama ei pidanud - koristamine, kokkamine, pesupesemine, nõudepesu jne...
On lihtne öelda, et alguses ei peagi su kodu beebi kõrvalt ideaalne välja nägema aga, et vähegi enda peas reaalsustaju normaliseerida, tahtsin, et kodu oleks korras, söök laual ja pesu pestud. Ma lihtsalt oleksin veel rohkem endast välja läinud kui oleksime siia tolmurullide ja peshunnikute otsa istuma jäänud. Et mõnglike sündis meil nii pisikesena, said ootamatult kodus kõik sobivad riided mustaks, sest mähkud lasid lihtsalt igast otsast läbi. Ja jah - me kasutasime pisikesi enneagsete mähkmeid.
Perekonnadünaamika oli sassis ka kuidagi minu ja Nilsi vahel, sest väsimus tekitas mus pingeid ja ma ei saanud päris hästi aru, et kuidas me kolm siin nüüd siis toimima hakkame. Nils küll abistas nii kuis võimalik, tehes igal hommikul putru ja koristades-pestes-kraamides aga tundsin, et tahan neid tegevusi ise teha. Tahan neid ise teha nende üürikese pauside arvelt, mil Niko päeval magab, lihtsalt selle jaoks, et enda jaoks päevarutiin taaskord paika seada. Ja mul on tunne, et see toimis. Võttis ta küll aega omajagu päevi, aga loogika vähemalt minu peas on taaskord korras. Lihtsalt minu näol on nüüd tegemist emaga, Nilsi näol isaga ja meiega on koos see pisike mõngelmees, kelle tulekuks ju tegelikult nii pikalt valmistuda saime. Samuti on mulle pähe tagasi jõudnud arusaam, et mina ja Nils ei ole mitte ainult ema ja isa, vaid siiski ka üksteist armastav dünaamiline duo ja seda ei tohi kindlasti unustada.

Mõnglike kandmas suurus 56 riideid
Olukorrale lisas vürtsi ka veel asjaolu, et pidime alguses mõnglikese kaalu kõvasti jälgima, et meie enneaegne pisike ikka täie tervise juures püsiks. Jumaltänatud, et piimabuffee voolab ojadena mistõttu hakkas poiss hirmkiirelt kaalu koguma ja on kõikide arstitädide sõnul elu parimas vormis! 😄
Et Nikolas sõi (ja sööb siiani) hästi palju, olin algselt hirmus närvis, et kindlasti tuleb mul piimapais ja veel igasuguseid ebameeldivusi. Reguleerisin ülima täpsusega imetamist, et paisust pääseda ja olgu öeldud, et kuigi paisust ma pääsesin, ei olnud ma kohe üldse valmis selleks, et meie pisike Niko ei saanud ju kõhus päris lõpuni valmis küpseda ja seetõttu on tema seedimine pisut nõrgem kui ehk aegsetel lastel. Seetõttu sisenes meie igapäevaellu vaid mõned päevad peale koju naasmist üks hirmus nähtus - gaasid. Ohsajuudas kui kahju on beebikest vaevlemas näha. Sel hetkel saabub arusaam, et oled temaga üleval kasvõi ööpäev läbi ja kannatad ära igasuguse piimapaisu, peaasi, et tema ei peaks vaevlema.
Kui algselt oli meie beebike hästi vaikne, tuli välja, et ta on nö. säästureziimil, sest oli üksjagu enneaegne. Mõni nädal on möödunud ja Nikolas on häälepaelad valla lasknud 😅 Õnneks ei ole tema gaasivalud nii hullud (ptüi ptüi ptüi), et ta nende käes kõvahäälselt vaevleks aga tundideviisi punnitamist on talle tuttav küll.
Leevendamiseks olen ilmselt läbi lugenud ööhämaruses üleval olles terve interneti ja kasutusele võtnud abiväed alates kõhumassaazist ja võimlemisest kuni gaasirohtude ja kõhuõlideni. Ühesõnaga kõik mis võimalik, proovin ära. Pärisin ka arstilt nõu, et kas D-vitamiini vahetamine ja gaasirohud ja oma toitumise jälgimine saavad midagi beebi jaoks ära teha aga sain kahjuks vastuseks, et gaasid on beebide arengus nii tavaline nähtus, et pakutud leevendused on pigem platseeboks vanematele. Mis seals ikka, eks ootame ja aitame teda nii kuis oskame. 💙

Oeh, olgugi, et tänane öö möödus minul jällegi üsna unetult, läheb see üsna kiirelt hommikutundidel meelest, sest mõnglike on juba pikemalt ärkvel ja see aeg on lihtsalt nii hinnaline. Ta on juba äärmiselt uudishimulik ja kui gaasid ei vaeva, nii mõnusalt rahulik ja lihtsalt tõeline nunnuke. See on müstiline kuidas oma beebi krooksud ja puuksud on justkui maailma õnnistus ja toovad vaid naeratuse näole. Mähkmevahetus ja õhtune vannitamine on juba nii tavaliseks saanud ja tundub, et lõpuks hakkab saabuma rutiin, noh, nii palju kui seda vaid kahenädalasega kujundada on võimalik.

Sain nüüd oma mured teile südamelt ära kurta ja jätkan pajatustega sellest, et meie beebi on lihtsalt maailma nunnum ja kuidas meie perekond on tänaseks päevaks täiesti loogiline...
Oleme Nikoga juba üsna mitu korda mõnetunnistel jalutuskäikudel käinud ja selle eest saan tänada ainult ilmataati, et ta meid nii imeliste suveilmadega vastu oktoobrit kostitada otsustas. Vankrisõidud meeldivad Nikole väga, sama ei saaks aga öelda riietamise kohta, mis tekitab talle ilmselt tunde, et vanemad on peast lolliks läinud ja millegipärast teda nendesse imelikesse materjalidesse toppida üritavad. 😄
Aaa eriti tore lugu oli meil ka vaid mõnepäevase Nikoga koduseinte vahel kui boiler otsustas saba anda... Saate aru jah, sooja vett meil lihtsalt ei olnud. Olin niigi üliemotsionaalne ja kurnatud ja siis veel selline laks. Õnneks leidsime mõne päevaga sobiva asendusboileri ja tuldi paigaldati see siia ka kärmelt ära. Huhh, soe vesi on ikka soe vesi ma ütlen teile - hinnake seda kuniks teda on! 😄
Samal ajal kui boilerimees siin kopsis ja klopsis, võtsin mina südame rindu ja tegin Nikoga esimese pikema jalutuskäigu puhta üksipäi, et end pisut saabuva uue reaalsusega harjutada, kui Nils järgmisest nädalast tööle naaseb. Ei olnud üldse nii hirmus kui ma kartsin. 😅 Ainuke asi, mis mind veel pisut tagasi hoiab on õmblused, mille paranemist kärsitult ootan. Kindlasti huvitab teid ka see naiste kõige põletavam küsimus - kaal. Raseduse alguses oli mu kaalunumber 60kg ja sünnitama läksin numbriga 72kg. Haiglast koju saabusin 8kg võrra kergemana ja vaid mõne päevaga jäi kaal pidama imetades stabiilselt 61-62kg vahele. Seega võiks öelda, et täitsa tiptop tulemus. 😃 Olen tõesti endale tänulik, et raseduse ajal aktiivne olin, sest ausaltöeldes oli sünnitus nii kurnav protsess, et seda lihasvalu mis sealt tulla võib, ei taha kohe üldse ettekujutada. Tunnen, et keha jaksab meie pisipoisiga ka pisut rohkem mürgeldada ja ainuke koht mis mul ehk suurema pinge alla kannatab, on ülaselg, sest beebi kussutamist ja imetamist istuvas asendis on ööpäeva jooksul ikka päris palju.


Nüüd siis jõuamegi kolmanda etapi juurde, milleks on beebiga kahekesi koju jäämine. Õnneks on meie heaoluühiskonnas kord juba ettenähtud nii, et alguses saab kätt harjutada kolmekesi ja siis õige vaikselt peaks hakkama üle minema kahekesi toimetamise peale. Nilsist on meile tõesti kodus korralikult abi olnud, kasvõi söögitegemise või mähkuvahetamise näol aga eks Niko jaoks on praeguses staadiumis kõige olulisem ikkagi ema kehasoojus ja võimalikult palju minuga koos olemine. Minule tekitab see muidugi ainult heameelt, aga et isaroll ka Nikole varakult kinnistuks, võib mõnglikest üsna tihti siiski papsi kõhu pealt chillimas leida. Niko lemmik tuduasend on justnimelt kõhu peal.


Mul on hea meel, et jõudsin lõpuks läpaka avada ja oma südamelt kõik rõõmu ja mured ära puistada. Tundsin, et seda on lihtsalt vaja teha. On vaja endast välja kirjutada, et elu beebiga ei võrdu automaatselt idülliga vaid suure tõenäosusega põhjustab uus elukorraldus meeletus koguses emotsioone ja segadust, millega lihtsalt tuleb tegeleda. Kindlasti ei tohiks oma murekoorma alla settima jääda vaid pigem see kärmelt lahendada ja asuda enda jaoks sobiva rutiini kujundamise kallale. Aitäh kõikidele armsatele inimestele, kes meid värkske mõnglikese saabumise puhul õnnitlenud, kinkide ja lilledega kostitanud on, hindame seda väga! 😊 Nüüd aga suundun oma pisikest Nikot musidega ülevalama ja lihtsalt imetlema. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!